Positiivne
märk: Soome
Antti Tuuri, Olli Saarela
Rukajärven tie.
Luurerühm.
Levitaja: Sonatiin
Noored mehed lähevad sõtta.
Lähevad tapma, sest seda on vaja.
Meie Põhjalas on niisugune mõttekäik suhteliselt võõras ja omamoodi ootamatu. Meid on vähe, iga mees on arvel ja kaotades taluperemehe, kaotab riik ja rahvas terve majandusüksuse, kaotab terve sootsium stabiilsuse ja niisuguste riskide vältimine on siin elementaarne.
Talurahvas ja põlluharija on seotud oma talukohaga, võõra vara järele käe sirutamine saab karistatud. Nii on see olnud ja saab olema.
*
Olli Saarela film näitab soomlast temale võõras ja omamoodi ekstremaatilises olukorras. Minna, relv käes, teiste tallu, võtta sealt, mis meeldib – sellise maailmakäsitluse juured pole siinkandis ja niisuguse teguviisi põhjendamine raske. Teha film jätkusõjast, näidates kodupublikule oma rahva sangarlust mõneti agressori rollis on ilmselt kaelamurdmise piiril ülesanne. Jäädes soomlaseks, filmida sõda ja seeläbi rahvusele kaotusi ning kannatusi toonut, eeldab suurepärast stsenaariumi ning mõtestatud ning läbitöötatud rollijooniseid. Kodupubliku heakskiit saabki olla suurim võimalik tunnustus ja märk õnnestumisest.
*
Olli Saarela saavutas selle.
*
Saarela film algab ja lõpeb voodis.
Eero ja Kaarina armastuse lugu ebainimlikus keskkonnas, keset surma ja hävingut on veenev ja annab selge ja ühese vastuse reale küsimustele, mis niisugusel teemal tehtud filmides vahel vastuseta jäävad.
See on meenutus: leitnant Perkola istub järverannnal ja jälgib oma sõjameeste lõbutsemist vettehüppetorni ümber. Esimesel vaatamisel tundus Peter Franzeni osatäitmine lõpu ettemängimisena – Eero ülim tõsidus alguskaadrites ja peaaegu pühalik ilme sõjameeste lõbusa askeldamise jälgimisel. Filmi teistkordsel vaatamisel seda kahtlust enam ei tekkinud. See noor ohvitser armastab lihtsalt nii kohutavalt oma naist, et kallimale kirja kirjutamise ajal toimuv ja peaaegu Tauno uputamisega lõppev vettelükk ei ole tõepoolest põhjus endast välja minna. Sõbrad on ju ümberringi.
Kummalisel kombel kujuneb Eero Perkola kõigutamatusest ja rahust veenev tõestus tema kaadritagusele tekstile: “Olles talvesõja kogemusega? Kui ohtu pole näha, ei tasugi karta.”
Me saame filmi sissejuhatavas stseenis hetkega visiooni inimestest, kelle seiklustele ja traagikale järgneva kahe tunni jooksul kaaslasteks oleme. Veidravõitu neljakümnendate ujumiskostüümid, kelm virvendus näos ja pilgus, kui mehed oma kaaslast ujuma sunnivad, ja sõjameeste pildistamine ei mõju kli?eena just detailitäpse re?ii tõttu.
Need ei ole tapamasinad ega rumalad nolgid, need on mehed, kes armastavad oma naisi ja lapsi ja kellel pole saatuse tahtel muud valikut.
*
Omamoodi naljakas oli jälgida tõepärase sõjakeskkonna loomist mõlemas siin käsitletud filmis. Kui “Nimedes?” kujutatud plahvatused tekitasid kahjutunnet vastu taevast lastud kümnete ja sadade tuhandete pärast ja Läti punaste küttide digitaalse paljundamise kasutamise efektist kujundati filmi reklaamikampaania ajal üks müügitrikk, piirdub Olli Saarela täpsete detailidega ega lase vaatajal keskenduda ajalooliste kostüümide või rekvisiitide imetlemisele. Ta teeb filmi inimestest, kes veresideme kaudu on määratud isamaad võõraste käest tagasi võitma, ja kujutab seda missiooni kui kannatusteahelat. Lotta, kes veoautokastis patriootlikku teksti loeb, hukkub filmis sekund hiljem Vene partisanide kuuli läbi ning kaunikõlaliste tekstide side reaalsusega on väljendatud ja selgelt.
Käsitledes Sõda kui möödunud ajastu tõbe, äärmuslikult valusat lahendust, muutub “Luurerühm” peaaegu patsifistlikuks filmiks, kujunedes antiteesiks iseendale.
*
Me oleme saatjaks luurerühmale ohtlikul teel läbi vaenlase territooriumi. Kujutades kooslust olukorras, kus eksida ei tohi, saab re?issöör võimaluse näidata ja vaataja analüüsida soomlase rahvuslikku eripära, identiteeti.
Need mehed on sõbrad, kuid kõik erinevad. Petri Mannineni mängitud Heikkise rõõmujoovastus oma kaaslaste lõksuhirmu ületamisel ja sellele järgnev võidutants kui kiitus talupojamõistusele ja ettevõtlikkusele.
Taisto Reimaluoto mängitud Unto Saarinen, kes valust murtud leitnandile Matteuse evangeeliumi tsiteerides toeks tahab olla ja venelaste varitsusel langedes ojavees ingleid näeb, saab tasuks oma vankumatule usule elujõu.
Noorsõdur Ville, kes oksendab, kui talusse tunginuna ennast surnukambrist leiab,
ja Kari Heiskaneni mängitud Lukkari, kes vangivõetud venelase maha lasknuna (muud võimalust ei ole!) pilguga leitnandi heakskiitu otsib, esindavad kodumaale lojaalse teovõime erinevaid staadiume.
Tommi Eroneni mängitud Kauppineni impulsiivsus ja hirm ning patukahetsejalikult rühmaliidrile toodud vesi ei vabanda noore poisi surmaga lõppenud eksimust külapagulaste läbiotsimisel. Soomlane teab inimelu hinda, mõrtsukad arvatakse rühmast välja ja lastakse Vene partisanide poolt maha. Samas on see meeldejäävamaid rolle filmis.
Suurepärase rolli teeb Kari Väänänen, kelle esituses muutub Tauno kuni lõpuni hoolitsevaks isaks jäädes (“Ville, hoia lahingus minu lähedale?”) lahingustseenis iseäralikuks surmasülgavaks tankiks. Tema hukkumine (jääb veekartuse tõttu liiga kauaks ojakaldale kaaslaste põgenemist katma ja sureb uppumissurma) viitab samal ajal rahvusliku põikpäisusega segatud ohvrimeelsusele.
Eero Perkola Peter Franzeni esituses kujuneb lahingustseenis omamoodi meeleheite piirile aetud soomlase ohtlikkuse kehastuseks. Selle rahva viha on tappev, teadvuskaotuse hetkest naastes Vene sõdurnolgi püssisuhu vaataval Soome leitnandil ei tõuse käed alla andma. Selle asemel viirastub talle päikesesse ust avav, surnuks peetud naispool. Kaaslastele võib loota ja noore Ville esimene lask inimese pihta päästab leitnandi.
Ootamatu stseen filmis kujuneb kaotusevalus Eero varisemisel jalgratta sadulast. Armastatu kaotusevalu mõõde sekkub sündmustikku nii ootamatul kujul, et teeb au
väärilisele stsenaristile.
*
Maa, läbi mille luurerühm jalgratastel sõidab, on nii kaunis, et hetkekski ei teki kahtlust
vajaduse korral selle nimel endast viimane anda. Au ja kiitus operaatorile.
Film “Luurerühm” on kadestamisväärt õnnestumine.
Kui soomlastest oli tõhus abi Vabadussõjas, äkki oleks olnud paslik ka selleteemalise filmi stsenaariumi tehes põhja poole abi järele vaadata?
Negatiivne
mark: Eesti
Elmo Nükanen kivika ainetel.
Nimed marmortahvlil.
Levitaja: V&K Holding
Albert Kivikase “Nimed Marmortahvlil” kuulub kirjanduslooliselt vapside riigipöördekatsele järgnenud “vaikiva ajastu” tähtteoste hulka, mil Riikliku Propagandatalituse vaiksel suunamisel edendati rahvuslikku, nn. puhtrahvuslikku kirjandust. August Mälgule anti rannaromaanide (“Õitsev meri”) kirjutamise eest asundustalu jne. Sellisel viisil suunatud kirjanduse hulka romaan “Nimed marmortahvlil” kahtlemata kuulub, kuid minu arvates võlgneb Kivikas oma romaani Vene okupatsiooniaastate aegse populaarsuse just Ahase tegelaskuju maailmavaateliste kahtluste kirjeldusele. Poisi arusaadavalt kirjeldatud eneseotsingud ja teoks saav valik kahe leeri vahel ongi romaani tugevam külg, mis tegi raamatust Vene okupantide jaoks terveks nõukogude perioodiks omamoodi viitsütikuga pommi. Lugenud kujunemisaastatel eesti kirjaniku sulest pärit haaravat kirjeldust samaealise eesti poisi elamustest Vabadussõjas, polnud tühjade loosungitena esitatud punapropagandal enam soovitud mõju.
Isiklikult sain siit raamatust omal ajal kahtlustele tublisti tuge ja haaravalt esitatud Ahase patrioodiks kasvamise lugu tõstis mu immuunsust noorusaastatel täistuuridel
vurranud Vene Nõukogude propagandamasina toodangu suhtes. Võibolla on see ajaloo
sõrmenips, et Eesti Riikiku Propagandatalituse soosingu saavutanud romaan kujunes Vene okupatsiooniperioodil peavalu allikaks tervele järgnenud tiblapropagandistide põlvkonnale.
*
Samas eeldab eestlasele niisuguse tähtsusega romaani ekraniseering kõrget tegijatepoolset kompetentsi ning läbimõeldud kontseptsiooni.
Kas Kivikase “Nimed Marmortahvlil” on romaan lastest sõjas?
Ei, just rahvuslike ja kommunistlike ideede vastasseisu ja ajaoosündmuste kirjeldustes
on tema tugevam külg. A.Kivikas alustab oma romaani Henn Ahase kooliteega, kus too on tunnistajaks koolivendade Käsperi ja Käämeri vaidlusele. Kui romaanis katkestab vaidluse Saksa ohvitser, kes heiskab Tartu raekoja torni must-valge- punase Saksa lipu ja järgnevas tekstilõigus kirjeldatakse Saksa jalaväe sissemarssi ning venelaste mahalaskmist Emajõe-äärsel tänaval, siis filmi-Ahas on kaasalööjaks poisikeste vembule ja nende tornikella seismajätmise “nipu” ning trikoori heiskamine jääbki sisulise katteta kujundiks, filmikujundi enese pärast.
Romaanis puuduv love-story on filmi küll sisse toodud, kuid kas siis vaikiva ajastu kohaselt ülikombelisel või küündimatult õõnsavõitu kujul. Armastus tekib filmi-Ahasel Tartu Raekoja platsil üht võõrast tüdrukut põrnitsedes ja seda märgitakse kõlava dzin`iga heliribal. Samas jääb näiteks teejoomisega kulmineeruv noore sõjamehe visiit naise juurde täiesti juhuslikuks ning küsimusele, miks ta sinna üldse minema pidi, saab vastata, et Guido Kangur käskis.
*
Kivikase Ahas seevastu arutleb ja mõtleb nagu rahvusriigi täisväärtuslik kodanik, osaleb Noorsoo Rahvusliku Liidu koosolekutel, aitab Käsperil Kuperjanovi juhatuste järgi põrandaalust omakaitset organiseerida ja tunneb kommunistide mässu kirjeldavat teadaannet lugedes häbi oma rahuliku une pärast. Filmis on kogu romaani sissejuhatav,
Ahase silmade läbi antud poliitilise olukorra kirjeldus taandatud ühele stseenikesele poiste omavahelisest vaidlusest enne õpetaja tulekut klassiruumi ning kui Tääker (Anti Reinthal) oleks Käämeri (Bert Raudsepp) klassist väljaviskamise asemel sundinud ta näiteks kriiti sööma, oleks see tundunud linateose kontseptsiooni kohaselt samavõrra sobiliku lahendina.
Kategooriad nagu au, südametunnistus ja vastutustunne on Ahase jaoks romaanis selge tähendusväljaga ja tehtud valikule vabatahtlikuna sõtta minna eelneb Kivikal
ülevaatlik visioon tulevase õppursõduri silmaringist ning otsustamisraskustest. Ma ei näe Võigemasti rollijoonises otseselt vigu, aga andke mulle andeks, pikad suured plaanid tõsise näoga poisist, mis lavastaja on peaosatäitjale usaldanud, eeldaksid isesisva teosena käsitletud filmis siiski pisut rohkem kui vihjet talle peamurdmist põhjustanud valikutele.
*
Kas ta elas linnas, kus karuse moega raudteejaamapätid võisid reisijaid rahumeeli terroriseerida ja igal tänavanurgal võis koolist koju sammujat hakata jälitama relvastatud jõmmidega auto?
Ajaks närvi küll.
Kas Eesti Vabadussõtta läksid koolipoisid, sest need kurjad onud, kes nende pruute kuuri tirisid, kandsid käisel punast rätti? Kas lahinguülesandel soomusrongi saigi rööbastele pisut rämpsu pannes seisma jätta?
Kui me Vabadussõda kujutades taandame ajaloo pöördelised hetked toredate poiste müramisele võõras lossis, süvendame sellist filmi riikliku kapitaliga toetades küll pisut võõrapärast ajaloonägemust.
*
Teatriinimesena tean, millise tähtsusega on tegelikult etenduse teksti valik, seda enam paneb mind imestama, kuidas nii mastaapset ja kallist loomingulist koostööd saadi alustada arvestatava stsenaariumita. Seda enam, et algaineseks olnud romaan on populaarsuselt Eesti kultuuriruumis kultusteose mõõtmetega.
Või oli probeemiks teovõimelise stsenaristi puudumine? Vaevalt et tema leidmine nii ilmvõimatu oleks olnud. Rahas probleem nagu olema ei pidanuks. Eesti filmi tavalised finantseerimishädad suutis Taska Film ärimeheliku pragmatismiga ületada ja minu andmetel toodetakse selle raha eest, mis talle ja Nüganenile tootmiseks suunati, siin maanurgas vahest mitu filmi. Peter Franzeni osalemine Sulo Kallio episoodilises rollis on käsitletav vaid staari sisseostmisena.
*
Äkki oligi tegemist pigem business plan`iga?
*
Prooviksin siis seda võimalust analüüsida.
*
1. Noortefilm. Enamik kinoturu kliente on noored ja neile teema – noored eestlased sõjas – peaks müüma.
Toomata sisse naistegelast, kellesse peategelane armub, kaotame tütarlastest kliente.
2. Staarid ekraanil? Kõige nõrgem lüli, sest noori peaosalisi ei saa valida endile juba nime teinud näitlejate seast. Võimalik lahendus – valida staari õpilased ja lisada 3-4 nimega tegijat.
3. Koolide ühiskülastuste turg! Potentsiaal kooli kirjandusprogrammi kuuluva algmaterjali tõttu olemas. Sidudes filmivaatamise mistahes vormis koolikohustusega, võimaldaks kliendiks saamine rahuldada Maslow` vajaduste hierarhia kuuest tasemest juba teisel positsioonil olevat vajadust (vajadus kaitse ja stabiilsuse järele igapäevases elus). Seda positsiooni taotlev turundusplaan eeldab absoluutselt kombelist ja ühemõtteliselt siivsat lahendust kõigis nüanssides. Tont neid pedagooge teab, igaks juhuks tuleks igasugune seksuaalsus stsenaariumist täiesti välja jätta ja kõige kindlam on script ise teha.
Veel. Vanema kinokliendi sümpaatiat pole vist mõtet taotleda, sest tema maitsele vastava filmiprojekti teostus läheks liiga kalliks ja klientidena pole see turuosa kuigi suure maksevõimega.
*
Lahates filmi “Nimed Marmortahvlil” sellisel printsiibil, saan ma tõepoolest vastuse küsimusele – miks mind kunagi nii mõjutanud raamat on saanud igava ja abitu linateose kuju?
See ei olnudki film, vaid Nüganeni ekraniseeritud Taska äriprojekt.
