Nii uskumatu, kui see ka ei ole, pole Tõnismäe pronkssõduri taustu ja tegelikke asjaolusid eriti püütudki kunagi uurida, veel vähem neid selgeks teha.
“Kuigi pronkssõdur on algselt hauamonument, on tema tähendus ammu muutunud ning temast on saanud okupatsioonisümbol,” teatas peaminister Andrus Ansip. Haudade ja surnutega teatavasti ei sõdita. Kuid mis haua ga siis Tõnismäel ikkagi tegu on?
SÄÄRELUU IMELIK LUGU
Fakt on see, et see teadmata hulk maetud punaarmee sõdurite maiseid jäänuseid puhkab tegelikult praeguse trollipeatuse ja kõnnitee all. Kas see on okei? Meie president Arnold Rüütel, kes kõrge Eesti NSV juhina küll ja küll pronkssõduri jalamile kommunistlikel tähtpäevadel punaseid nelke asetas, trampis tollal samuti surnute peal. Nagu teevad muuseas ka tänased samasugused nelgipanijad. 1995. aasta sügisel tuli pärnade istutamisel mälestusmärgi juures päevavalgele kirstukaas, mille laudade vahelt puhastati välja sääreluu. Arheoloogilisi kaevamistöid ei jätkatud. Miks?
Algusest peale põhineb Tõnismäele maetute arv ja isikuandmed tegelikult oletustel ja kuulujuttudel, võibolla ka nõukogude propagandal. Laialt on levinud jutt kahest ja kolmest surnuks joonud või joomiselt tabatud ja mahalastud sõdurist.
“Tallinnas Tõnismäel asuva pronkssõduri alla on maetud kolm marodööritsemise eest maha lastud vene sõdurit, mitte punaarmee kangelased,” on väitnud enne pronkssõdurit seal seisnud obeliski 8. mail 1946. aastal koos pinginaabriga õhku lasknud Aili Jõgi. 1944. aastal oli Aili Jõgi 14-aastane ja õppis Tõnismäel V koolis, kus praegu asub prantsuse lütseum. Kolm-neli päeva pärast seda, kui Punaarmee oli Tallinna vallutanud, püstitasid venelased Tõnismäele puust obeliski, mille otsas oli viisnurk. Jutt Tõnismäele maetud marodööridest oli tollal Tallinnas üldlevinud. “Kooli vastasmajas olid laskurkorpuse mehed sees, kõrgemate ohvitseride autojuhid,” meenutas Jõgi. “Läksin nendega rääkima ja küsisin ühelt eestlasest sõdurilt, kelle nimi oli Enn või Enno Kaisma, et mille pärast see obelisk sinna püstitati. Kaisma siis rääkis, et politruk lasi ühes majas marodööritsemas käinud sõdurid maha ja sinna nad maeti. Ta ütles mulle tookord mahalastute nimed ka, kuid mulle ei jäänud need vene nimed meelde.”
TROLLIPEATUSE-ALUSED
1995. aasta alguses saatis riigiarhiiv Tallinna kultuurimälestiste inspektsiooni järelepärimisele lakoonilise vastuse: “Ei ole leitud dokumente, mis kajastaksid punaarmeelaste matmist 1944. aasta sügisel Tõnismäele.” Ka tolle aja ajakirjandus ei heida Tõnismäe ühishaua kohta ainsatki valguskiirt. Uskumatu, aga nii see on.
Pronkssõduri tähendus oli ikka Tallinna vallutamisel langenud kangelaste mälestamine ja väidetav ühishaud. Igasugune muu praeguseks juurde poogitud tähenduste joru ei tule arvesse. Tallinn vallutati teatavasti 22. septembril 1944 ilma igasuguse vastupanuta. Kust siis üldse need langenud?
1994. aastal muinsuskaitse nõukogu arutelul osalenud ajaloomälestiste inspektori Jaanis Tali andmetel toimus esimene matus Tõnismäele 25. septembril 1944. Hiljem maeti sinna ümber Russalka juures hukkunud kaardiväevanem J. M. Var?avskaja.
Kui kuupäev 25. september vastab tõele, pidi hiljem Tõnismäele ümber maetama ka kaardiväevanem S. I. Hapikalo, kelle surmakuupäevaks on märgitud 27. september 1944. Endise Tallinna kultuuriväärtuste inspektsiooni juhataja Iira Einamaa sõnul jõudsid nende ametkonda ka teated, et varsti pärast Tallinna hõivamist tulid ühele Tõnismäele maetud sõjaväelasele omaksed järele ja matsid ta ümber kodukohta.
Väidetavalt Tõnismäele maetud 13 punaarmeelasest seitsme puhul on surmapäevaks märgitud 22. september 1944, seega päev, mil punaarmee hõivas Tallinna. Kaks punaarmeelast said surma 21. septembril, kahe surmakuupäevaks on 23. ja 27. september.
TALLINNA ALL LAHINGUID EI PEETUD
On tõsiasi, et 1944. aasta septembris lahinguid Saksa üksuste ja punaarmee vahel Tallinnas ja selle lähiümbruses ei peetud. Seda tunnistavad ka punaarmee sõjaajaloo allikad. Aga pronkssõduri juurde väidetavalt 13-st maetust on koguni 8 langenud Kahala lahingus, kus kindralmajor Kurt Geroki võitlusgrupp vene dessantüksusi kinni pidas. Tegemist on vaid ohvitseridega. Kas on võimalik, et küllaltki kõrges aukraadis ohvitseride ümbermatmisest Tõnismäele ei ole säilinud mitte ühtegi teadet ega fakti? Viimase kahe väidetava Tõnismäele maetu lugu on eriti kummaline.
1974. aastal saatis aga Eesti NSV sõjakomissar kindralmajor Tuhkru kirja maetute täpsustatud andmetega. Selle põhjal tegid Tallinna linnavõimud kibekähku parandused ka nimetahvlitele. Sõjakomissari väidete ajaloolist paikapidavust ei kontrollinud keegi. “Arhiividokumentide põhjal on kindlaks tehtud, et 22. septembril 1944 hukkusid ja on Tallinna maetud 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu komandör alampolkovnik Mihhail Petrovit? Kulikov (sünd 1909) ja sama polgu partorg kapten I. M. Sõssojev (sünd 1909).
Polkovnik I. I. Pauli ja 1945. aastal Tallinna miilitsa ülemana töötanud A. K. Kalvo mälestuste põhjal maeti Kulikov ja Sõssojev ümber Tõnismäe vennashauda. Seetõttu pean võimalikuks jäädvustada kahe tundmatu sõduri asemel nende nimed mälestusmärgil igaveseks,” põhjendas sõjakomissar kahe nime lisamist.
EI ÜHTEGI LANGENUT
Väidetavalt Tõnismäele maetud 13 punaarmeelasest seitsme puhul on surmapäevaks märgitud 22. september 1944, seega päev, mil punaarmee hõivas Tallinna. Kaks punaarmeelast said surma 21. septembril, kahe surmakuupäevaks on 23. ja 27. september.
On täiesti selge, et Tõnismäele ei ole maetud mitte ühtegi Tallinna vallutamisel langenut, mitte ühtegi eestlast ega ka mitte ühtegi punase eesti laskurkorpuse võitlejat. Kuid just selle korpuse dessantüksused vallutasid Tallinna.
Oleks aeg selgitada tõde. Tänaseks me teame, et kommunistlik propaganda kujutas Teisest maailmasõjast täielikult valedele üles ehitatud müüdi, mida näiteks Venemaal, Valgevenes ja mujalgi jätkuvalt kummardatakse. Pronkssõdur on selle suure vale pisike mehhanism.
Ent edasi. Kaks tarka ajakirjanikku arvasid, et meedia peaks kokku leppima ja pronkssõdurist lihtsalt mitte ridagi avaldama. Ka targad meediaanalüütikud ja muidu avaliku arvamuse liidrite nimetusega pärjatud tegelast arvasid sama, see olevat patriootlik. Igasugust meediatähelepanu käsitleti asjatu õli tulle valamisena.
PATRIOOTLIK VAIKIMINE?
See on kummaline arusaam. Nagu oleks Eesti meedia maailmas midagi eripärast, meile ainuomast. Lõppude lõpuks ei ela me enam ammu suletud ühiskonnas. Mäletate, kuidas venelased meediaga manipuleerides AIDSi USA sõjardite väljamõeldiseks tembeldasid. KGB sokutas India kommarite häälekandjasse uudise, et AIDS loodi Pentagoni salalaborites, kust see ahvide peal katsetades üle maailma valla levima pääses. Edasi sokutati info sõbralike ajakirjanike ja rahuvõitlejate kaudu muu maailma pressi, viitega juba India ajalehele jne. Lihtne ja tõhus ning järeleproovitud võte. Maailma ajakirjandus neelas selle sööda alla. Nagu ka näiteks hullu lehma tõve või linnugripi. Lihtsalt meedia on manipuleeritav ja suurriikidel võimalused selleks palju suuremad kui meil. Kui pronkssõdurist kirjutavad teised, on kõige lollim, et meie samal ajal vait oleksime. Ei, meie ülesanne on probleemist ise aktiivselt rääkida, oma arusaamu muu maailma meediale edastada. Muidu teevad seda Vene infokanalid ja vastavad ametkonnad niikuinii.
KOLM PÕHILIST VIGA
Pronkssõduri ümber vallandunud kired on paljude vigade tagajärg ja tulemus. Kuid süüdi ei ole ainult poliitikud. Vigu on teinud paljud ametkonnad ja organisatsioonid.
Esimene viga. Kommunistliku lähiminevikuga ei ole arveid klaariks tehtud. Üks väheseid asju, mida suudeti, oli süümevanne. Kuid tööle ei hakanud see kunagi. Minu teada ainult üks Narva keskerakondlane, endine KGBiit sai süümevande rikkumise eest reaalse karistuse. Endistest koosnev võimunomenklatuur on täna juba tegelik asjade otsustaja Eestis. Neilt on rumalus tahta ajaloo ausat käsitlemist.
Teine viga.
Iialgi ei ole laiaulatuslikult analüüsitud meie venekeelse elanikkonna struktuuri, elulaadi, kultuuritausta ja käitumisharjumuste kujunemist. Selle asemel maaliti pilt, kus venekeelsetest tehti meile soovitud ja unistatud rahumeelsed intelligentsed kaasmaalased. Tegelikult käis Eestist kommunistliku re?iimi ajal läbi miljoneid muulasi, kes tulid siia ideoloogiliselt töödeldud ajudega, et nad on peremehed ja eestlaste abistajad ja aitajad. See oli nõukogude rahvas, kellel vene rahvaga tegelikult vähe pistmist. Seda suurt nõukogude inimeste massi pole meie primitiivsete integreerumisjuttudega hõlvatud. Ning tegelikud integratsiooniprogrammid pole vene koolidesse üldse jõudnud.
Kolmas viga.
Poliitiline nomenklatuur on jõudnud olukorrani, kus tegelike probleemide asemel räägitakse vaid seda, mis tagab edu valimistel. Ja kuna venekeelne seltskond on arvestatav hulk valijaid, siis polegi püütud tegelike asjadega tegeleda. Milleks, ütleb osa poliitikuid, peaasi et hääled koos. Poliitiline prostitutsioon on edasi kandunud ka paljudesse ametkondadesse, kus probleeme püütakse pigem enese kaelast ära saada kui neid lahendada. Sest probleemide aus selgeksrääkimine ja nende lahendamine võib minna vastuollu kureeriva erakonna poliitikaga. Ja kes see ikka tahab tasuvas riigiametis tööd kaotada!