2002. aastal sõnastas Eesti Pank avalikkusele “avalike suhete ja kommunikatsiooni põhimõtted”. Eesti Panga kommunikatsioonipoliitika ühe eesmärgina on kirjas: “Hoida ja väärtustada mainet Eesti Pangast kui pädevast, iseseisvast ja usaldusväärsest institutsioonist, kel on oluline roll riigi majanduspoliitika ja majanduse arengu suunamisel, kelle tegevus on läbipaistev ja kontrollitav ning kes on valmis kõigi ühiskonnagruppidega suhtlema.”
Oma pea paariaastase suhtlemiskogemuse põhjal keskpanga ning eriti selle presidendi Vahur Kraftiga sõnastaksin ma Eesti Panga kommunikatsioonipoliitika ülal toodud eesmärgi ümber tõele vastavaks.
“Hoida ja väärtustada mainet Eesti Pangast kui arusaamatust, kontrollimatust ja ebausaldusväärsest institutsioonist, kellel on järjest vähenev roll riigi rahanduspoliitika ja rahanduse suunamisel, kelle tegevus ei ole läbipaistev ja kontrollimatu ning kes väldib igati avalikku suhtlemist.”
MILLE NIMEL, VAHUR?
Millest selline hävitav hinnang Eesti Panga avalike suhete poliitika kohta? Seda enam, et kindlasti on see ülekohtune paljude tublide keskpanga ametnike suhtes, kes ausalt oma tööd teevad. Nagu öeldud, selle hinnangu põhjuseks on üks mees – Eesti Panga president Vahur Kraft.
Mees, kes on keskpanga võimupüramiidi tipus ning hoiab hirmuvalitsuse all kogu Eesti Panga personali.
Mees, kes kardab avalikku suhtlemist, kes ei julge ajakirjanikega otse rääkida, kes paaniliselt salastab oma telefoninumbrit, kes võib ka kõige selgematele otsestele küsimustele Eesti Panga tegevuse kohta valetada ja vassida.
Mees, kelle kohta selle loo autor kirjutab Eesti ühes kahest suures päevalehes avalikult, et ta on argpüks, mille peale keskpanga juht veelgi hirmunumalt oma luksusliku inglise mööbliga sisustatud kabineti hämarusse peitu poeb.
Kurb, et üks mees võib nii oluliselt kahjustada kogu keskpanga mainet. Mille nimel? Kas piiramatu kõnelimiit, üle 1 miljoni kroonine aastapalk, luksuslimusiin koos autojuhiga igal ajahetkel ööpäevas?
HIRMU ÕHKKOND EESTI PANGAS
Eesti on väike ja tihti tunnevad kõik kõiki, kõik on kõigi koolivennad ja -õed. Paratamatu. Nii on ka mul Eesti Panga töötajate seas küllalt tuttavaid ja ka häid tuttavaid. Viimane aasta ma nendega enam ei kohtu ja isegi telefonikontaktid on jäänud harvadeks. Me püüame vältida suhtlemist! Miks? Aga seepärast, et üks inimene on otse tunnistanud, et kardab minuga ühte seltskonda sattuda, järsku keegi näeb ja Kraft saab teada. Inimene kardab kaotada oma tasuvat töökohta keskpangas. Teine tuttav palus, et me telefonis Jumala eest ei arutaks midagi, mis puudutab Eesti Pangaga seonduvat. Eelmise aasta sügisel pidi Vahur Kraft Riigikogus vastama arupärimistele VEB-i küsimustes. Riigikogus tõstatati küsimus uurimiskomisjoni loomiseks VEB-i ümber toimunud hämarate tehingute ja rahade kadumise kohta. Reformierakonna meeleheitlik ja närviline vastuseis nurjas selle katse. Aga see on ka mõistetav, sest paljud Reformierakonna liidrid on pangandusega läbi kasvanud – Eesti Panga endine president Siim Kallas, tema lahutamatu kaaslane kõigil ametipostidel Enn Teimann, kes hiljuti Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi eesotsas oli ning nüüd Eesti Raadio ja ETV vanu maju müüma hakkab ja uut ühist suurt maja ehitada kavatseb, Põhja-Eesti Panga Tartu filiaali endine juhataja ja Tartu Kommertspanga pankrotihaldur ja nüüdne verivärske peaminister Andrus Ansip, Tartu Kommertspanga likvideerimise käigus arvestatava varanduse teeninud Neinar Seli, kelle nüüd sõber Ansip Tallinna Sadamat juhtima pani, Jürgen Ligi Saaremaa pangandusest jne, jne.
Enne arupärimisele vastamist koostati ilmselt keskpanga juristide poolt Kraftile vastused esitatud küsimustele. Eriti nõme ja väiklane oli juurde kirjutatud repliik minu raamatu “Isamaa rüüstajad” aadressil, mis käsitleb just kirjeldatavat probleemi. Kui selle teksti kohta keskpangale teabenõude esitasin, eitati sellise teksti olemasolu! Aga millegipärast läks keskpangas lahti nõiajaht – sisejuurdlus, kuidas see tekst minuni jõudis. Tulebki vaid kurvalt muiata, teha juletakse, tunnistada kardetakse ning selle asemel korraldatakse sisemine nõiajaht.
PUNANE RÄTT HÄRJALE
Selline kurb muie tekib mu suunurka alati kui vaaatan üle keskpanga nõukogu esimehe Mart Sõrgiga peetud mailivahetust. Mind huvitavatele küsimustele VEB-i kohta vastates teatas Sõrg, et ega ta tegelikult neist asjadest suurt midagi ei tea ja parem oleks kui ma sellel teemal talle enam ei mailiks. Sõrg ei tea midagi valusast teemast tohutute summade kadumise kohta, ei tee ka midagi, et teada saada. Ometi pole see teda takistanud sellel teemal sõna võtta ja keskpanka õigustada! Võibolla ei taha ka auväärne professor kaotada keskpanga nõukogu esimehe lisasissetulekut, mis tõusis eelmisel aastal 24 tuhande kroonini kuus. Kurb, mis muud.
Ja veel üks halenaljakas seik tuleb meelde. Raamatu “Isamaa rüüstajad” resentatsioonil pea aasta tagasi viis ürituse läbi hea sõber Indrek Tarand. See oli Eesti Pangale kui punane rätt härjale. Oli ju Tarand keskpangast kinga saanud, sest ei allunud Krafti nõudmisele lõpetada telesaadete juhtimine. Eesti Panga avalike suhete juht Janno Toots, näost punane, süüdistas Tarandit reetmises ja minu suhtekorralduses! Naeruväärne, aga keskpanga õhkkonda kirjeldab suurepäraselt.
ARGPÜKS VAHUR KRAFT
Aga kas on võimalik ette kujutada, et ühe Euroopa Liidu liikmesriigi keskpanga presidendi kohta kirjutab ajakirjanik avalikult ajakirjanduses, et ta on argpüks, kuna ta ei julge tulla avalikule debatile? “Kraft niikuinii ei tule, ta on argpüks,” ennustasin ma õigesti Eesti Päevalehes eelmise aasta suve alguses pärast raamatu ilmumist.
Miks debatile?
Aga sellepärast, et raamatus “Isamaa rüüstajad” süüdistasin dokumentaalsele materjalile tuginedes Krafti valetamises ja vassimises, hämarates tehingutes panganduses ning 47 miljoni dollari väljakantimises Venemaa Välismajanduspanga külmutatud arvetelt, kuhu jäi Eesti ettevõtete raha.
Ettevõtja Rein Kilk arvas küll Kuku raadios, et see on liiga suur ja hoomamatu summa rahva, poliitikute ja õiguskaitseorganite tagajalgadele tõusmiseks. Tema arvates oleks 100 tuhande krooni hämaraid teid pidi kadumine hoopis arusaadavam, et kodanikud nördimusest lärmi tõstaksid. Kummaline, aga võib-olla on see tõesti Eesti ühiskonna rahvuslik eripära! Igal juhul olid raamatus toodud süüdistused liigagi kaalukad ning keskpanga president peaks avalikkusele tõestama nende paikapidamatust.
HÄMA DEBATI KOHTA
Debati kohta ütles Kraft Eesti Päevalehe ajakirjanikule Anneli Ammasele (EPL, 10. 06. 2004|): “Meie teada pidi Toomas Kümmel täna siia tulema (Eesti Panga esitlusele Eesti majanduse seisust ja prognoosidest keskpanga hoones toimunud infotunnis – T.K.). Olin valmis temaga debateerima. Ta ei tulnud ja siis jääb ka debatt ära.” Vahel jääb mulje, et Kraft ei oskagi peale valetamise muud juttu ajada, kui talt midagi olulist või tõsist küsida. Vastik demagoogia.
Kuidas tegelikult oli? Saatsin Eesti Panga avalike suhete büroole enne selle infotunni toimumist küsimuse, mis seal üritusel täpsemalt toimub ja kas Kraftile on ka võimalik küsimusi esitada. Pealegi nõudis Eesti Pank enne infotunni toimumist kirjalikult teada anda, kes ajakirjanikest soovib seal osaleda. Sain keskpanga avalike suhete büroost Silver Vohult sellise vastuse:”Infotunnis tutvustab Eesti Pank oma majandusprognoosi 2004|-2006|, annab ülevaate hinnakasvu temaatikast ning laenuturu hetkeseisust. Tegemist ei ole pressikonverentsi kui sellisega, vaid regulaarse infotunniga, kus keskpank annab ajakirjanikele, analüütikutele ja majandusspetsialistidele teavet Eesti majanduse kohta.” No miks ma oleksin sinna pidanud minema ja missugusest debatist Kraft räägib?
PALJU ÕNNE, EESTI RIIK, KRAFTI TAASNIMETAMISE PUHUL!
29. septembril 2004| esitasin taas Eesti Pangale teabenõude debati kohta: “Olen avalikult kutsunud Vahur Krafti avalikule debatile raamatus “Isamaa rüüstajad” toodud faktide ja dokumentaalsete kirjelduste üle arutamiseks. Eesti Panga president on sellest demokraatlikus ühiskonnas enesestmõistetavast tavast kahetsusväärsel kombel loobunud. Kas Vahur Kraft on endiselt seisukohal, et ta ei tule avalikule debatile? Kui tema seisukoht on muutunud, siis palun teatada võimalused ja aeg sellise avaliku debati korraldamiseks.”
Loomulikult ma ei oodanud keskpangalt mingit konkreetset vastust ja ega seda ei tulnudki. Janno Toots küll vastas, sest seadus nõuab teabenõudele vastamist viie päeva jooksul, kuid sisulist vastust ma ei saanud. “VEB-Fondiga seonduv sündmustik on olnud kättesaadav Eesti Panga veebilehe kaudu, samuti on selle kohta ammendavalt infot jagatud ajakirjanduse vahendusel ning vastatud temaatilistele arupärimistele Riigikogus,” vastas Toots. Kui kohtusime Janno Tootsiga mitmel korral üle aasta tagasi raamatu kirjutamise ajal, pidi ta vaeseke oma ametikohustuste tõttu esindama Krafti ja seletama mulle, miks keskpanga president ei suuda kuude kaupa vastata mu kirjalikele küsimustele. Kui ma lõpuks sain enam kui 30le küsimusele vastuse, mis mahtus 1,5-le leheküljele ja oli mingi üldsõnaline möga, vastas Toots minu nördimusele, et minu ideo loogiline arusaam toimunust ei lähe kokku keskpanga ideoloogilise arusaamaga!
Ideoloogia ideoloogiaks, valetamine ja vassimine on ikka valetamine ja vassimine. Igal juhul õnne ja jõudu Eesti Panga nõukogule, ainsale keskpanga kontrollorganile, Vahur Krafti nimetamise puhul Eesti Panga presidendiks järgmiseks viieks aastaks.