RAHAMÜÜDIST

Raha tekkest räägitakse kooliõpikuis nagu muiste kujutati evolutsioonigi: puudel olnud lehel nii kõrgel, et lühikaelsed kirjakud pidanud oma kaelu nende poole venitama kuni neist lõpuks kaelkirjakud said. Nii räägitakse rahatekke puhul näiteks kirvemeisterdaja ponnistustest, kui see soovinud oma meisterdatut pekiks ja lambavillaks vahetada. Hea kirves olnud rohkem väärt kui korralik kõhutäis ja nii tulnudki pead vaevata kuni sobiliku vahetusväärtuse – rahani – jõuti. Omapärane müüt. Sama hästi võiks ju oletada, et meie keeles ja kultuuris on vajadus vahetusväärtuste järele palju ürgsem. Ahvikarjades on märgatud, et nood otsivad üksteiselt kirpe ka siis, kui neid pole. Noh, võime öelda, et kellel siis ei meeldiks kui ta karvade ja ihu kallal meeldivalt nokitsetakse.

Edasi läheb aga lugu põnevaks – selgub, et meie sugulasloomad peavad päris korralikku arvet selle üle, kaua keegi karjakaaslastest on tema ihu pealt ka olematuid satikaid taga ajanud. Mida kauem, seda suurem on tõenäosus, et see, kelle naha kallal nakitsetud, hea toidusaagi korral seda ka nakitsejatega jagatab.

Nii näemegi tungi vahetusväärtuse järele – teatud meelde jääva märgi järele osutatud ja osutatavate teenete kohta või kulutatud aja olulisuse kohta – ka mujal kui ainult inimeste asjalises maailmas. Ükskõik kust ja millistel põhjustel ka rahamüüt meie igapäevaellu tuleb, on tegu ikka müüdiga. Looga, mille seosed ja olulisus kükitavad ei kusagil mujal kui meie peades ja meie loodud tekstides. Raha füüsilisel kujul ju olemas pole – on märgid raha kohta.

*
Teisalt – see, et raha on müüt, ei tähenda seda, et peaksime selle oma kultuurist kustutama. Raha on müüt nagu erinevad loomismüüdid või Piibel ning Koraangi. Nende abil ei õnnestu midagi süstemaatilist mõõta ega nad ei sisalda endas ka täpset teadmist ka ajaloo või ammugi tehnoloogiate kohta. Samas on nende müütideta paljudel raske ning nende kustutamispüüded tsivilisatsioonide mälust on ikka päris veristeks kiskunud. Igal asjal olgu oma koht – nii ka religioonil või rahalgi. Teate ju küll ütlust: “Aeg on raha!”. Ongi ehk ahvide kirpude otsimiseks kulunud aja mõttes, kuid süsteemsemalt mõeldes on aeg ikka aeg ja raha on raha. Mõistete segamine tekitab juurde ebamäärasust ja loob inimeselegi endast jätkuvalt kõigevägevama mulje. Nagu asendaks palju raha mingilgi moel aega. Ei asenda! Juhan Viidingut korrates: “See kõik ei loe: vaid päevad, need on loetud – paarkümmend tuhat, mitte miljardit”. Palju muudki meid elus hoidvat on loetud mitte hinnatud müüdi järgi. Nii tulebki end harjutada mõttega, et enamustel meile oluliste asjade jaoks pole hinda, kuna neil pole turgu ja pakkujat. Nende asjade järgi on küll nõudlus ja vajadus. Olgu siis tegu viljaka mullaga, meile sobiliku kliimaga (atmosfääriga) ja mageveegagi.

Nii ei saagi suhe inimese ja looduse vahel olla reguleeritud turu ja raha kaudu, kuna need on vaid inimestele mõistetavad ja inimeste omavahelisi suhteid reguleerivad märgid. Vähem kui sajandi eest kirjeldas Vene õpetlane Vladimir Vernadski uut geoloogilist ajastut – psühhosoikumit. See on inimmõtte korraldatud geoloogiliste muutuste ajajärk. Selle ajajärgu algupoole õõvastavaim tõsiasi ongi selles, et ainsaks inimkäitumist reguleerivaks mõjuriks on olnud turg. Ammutada looduse kohta teadmisi turu ja rahasüsteemi kaudu, on umbes sama hea, kui Kalevipoega lugedes püüda arvutada tema mõõga pikkust millimeetrites või kindlaks määrata rääkiva siili vanust. Müüdid pole paraku just parimad mõõdulindid või kaalud.

*
Peale müütide ja neist tulenevate arvamuste ja seisukohtade, on viimaste sajandite jooksul kogunenud hulgaliselt ka süstemaatilisi ja katsetega kontrollida õnnestunud teadmisi ning neid siduvaid teooriaid ja mudeleid. Seda kutsutakse teaduseks. Nagu pole müüdid püsivad ja nihkuvad oma rõhuasetustes ja sisuski, pole püsiv ka teaduslik teadmine. Seegi muutub, täieneb, uueneb. Peamine erinevus müütidest ja arvamustest on teaduslikel teadmistel selles, et nende abil on võimalik meeleolust ja hoiakutest sõltumatu mõõtmisega ümbruse kohta üles tähendada enam vähem püsiväärtusega numbrilisi suurusi. Nii pole võimalik näiteks raskuskiirendust või gravitatsioonikonstanti sõltuma panna turuolukorrast või parlamendi tahtest. On asju väljaspool müüte, mille tähendus inimese jaoks on sama oluline, kui mitte olulisem, kui müütidest tulenev. Kindlasti kuulub selliste hulka elusloodus oma toimimisloogikaga – molekulaarselt ja geneetiliselt tasemelt kuni ökosüsteemideni ja kogu biosfäärini välja.

*
Rahasüsteemi ja majanduse loogikat eskaleerides võib märgata, et kõige suuremaks laenu- ja majandusriskiks on inimeste faktiline vabadus mistahes hetkel loobuda raha kasutamisest ja elada kündes-külvates-lõigates. Süsteemid kaitsevad endid sõltumatult asjaolust, kas keegi süsteemis seda kaitsevajadust ning motiivi teadvustatult välja suudab öelda. Nii on keskkonnaruumi ahistav majandusprotsess parimaks garantiiks, et majandusprotsessis osalejad rahast ei loobuks. Olete äkki isegi tähele pannud: laenu pakutakse või nõustustakse teile andma sageli siis, kui teil seda vaja pole. Eks ikka seetõttu, et teid pika suhtega liita majandusmüüdiga ja sellega muuta teid selle müüdi edasirääkijaks.

ÕHUMÜÜGIST

Turu ja raha näiline kõikvõimsus on lummanud tänaseks pea kõiki ühiskonna liikmeid. Nii on muutunud varasemalt mõiste ja sisuna iseseisvad asjad äri ja turutegevuse osadeks. Nii pakub riik kodanikele teenust oma ametnike kaudu, nii on koolid ja ülikoolidki ärisuhteis teenusepakkujad ja õpetajad ja professorid peavad toimima müügimeestena ühiskonna supermarketeis. Kuigi me ju teame ja mäletame, et kool pole pood, vaid pood on pood ja kool on kool.

Me arvame täna teadvat, et süsihappegaasi ja muude kasvuhoonegaaside liigne atmosfääripaiskamine on võimalikuks kliimamuutuste kiirendajaks. Kliima muutub kosmiliste mõjude tõttu niikuinii (Maa keskmine kaugus nagu ka pöörlemistelje kaldenurk ning ka päikese enese aktiivsus on pidevas perioodilises muutumises ning see muudab perioodiliselt ja paratamatult Maale langevat energiavoogu ja selle jaotust). Inimese tehnoloogiline mõju neile muutustele võib olla toetav ja kiirendav või siis hoopis pärssiv. Pärssimine tähendaks erinevate kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamist. Kasvuhoonegaasid on gaasid, mis peegeldavad Maale tagasi päikesevalguse neeldumisest Maal tekkinud soojuskiirgust ja suurendavad sellega energiahulka atmosfääris; energiahulga suurenemist atmosfääris nimetataksegi kasvuhoone-efektiks, kuna samal moel soojeneb õhk ka kasvuhoones.

*
Kasvuhoone-efekti tagajärjed pole tänagi lihtsalt prognoositavad: energiahulga kasv atmosfääris ei pruugi tähendada õhutemperatuuri kasvu vaid pigem lihtsalt suuremaid ning harjumatumaid muutusi atmosfääriprotsessides tervikuna. Lihtne oleks ju nii kokku leppidagi – et vähendatakse emissioone ja eelisarendatakse neid tehnoloogiavalikuid, mis seda võimaldavad ning keelustatakse kasutamast neid tehnoloogiaid, mis seda ei võimalda. Ometi on asjaajamistes jõutud sinnamaale, et kasvuhoonegaaside vähendamise parimaks teeks peetakse just turu ja rahamüüdi kaudu nende kasvu piiramist. Mõte on selles, et kui kokku leppida rahvusvaheliselt vajadus vähendada taastumatutest allikatest tekkinud kasvuhoonegaaside heitmeid atmosfääri, siis tekivad erinevatele riikidele emissioonikvoodid: vähenevad õigused kasvuhoonegaase (KHG) tekitada. Kui tootjad suudavad neid emissioone vähendada, tekib kvoodi ülejääk. Leppes sallitakse selle müüki neile, kes ei suuda või ei taha toimida KHG hulki piiravalt. Kyoto protokoll, milles selline mehhanism kokku lepiti, lähtubki lootusest, et ahvatlevate majandusvõimaluste pakkumisega muutub ka tehnoloogia.

Mis on aga sellest turumüüdiga masinaparandusest saanud näiteks tänases Eestis? Esiteks lastakse sellel kvoodikaubandusel paista umbes neljakümne enim saastava ja kasvuhoonegaase tekitava ettevõtte peale. Neil on see õigus saada riiklik kvoot (õigus tekitada teatud hulk tonne fossiilse päritoluga kasvuhoonegaase aastas) ning siis kvoodist väikse emissiooni korral ülejääk müüa. Täna arvatakse selleks müügihinnaks olevat 10 eurot ühe süsihappegaasi kvooditonni kohta. Kui teil on hea mõte, mil moel atmosfäärist liigset CO2e kokku korjata ja ringlusest välja viia, siis paraku teie oma tehtut müüa ei saa. Enamgi veel – võimalus end varasemal perioodil halva ja reostavamana välja paista lasta loob sootuks uued teenimisvõimalused.

*
Nii on juhtunud näiteks Eesti Energiaga, mis kvoodikaubanduse võlusid on pikalt aimanud. Kuigi Eesti Energia esindajad on aegade jooksul ikka kahelnud kasvuhoone-efekti olemasolus, on raha-ahvatlus siiski toimima hakanud. 2003|. aasta kasvuhoonegaaside emissiooni on nad valitsusele üles andnud 2002. aastaga võrreldes viiendiku võrra suuremana. Sellest tuleneb ju referentsnumber, millest end paremana hakatakse näitama. Samas on statistika-ametist saadavad põlevkivi kaevandamiskogused kasvanud 2-3% jagu iga-aastaselt. Enamgi – EE on avalikkust pidevalt ju teavitanud ka oma suurtest rahapaigutustest säästvamasse põlevkivitehnoloogiasse. See väike miljonitonnine bluff tähendaks ilma erilise vaevata järgmisteks aastateks nii umbes 150 miljoni kroonist lisasissetulekut ja ei mingit kohustust selle eest tehnoloogiaid korrigeerida. Võib olla, et sellist bütsantslikku krutskit on üritanud või rakendanudki juba muudki maad. Raha ja turumüüt loovad alati hulgaliselt võimalusi, et sisuline mõte majandusvahuga olematusse pesta.

KOKKUVÕTTEKS

Eks see õhukaubandusegi juhtum ole järjekordne näide, et raha pole mitte universaalne mõõtühik, vaid pigem meie soovide ja ahvatluste kandja, millel looduskeskkonnaga vaid habras müütiline seos. Meie väärtushinnangud on olemuslikult komplekssed, sisaldades nii reaalset (mõõdetavat) osa, kui rahas väljendatud imaginaarset osa. Aeg oleks see komplekssus ka seadustada. Majandustegevuse tulemusena vaesuvat ning kaduvat keskkonnaruumi pole võimalik rahas mõõta ja arvestada. Kaduval viljakal mullal, mageveel ning stabiilsel atmosfääril pole rahas hinda. On kaduvad tonnid ja kuupmeetrid ning sellega proportsionaalselt kaduvad võimalused ja heaolu, mida mistahes rahahulga eest taastada pole võimalik. Nii ei kadunud orjapidaminegi selle tegevuse kavala maksustamise, vaid inimõiguste jõulise kehtestamise tõttu. Nii tuleb õigus toimivale keskkonnalegi inimõigusena kehtestada ja selle alusel teha ka tehnoloogiavalikuid.