Käesoleva aasta 5. jaanuari Postimehest võis lugeda keskkonnaministri Villu Reiljani ütlust: “Riigil on instrumendid ja jõud. Kui riik tahab, siis ta teeb igasuguse kallasraja lahti. Nii nagu ta võtab pätil varastatud kraami käest.” Lugejatel on põhjust rahul olla – valisime korra ja vähemalt sõnades seda ka saime.
KALLASRADADE TRADITSIOON
Mis on see kallasrada, et seda kaitsta tuleb? Kuni 1938. aastani sätestas nõuded kallasrajale, tollases keelepruugis ka veorajale Vene riigi teeseadus, mille järgi oli 10 sülda (21,3 m) mere ja suurte, eraomanduses mitte olevate jõgede ja järvede kaldast vabalt ja tasuta kasutatav laevasõidu ja parvetamise otstarbel. Eesti ja Läti vahel 1927. aastal sõlmitud lepinguga vähendati kallasrada Koiva jõel 10 meetrini ja Vaidva, Peetri ja Mustjõel 4 meetrini. Riigihoidja Konstatin Pätsi 21. jaanuaril 1938 antud dekreediga kehtestati veeteede seadus, mis tühistas keisriaegse seaduse. Sellest same teada, et laevatatavais ja parvetatavais veekogudes on alkaline 10 meetri laiune ja ainult metsamaterjali parvetamiseks kasutatavais veekogudes ajutine 4 meetri laiune kallasrada, kusjuures lameda kalda korral loetakse seda veepiirist ja kõrge kalda puhul kaldanõlva ülemisest servast. Suurveeajal peab maaomanik jätma liikumiseks vabaks 2 meetri laiuse raja veepiirist. Kallasrajal võis igaüks, kes kasutas veeteed, randuda, korraldada vedu ja ladustada kaupa. Maaomanik ei tohtinud seda takistada ega tasu nõuda, välja arvatud talle tekitatud kahjude korvamist. Kallasraja laiust võis teedeminister vähendada (tollase seaduse keeles kitsendada) või mõnes kohas selle hoopis ära kaotada. Seaduse järgi ei olnud kallasrada sadamas, silla all, raudtee ja maantee maa-alal, aias, pargis, õues ja avalikul väljakul.
VEEKOGUD OLGU AVALIKULT KASUTATAVAD
Milleks meile aga tänapäeval kallasrada vaja on? Ei ole ju enam parvepoisse ja mere kõrval on ka laevatatavaid siseveekogusid väheks jäänud. Unustusehõlma on jäänud ka omal ajal maavanemate korraldatud kevadised koosolekud parvetajate ja vesiveskiomanike vaheliste kokkulepete saavutamiseks, sest enam pole esimesi ja väheks jäänud on ka teisi. Paadi- ja kanuumatku võib ju pidada osalejate lõbuks ja korraldajate äriks. Ometi sätestas 1. detsembril 1993 jõustunud asjaõigusseadus, et avalikult kasutatava veekogu ääres on kallasrada, kus võib igaüks viibida nii päeval kui
öösel ja maaomanik ei tohi seda keelata ega takistada. Veeseadus 1994. aastast täpsustas kallasraja laiust laevatataval veekogul 20 meetri, teistel veekogudel 10 meetri ja suurvee korral 4 meetri laiuse ribaga. 1996. aastal vähendati kallasraja laiust poole võrra, vastavalt 10, 4 ja 2 meetrini. Veeseadus andis seletuse ka mõistele avalikult kasutatav veekogu. Selleks on meri ja teatava suuruse valgalaga jõed ja järved, mis ei asu ühe maatüki piires. Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja
kinnitab veel Vabariigi Valitsus.
MITTE OMANIK, VAID HOIDJA
Paraku ei anna seadus vastest esitatud küsimusele ja seaduse ülesanne ei olegi vastata küsimusele “miks”, vaid küsimusele “kuidas”. Miks midagi on vaja, sellele vastab rahva elutunnetus. Ja see ütleb, et maa on Looja loodud ja kui elukorraldus näeb maa vastutustundlikuks hoidmiseks ette eraomanduse, siis on omanik vaid hoidja. Inimene peab saama vabalt liikuda mööda veekogu ja selle kaldaid, olgu siis eesmärgiks majandustegevus, puhkus või kalapüük. See on üks osa igameheõigusest. Kõik need, kes on vedanud oma tarad vette või jätnud ka läbipääsu vabaks, kuid lasknud sinna jalutama hirmuäratavate lõugadega koera, rikuvad meie õigusi. Nende kurtmine, et tüütud ja kärarikkad suvitajad asuvad laagrisse maja akende ees või jätavad oma prügi maha, ei ole vabanduseks, sest suhtumine, mida külvad, tuleb su juurde tagasi ja seda sa ka lõikad. Jääme lootma, et Villu Reiljani sõnades lubatud kord teostub ka tema juhitud asutuste tegudes.
