Kreeka vasakpoolse kirjandusklassiku Nikos Kazantzakise (1883-1957) kõige kuulsama teose – “Alexis Zorbase elu ja tegevus” (1946) – retseptsiooniga on meil suhteliselt vedanud. Veel sügaval nõukogude stagnaajal suudeti see Astrid Kurismaa ja Aleksander Kurtna poolt uuskreeka keelest eestindatud romaan 1975. aastal siinmail avaldada. Ja seda lausa 24 000-ses tiraa?is!
Zorbase-sugust kreeklast mina küll ei tea
Paljudele iidse Hellase huvilistele märgistab just see ekspressiivseid väljendeid ning kujundeid tulvil raamat kõige otsemat vaimset rada kreeklaste meelelaadi kui mitte just täieliku mõistmise, siis ometigi teatava hoomamise suunas. Samas tunnetab üksjagu lugejaid, et tegemist on siiski kirjaniku fantaasiaga, mis kunstilises vormis ehk liialdatult groteskselt ja vohavalt emotsionaalselt kujutab lihtsa kreeka mehe n-ö sisemaailma ning üleüldse dramatiseerib üle inimestevahelisi suhteid.
Toetudes enda reisikogemustele, võin kinnitada, et Zorbase-sarnaseid isiksusi ma Kreekas küll kohanud pole või pole mul lihtsalt vedanud. Ehk ainult lähemal vaatlusel mõnede vanameeste teatud palgejooned. Teisalt jällegi on ka ajad oluliselt muutunud …
Kuid nüüd oleks paras aeg esitada järgmine kirjanduslooline tõsiasi, mida tavaliselt ei teata. Teose peategelasel oli täiesti reaalne prototüüp, ainult teise eesnimega – Giorgios. Ametilt mäetööline ja pärit Põhja-Kreekas asuvast Makedooniast.
Vaevalt Kazantzakis ise Zorbase kuulsust aimas
1915 ristusid Kazantzakise ja temast kolmteist aastat vanema Zorbase teed püha Athose mäe jalamil. Kohtusid kaks inimtüüpi, millest erinevamaid vaevalt üldse leidub. Töömehe sundimatust, vabast ja siirast maalähedasest iseloomust kütkestatud Kazantzakis pakkus talle tööd Peloponnese poolsaarel. Nimelt üritas kirjanik seal kaevandada pruunsütt. See lõpuks edutuks osutunud mäetööstuslik ettevõtmine esineb muide ka romaanis, kuid tegevuskohana kujutatakse suurteoses hoopis Kreetat. Oma kodukandi kombeid teadis kirjamees muidugi paremini.
Kuid vaevalt aimas tollal isegi Kazantzakis, milline kirjanduslooline maailmakuulsus ootab tema Zorbast. Kahekümnendate aastate algul reisiti koos Kaukasuses, kus korraldati Pontose kreeklaste tagasipöördumist nende ajaloolisele kodumaale. Viimase rännaku motiive esineb raamatus samuti, kuid seekord Zorbase osaluseta. Pärast kojusaabumist suhtlesid mehed edaspidi kirja teel, sest Giorgios leidis endale (loodetavasti) viimase armastuse ühe serblannaga, asus Serbiasse naise juurde elama ning sai isegi mitmekordseks isaks. Ta maeti Jugoslaaviast eraldunud tänapäeva Makedoonia pealinna Skopjesse.
Terve mõistuse piirid
Teate sõbra surmast sai Kazantzakis kätte raskel okupatsiooniaastal (1942), läbielatud vapustuse mõjul otsustas ta Zorbast kirjanduslikult mälestada. Tõsi küll, kangelase lapsed vaidlustasid hiljem nii mõnegi nende isa kujutamisviisi kui tegelikkusele mittevastava. Aga kust nemad seda nii täpselt teadsid, milline nende isa minevik oli?!
Romaani võib muu hulgas mõista kui omapärast filosoofilist uurimust inimlike kirgede tugevusest või tumedusest, terve mõistuse piiridest ning hinge ja keha seostest. See ehtkreekalikult õigeusklik probleem haaras kirjanikku elu lõpuni. Ja “Alexis Zorbases” on ju läänes hariduse omandanud kõrvaltegelasena kujutanud Kazantzakist iseennast, kes ei söanda toime panna enamikku neist tegudest, mis on nii avalikult, lausa instinktide tasemel, loomuomased tema sõbrale. Eelkõige puudutab see kirglikkust, otsekohesust, mehelikku edevust, julgust ning füüsilist jõudu.
Suuremale osale on Zorbas siiski filmikangelane
Suuremale osale Zorbase imetlejatele kogu maailmas ei ole ta niivõrd kirjanduslik, kuivõrd filmikangelane. Sellest on väga kahju, sest romaan on samanimelisest väga meisterlikust linateosest ometigi oluliselt mitmeplaanilisem.
Kui 1964 tuli ekraanile aasta hiljem kolme Oscariga pärjatud kreeka päritolu ameerika re?issööri Michael Cacoyannise film, siis üsna pea saadi aru: ka filmi-Zorbast ootab hiilgav tulevik. Seda paljuski Mikis Theodorakise muusikale (eelkõige kuulus sirtaki) ning ameerika näitleja Anthony Quinni supermängule (hoolimata kehvadest tantsijavõimetest). Viimane esines aga sedavõrd hingestatult, et vaatajatele sulandusid nad lõpuks ühte – Quinn ei mänginud Zorbast, ta oligi Zorbas. Muide, selles rollis ei ole temast kedagi kuulsamat, isegi Kreekas mitte.
Zorbasest on tehtud 1968. aastal muidugi ka muusikal.
“Zorbase” menu ei põhine siiski ainult omaaegsete kreeklaste iseloomu ja tavade meisterlikul kujutamisel. Nikos Kazantzakis puudutas midagi tähtsat ka üldinimlikus mõõtmes. Ja seepärast paelub romaan ka meid.