Eesti Vabariigi teise tulemise algul tuli Eestisse rühm väliseestlastest spetsialiste ilmselt täis siirast tahet kaasa aidata kodumaa taaselustamisele. Tagantjärele tark olles pidanuks kohe selge olema, mis nendega juhtub.
LÄBIPÕLEJAD
Seltskonnal, kuhu nad sattusid, olid nimelt hoopis teistsugused plaanid ja meetodid. See seltskond kujutas endast tavalisel juhul ja pahatihti nõukogulikku moonakakarja, kes püüdsid mahajäetud mõisast krabada endale nii palju kui võimalik. Selline, paljude meist arvates normaalne ehk mõistlik käitumine, ?okeeris naiivseid tagasitulnukaid.
Ja hästi neil ei läinud. Jääb ainult imestada, et enamik neist veel tänini meie hulgas püsib, ehkki kaugeltki mitte mingitel võtmepositsioonidel.
Esimestena “põlesid” neist läbi kaks Jüri – Toomepuu ja Estam. Kõige paremini on läinud Toomas-Hendrik Ilvesel, tema aga sattus ka ehk meie kõige tsivilseeritumasse paika ehk välisministeeriumi. Võib-olla kõige koloriitsem lugu aga juhtus koloriitseima kuju ehk kindral Aleksander Einselniga. Meie isa ja õpetaja Lennart Meri ei näidanud üles kõige suuremat ettenägelikkust paigutades Ameerika koloneli peamiselt sovjettohvitseridest koosneva kuldhammaste välkudes iesti kielt kõneleva pundi sekka kaitseväe ülemjuhatajaks. Või olid Lennartil sellega mingid salajased plaanid, mis paljastuvad tema võimalikus autobiograafias “Minu võitlus”, mille kallal ta oletatavasti praegu usinalt ametis on.
KONSTRUEERITUD KADALIPP
Igatahes sattus Einseln tõelisesse ämblikuvõrku. Ehk viisakamalt öeldes oli konflikt vältimatu. Einseln polnud “meie mees” “oma poisist”, mingist “zabutõlnikust” rääkimata. Ning tema vastu näis olevat postsovetlik eesti ühiskond pea tervikuna, meedia kaasa arvatud.
Einselnist tehti loll ning taheti teha veel kurjategija pealekauba. Või õigemini lavastati tema ümber seitse aastat kestnud kohtufarss, mis lõppes õigeksmõistmisega. Eesti muidu kõike kommenteerima kippuv press piirdus Einselni loo puhul tagasihoidliku informatsiooniga järjekordsete istungite toimumisest või ärajätmisest. Vintsutus oli paras ja küllap oleks mõni nõrgema tervise ja vaimuga mees varsti murdunud, mis ilmselt oligi murdjate eesmärk. Lisaks eesmärgile mammutprotsessiga kindral Eesti kaitseväest parajal kaugusel hoida. Einseln pidas vastu ning läbis kadalipu. Mis see talle maksma läks, ma ei pea siin silmas rahalist külge, teab mees kõige paremini ilmselt vaid ise.
Ka õigeksmõistmine polnud eesti ajakirjanduse jaoks küllap mõni müüv uudis. Lugu peegeldati kusagil lehe keskpaigus justkui oleks tegu mõne Vanuatu või Myanmari kindraliga. Vaid Peeter Ernitsa Postimehes ilmunud lugu välja arvatud.
VABANDUSKIRI
Tänini olen ma vaikselt oodanud, et mõni meie tarkadest ja vägevatest näitab üles au- ja härrasmehelikkust ning esineb kindrali ees vabandusega. Et selle ettevalmistamine näib pikale venivat ning minu kannatus kipub katkema, vabandan ise. Lihtsalt selleks, et vähemalt oleks keegi, kel on toimunu pärast piinlik.
Sorri, Einseln, loll lugu.
Mul on juhtunu pärast siiralt kahju.
