21. juunil Narva-Jõesuu nuttis. Seda nii kaude kui ka otseses mõttes. Tules oli kuurortlinna kõige unikaalsem hoone – Robert Kolbe villa aadressil Aia 15. Maja põles loetud tundide jooksul sisuliselt maha. Tuld kustutavate päästjate ümber kogunes kiiresti suur hulk kohalikke, kes täiesti varjamatult lasid pisaratel voolata. “SEDA Narva-Jõesuud ei ole enam,” kõlas mitmestki suust.
Hoone läks põlema ajavahemikus kella seitsmest kaheksani õhtul. Kell 10 õhtul varises sisse hoone torn, tund hiljem ei olnud hoonest enam praktiliselt midagi järel. Püsti jäi vaid osa juurdeehitusest, mis tehtud pärast Teist maailmasõda. Tulekahju kustutamisel osales 10 päästemasinat. Nende tööd takistas see, et Aia tänaval ei töötanud mitte ükski hüdrantidest ja vett pidi vedama masinate paakides kaugemalt.
UNIKAALNE HOONE
Kolbe villa ehitati 1874. aastal Kreenholmi manufaktuuri juhatuse liikme Robert Kolbe poolt. Kahekorruseline, kolmekorruselise torniga puithoone oli ehitatud mauri stiilis ja kaunistatud islami stiilis puitväljalõigetega, milles valdavaks geomeetriline tähemotiiv ja väänduv taimornament.
Kõik hoone ukse- ja aknaavad olid kaarekujulised, ümbritsetud hobuserauakujuliste kolmiksiirudega puitväljalõigetega. Hoone korruste vahel oli puidust nikerdatud karniisid, mis tehti islami kunstile iseloomulikus muqarnas-tehnikas.
See villa oli esimene omasuguste seas Narva-Jõesuus ja mõne aja pärast kopeeriti pea iga uue maja ehitamisel mingeid Kolbe suvila elemente. Kokkuvõttes kujunes just tänu sellele hävinud hoonele Narva-Jõesuu omapärane ja kordumatu arhitektuuriline ilme – veidi idamaise hõnguga puithooned hajusalt päikeselise männimetsa all.
Kolbe järel oli villa omanikuks üks vene kindral, seejärel Narva malmivalutehase omanik Helder. Pärast Eesti Vabariigi loomist oli selles erapansionaat, Teise maailmasõja järel asus hoones Narva haigla osakond ja laste kopsu-tuberkuloosi sanatoorium.
1990ndatel aastatel jäi hoone kasutuseta ja see tagastati endistele omanikele, kellest neli elab USAs, kolm Eestis. Otsustades hoone seisukorra järgi viimastel aastatel, ei olnud omanike huvi hoone taastamise vastu just eriti suur. Muinsuskaitseamet on korduvalt teinud hoone omanikele ettekirjutusi ohutuse tagamiseks ja hoone korrastamiseks, kuid neid ei täidetud. Villa Kolbe oli hävimise hetkel müügis hinnaga üle 6 miljoni krooni.
OMAPÄRA HÄVINUD
Viimase paarikümne aastaga on Narva-Jõesuu kuulus puitarhitektuur sisuliselt hävinenud. Alles on vaid üksikud majad – kunagise omapärase ja unikaalse mauri arhitektuuri sugemetega puidust linna tunnistajad, mis paljudele väljaspool senini omaaegsena kangastub.
Isegi Teine maailmasõda ei suutnud hävitada nii korvamatult, kui seda on teinud pärast taasiseseisvumist elatud aastad. Sõda viis küll palju väärikaid hooneid, eelkõige tundmatu süütaja käe läbi, kes 1941. aastal Nõukogude vägede taandumise ajal seal tegutses. Lahingutegevus ei suutnud ei siis ega ka 1944. aastal suuremat kahju tekitada. Selge see, majad asuvad ju hajali hõreda metsa all ja ühelt teisele tule edasikandumine oleks pigem erand kui reegel.
Pärast taasiseseisvumist lahkusid esmalt kõikvõimalikud “üleliidulised” ja “vabariikliku alluvusega” ettevõtted, kes kogu Nõukogude perioodi neid imepäraseid maju olid viisil või teisel, kuid siiski hooldanud ja elus hoidnud. Olgu see siis puidule ülimalt kahjulik õlivärv või oskamatu remont ja juurde- ning ümberehitamine, kuid majad ise enamuses siiski säilisid.
SÜÜDI RIIK
Narva-Jõesuu rahvas süüdistab toimunus enamjaolt riiki. Miks oli tarvis tagastada neid küllalt halvas seisukorras tühjaks jäänud maju õigusjärgsetele omanikele, kellel sisuliselt pole neist sooja ega külma? Äärmisel juhul oli neil majadest pigem sooja, sest mitmegi krundi omanikud korraldasid muinsuskaitse ettekirjutustest ja nõudmistest vabanemiseks “väikese tulekahju”, mis tülikad nõuded likvideeris. Milleks kinnisvara “kusagil idas”, mida ise nii või teisiti kasutama ei hakata ja mille müümine on tänu “tülikale” muinsusele vaat et võimatu?
Viimane põlenud hoone ei ole erand ka selle poolest, et tal on uskumatu hulk omanikke. Seekord siis laiali mööda USAd ja Eestit. Kuid varasematel “kadunukestel” on olnud peremehi laiali üle kogu maailma, Austraaliagi ei ole olnud mingi erand. Nende omanikega ühendust saada ei ole just kerge ülesanne. Mõnelgi juhul on kõik takerdunud selle taha, et surnud “mõttelise kolmeteistkümne neljakümneseitsmendiku majaosa” omanikku esindav välismaine advokaat ei saa üldse aru, millest jutt on või siis ei viitsi asja tühisuse tõttu sellega tegeleda.
Tõepoolest, ilmselt on omandireform siin sügava vea teinud. Samas on ka muinsuskaitseametnikud oma töö tegemata jätnud. Ettekirjutus on ju vaid paber, millest võib teinekord saada süütematerjal probleemi lõplikuks lahendamiseks.
TAGASTATUD OMAND JA SELLE SAATUS
Eesti Vabariigi taastamisel oli Narva-Jõesuus alles 250 puitnikerdustega hoonet. Kõik unikaalsed hooned tagastati õigusjärgsetele omanikele ja pea kõik süüdati ajavahemikul 1996 kuni 1999. Selles ajavahemikus põles praktiliselt iga nädal mõni tagastatud hoonetest.
Nende kunstiteoste hukkumise põhjus on enamasti olnud üks – kinnisvararingkondades ei ole saladuseks, et tulekahju on kõige lihtsam meetod hoone muinsuskaitsenimistust eemaldamiseks. Sellega kaob automaatselt ka kohustus investeerida unikaalse hoone restaureerimisse hiigelsummasid.
Viimati põles samalaadne, Kolbe villaga võrreldava unikaalse välimusega hoone 5. augustil 2004|. Sellises mahus puitpitskaunistustega hooneid on Narva-Jõesuus nüüd alles vaid kolm.
Teade Kolbe villa põlemisest ei jätnud ükskõikseks kedagi, kes sellest kuulis. Tsitaat ühest Narvas elava ja töötava sõpruskonna postiloendi kirjast: “Kurb uudis. Eile põles Narva-Jõesuus maha Aia tänaval asunud mauri stiili sugemetega puitpitsvilla. Tegelikult võiks muidugi öelda, et põletati maha.”
Jah, veel juuli esimestel päevadel püsti seisnud ahervare, mis kohati isegi tossas, andis tunnistust tõenäolisest süütamisest. Ühel püstisel seinal oli selgesti näha mingi vedela aine viskejälg, mis oli seinal tulega justkui ilmutatud.
Ka autorile tõusis klomp kurku, kui sõnum selle maja põlengust pärale jõudis. Alles eelmise aasta aprillis sai ise seda maja pildistatud. Hea, et sai. Kõik, kes seda veel teinud, palun andke sellest teada Narva muuseumile, et kokku koguda võimalikult täielik fotomaterjal sellest mälestusväärsest hoonest.
* * *
Narva-Jõesuu
Imekauni puitarhitektuuri poolest kuulus Narva-Jõesuu kaotab põlengute tõttu järjest enam oma ajaloolist ilmet. Milline on selle koha ajalugu? Pärast Balti raudtee avamist kujunes Hungerburgi kalurikülast Peterburi ja Moskva koorekihi armastatud suvituskoht.
Võimalik, et just see koorekiht ristis Narva-Jõesuu Põhjamaa Rivieraks, ju siis meeldiv rannaliiv, pargid ja puhketingimused kannatasid võrdlust kuulsa Prantsuse kuurortlinnaga.
Ilusad ajatud pargid on linna lahutamatuks osaks. Nagu Kuursaal enne ja nüüd, ilmestavad teisedki hooned linna lähiajalugu ja praeguseid muresid.
Kuurordi ametlik staatus anti Hungerburgile 12.04.1894. Praegugi on linna hoonestuses on kõrvuti sajandivanused puitpitsilised suvilad, pansionid ning Nõukogude ajajärgul ehitatud sanatooriumid. 1.04.1934 kaotas Narva-Jõesuu iseseisvuse ja liideti Narva linnaga.
Eesti taasiseseisvumisel taasiseseisvus ka Narva-Jõesuu.
Elanikke on Narva-Jõesuus veidi enam kui 3000. Narva-Jõesuu kaugus Narvast 14 km, maakonnakeskusest Jõhvist 47 km, Tallinnast, Tartust ja Peterburist 200 km kõik hea bussiühendusega.
Linn elab praegu üle raskeid aegu nii nagu teisedki ääremaa väikelinnad. Linn minetas arusaadavatel põhjustel aastaiks oma peasissetulekuallika puhkajate teenindamisest saadava tulu ning pole suutnud seda millegagi asendada. Lahendusi otsitakse, puhkajaid lisandub, sest Narva-Jõesuu on kuurortlinn. Kolbe villa põlenguga on Narva-Jõesuu igal juhul ühest oma ilmekast osast lõplikult lahti saanud.