Sa käisid nüüd Berliinis ja Leipzigis ning osalesid seal mitmel kirjandusüritusel, mis olid kõik sabapidi seotud aasta esimese poole kõige tähtsama kirjandussündmusega Saksamaal – Leipzigi raamatumessiga. Aga alustame algusest. Ütlesid mulle, et Leipzigis esitleti ühte ajakirja või kogumikku, kus ka Sina väga uhkes seltskonnas esined. Räägi sellest – kes kirjutavad, mis see on ja millest Sina kirjutad.
Kui tohib, siis ma alustan tsitaadiga sellest kogumikust: “Raamatumess on Saksamaal nendele, kes on raamatutest huvitatud, nagu jõulupühadest,” kirjutab härra Eleftherios Ikonomou, Kreeka Kultuurifondi juht Berliinis. Tsiteerin teda sel põhjusel, et eestlased on 2005|. aastast alates osalenud Leipzigi raamatumessil tänu tema juhitud fondi projektile “Väikesed keeled, suur kirjandus” ning üht osa messil esinevatest kirjanikest kutsub Berliinis paiknev kirjanduskeskus Literaturwerkstatt saksa publiku ette esinema.
Niisiis esinevadki eesti kirjanikud viimasel ajal koos kreeklastega. Mina olin tänavu märtsi keskel kohal selleks, et esitleda koos tõlkija Irja Grönholmiga oma saksa keeles ilmunud romaani “Lõks lõpmatuses” – saksakeelse pealkirjaga “Falle, unendlich”. Samal üritusel esines ka kreeka kirjanik Maru Douka, kes rääkis oma teosest “Süütud ja süüdlased”, mis käsitleb Kreeta saare ajalugu ja usulisi vastuolusid.
Päev enne minu saabumist esitleti messil kakskeelse, saksa ja inglise keeles ilmuva ning kogu Euroopat hõlmava ajakirja Culture Report Progress Europe ehk Kulturreport Fortschritt Europa järjekordset numbrit (võrguversioon: www.ifa.de/kulturreport – toim.).
Kolmekümne ühe autori artiklikogumiku ingliskeelse variandi pealkiri on “Europe reads – Literature in Europe”. Kogumik on jagatud kaheks osaks: “Europe reads” ja “Progress Europe?” Meilt sooviti esseesid teemadel, mis olid “Milliseid sidemeid raamatud loovad” ja “Milliseks peavad kirjanikud kultuuri rolli Euroopas”.
Kogumikus osalevate autorite nimekiri varieerus vägagi tuttavatest nimedest tundmatute suurusteni. Nii olid seal esindatud Umberto Eco, Adam Thorpe, Ulrike Draesner, Tim Parks, Andrea Grill, Immanuel Mifsud jpt. Ülinaljakas oli aga avastada omaenda nime kohe kogumiku avalausest: “Do you know Eeva Park, the Estonian author?” Seda küsib Robert Boschi Fondi tegevjuht Ingrid Hamm. Kuna väljaande teise eessõna on kirjutanud keegi Välissuhete ja Välismaiste Kultuurisuhete Instituudi asepeasekretär Sebastian Körber, siis ilmselt on see müstiline kogumik selle fondi ja instituudi rahastatud.
*
Selge. Üks Saksamaa suuremaid ja päris kindlasti kõige vanem raamatumess on tänapäeval väga suur sündmus. Leipzigi kultuurielu jaoks on ilmselt tegu aasta tähtsündmusega. Tean, et üritus hõlmab kogu linna ja satelliitüritusi on terve hulk ka väljaspool messi toimumiskohta. Mis mulje Sulle ise Leipzigis viibides jäi – kui tähtis see üritus ikkagi on?
Messi olulisusest saab tegelikult aru juba Berliinist rongiga Leipzigi jõudes. Raudteejaam on täis ühes suunas ruttajaid ja esimesse trammi, mis peaks meid messile viima, me peale ei mahu. Huvitav on ka see, et suur hulk messikülastajaid – ja mitte ainult noored – on kohale tulnud kostümeeritult, ringi käib suur hulk mõlemast soost Draculaid, millegipärast oli sel aastal ka näkineidude aasta, põhitunnuseks rohurohelised parukad ? Rowlingu kangelased ei torganud seekord aga üldse silma. Asja olemus on muidugi lihtne: ükskõik millise raamatutegelasena kohale ilmudes saab sisse tasuta ja see lisab kogu ettevõtmisele mõnusat irreaalsust, mis jätkub ka tagasisõidul rongijaama WC-s, kus koos kellegi pikakihvalisega peeglis naeratusi vahetame.
Aga selleks, et avastada, kuivõrd olulised on siin raamatud, ei pea tegelikult üldse minema Leipzigisse ega messile: Berliinis ringi liikudes näed pidevalt kedagi raamatut lugemas. Ning tõelist raamatut, mitte sopakat ? Näiteks nägin ühe tüdruku käes Hesse “Klaaspärlimängu”, kui ta lahkus vagunist, sõrm raamatu vahel!
Kõige olulisem aga on see, et Leipzigi mess on kujunenud puhtaks lugemis- ja publikumessiks. Loetakse igal pool – igas kõrtsis, koolis, muuseumis; keset inimeste sebimist kaubanduskeskuses on poodiumil punane sametsohva, millel istuvad autor, moderaator, kirjastaja ja autor muudkui loeb teksti ette ?
Minu ja Irja Grönholmi jaoks oli Leipzigi raamatumessil aga varuks veel üks üllatus: pressikonverents, kus tehti teatavaks BHF-Bank-Stiftungi auhinna Brücke Berlin viis kandidaati, mille seas on ka “Falle, unendlich”! Auhind määratakse iga kahe aasta tagant, alates 2002. aastast ühele Kesk- ja Ida-Euroopa silmapaistvamale romaanile. Oluline on lisada, et Brücke Berlini auhinnaga ei tõsteta esile mitte ainult autorit, vaid ka tõlkijat.
*
Nii see, et Sa oled selle kultuuriajakirja autor, kui ka see, et Sa käisid Leipzigis, eriti aga muidugi Sinu nimetamine üheks Brücke Berlini auhinna kandidaadiks näitab, et Sinu looming läheb sealsetele lugejatele korda. Oskad Sa äkki öelda, mis võiks selle põhjus olla?
Ju see siis on Euroopa kirjandus. Ning toimib, just ilma eestimaise taustsüsteemita, täiesti arvestatavalt.
* * *
Leipzigi raamatumess
Iga aasta märtsis toimuva Leipzigi raamatumessi ajalugu ulatub vähemalt XVII sajandisse, kuid on selge, et raamatutega kaubitseti idast läände ja põhjast lõunasse suunduvate kaubateede ristumiskohta jäävas linnas juba sajandeid varem, kindlasti aga üsna suures mahus 1497. aastal, mil Saksa Rahva Püha Rooma Riigi keiser Maximilian I kuulutas Leipzigi messi – omaaegse suure laada, kust võis osta sisuliselt mida iganes – riigimessiks (Reichsmesse). Sellest ajast alates on Leipzigi kui messilinna kuulsus kasvanud ning koos sellega on tõusnud ka raamatumessi tähtsus. SDV ajal oli tegu ühe vähese kohaga, kus idasakslased said puutuda kokku oma lääne suguvendade kirjandusega. Tänapäeval on see aga üks Euroopa suuremaid kirjandusmesse, kus möödunud aastal käis ligikaudu 150 000 külastajat ning tänavu ilmselt veidi rohkem.