“Miks te seda metsa küll nii hullusti raiute?” küsib mu vestluskaaslane, kui on teada saanud, et olen metsamees. “Metsa tuleks ju hoida ja kaitsta.”
Tunnen end järsku kui saatan pühamehe ees. Kuidas seletada, et tegelikult pole tavalistel metsameestel ei saba ega sarvi?
Otsustan hirmu täpsemalt kaardistada. “Kus see mets siis nii hullusti raiutud on?”
“Seal maantee ääres, oma sada korda sada meetrit oli maha võetud, mingi kümmekond puud vaid püsti jäetud, ei tea, kas saag läks katki või ? Ja mingid kuivad rääbakad olid ka veel maas, nende eest ju raha ei saa.”
Ei tea, kas saaksin kohe pasunasse, kui hakkaksin seemne- ja säilikpuudest rääkima?
Pühade hingus ja puu
Tänapäeva moodne ühiskond on demokraatlik, kõik võivad arvata kõigest. Infokanalid, kus oma tõde kuulutada, on põhjatud ja kiired.
Metsa on Eestis palju, puu on inimesest tunduvalt kõrgem ning suur osa eestimaalastest vahetavad nädalalõpul 100 km ringis oma asukohta. Vähegi suurem sagimine metsas hakkab kellelegi kohe silma.
Mets on elupaik, keskkond ja ? tooraine allikas.
Oot, oot, kas saaks ilma viimaseta? Kui, siis mustikad ja seened purki ja kuuseoksad vaasi, aga saega suure puu kallale? Iga jõuluaeg jõuab ajakirjandusse vana tuttav joru: pühadega leiavad lõpu tuhanded ja tuhanded noored kuusekesed. Inimene kannab pühade hinguse üle puule ja satub kimbatusse. Suvel kirvega õue servast peale tungivat leppa räsides ei tule kellelegi pähe ka lepale hinge sisse puhuda, rääkimata võsalõikuriga saemehest, kes valgustusraiet teeb.
Väärtused ei eksisteeri looduses, vaid inimese peas
Nii et jätaks alles vaid kaks esimest, elupaiga ja keskkonna, mis tagavad meile väärtused, mis pole rahas otseselt mõõdetavad.
Iseenesest pole looduses midagi väärtuslikku ega väärtusetut. Selline skaala looduses lihtsalt puudub. Väärtused tekitab inimene oma peas ning defineerib need iseenda rahulolu mõõdupuuks. Selleks sobivad inimese koostatud skaalad ka teiste liikide jaoks. Koorepraos kükitav putukas, kellest enamikul inimkonnast õrna aimugi pole, ei saa kunagi teada, et tema parema äraolemise nimel on moodustatud eurodirektiivist lähtuv tema nimeline püsielupaik, mille geograafilisi piirjooni inimametnik kõrgtehnoloogilises virtuaalses keskkonnas klaasist ja betoonist kontoris heldinult hiirega liigutab. See putukas kõnnib lihtsalt teise kohta, kui talle selles geograafilises kontuuris enam olla ei meeldi ning vilistab oma püsielupaiga peale. Inimene on aga rahul.
Kust tulevad puidust asjad
Kust puidust asjad tulevad? Poest, loomulikult. (Kes ütles, et metsast!?) Vaatame oma kodus korra ringi. Põrand on otse loomulikult puidust. Näivplastikust plaadi sees on peidus puitkiudplaat. Betoon pole kindlasti puit, aga kas saalungid valamise ajal olid puidust? Paberit on kodudes kuhjade viisi, alates väärikatest raamatutest ja lõpetades tualettpaberiga. Rahulolev inimene, kes plastikust jõulupuud silmitsedes mahukat jõulukataloogi lehitseb, ei taba end korrakski mõttelt, mitu puud on pidanud end selle läiktiraa?i nimel ohverdama. Ning kõige kohatum on muidugi elus organismi tükeldada, see ahju toppida ja tuli otsa panna, lihtsalt selleks, et teine elusorganism end paremini tunneks.
Metsa tarbime kõik
Mida enam inimene end linnamüüride vahele sulgeb, seda enam ununeb, kust ta pärit on. Geograafilises piirkonnas, kus elame, ei ole pääsu metsa tarbimisest. Mets on meie jaoks nii keskkond kui ka tooraine. On liigüleolev mõelda, et mina saan küll ilma metsata hakkama, minu pärast seda küll raiuda pole vaja.
Ei pääse meist keegi puidu tarbimisest, kuid selle pärast pole vaja ennast padja alla häbeneda, sest raiutud metsa kõrval on alati raiumata ja kasvama pandud uus mets.
Küsimus on pigem selles, kui suure osa puitu me igal aastal metsast ära toome ja sellega elupaiku ning keskkonda muudame, sest “?viimane kord Tallinnast Tartusse sõites olid raielangid seal ja seal ja seal”.
Metsa ei jää vähemaks
Õnneks on see teave metsameestel olemas. Mõnel varasemal aastal toodi aastas metsast välja kuni 2% puidust, viimastel aastatel 1,3-1,5%. Aastas kasvab juurde umbes 2,5% puitu, looduslike protsesside tulemusel langeb välja umbes neljandik juurdekasvu mahust. Jätkub nii elupaigaks, keskkonnaks kui ka puidust asjadeks, mida poest osta saab.
Kuidas siis jääb, kas metsamehel on saba ja sarved? Enne kui rutakalt “jah” ütled, pea järgmine kord selle raiesmiku juures kinni ja sa näed, et tegelikult kasvavad sellel platsil poole meetri kõrgused männid. Pane kummikud jalga ja tee üks tiir ka teisel pool lagedat. Lähema poole tunni jooksul jõuad kindlasti keskkonda, kus oled ainuke liik, kes ennast ebamugavalt tunneb (miks siin laudteed pole!?), kõik teised liigid on kodus mis kodus.
Ja kui sa seda teha ei viitsi, siis usalda neid inimesi, kes aeg-ajalt sada korda sada meetrit metsa maha võtavad, vaksapikkused hakatised asemele panevad ja kõrval oleva metsa kasvama jätavad.