Üks hea sõber on parem kui sada rubla, oli nõukaaegne ütlus. Kõik eestlased, kel vähegi toona võimalusi leidus, püüdsid hankida oma soomlast ehk nagu meie naersime “oma kodustatud põtra”. Sadades oli neid eestlasi, kes keel ripakil ootasid sadamas Georg Otsa saabumist. Auväravad, mille vahelt põdrad liikusid peale passikontrolli maale, olid moodustatud inimestest ja tuhandetest lilledest. Viimased olid hangitud, et oma kodustatud põtra rõõmustada ja tere tulemast soovida.
Meie, “pekkad”, tassisime selg köökus raskeid reisikotte, mis olid täis lääne kingitusi vennasrahva jaoks. Sajad teksased, sukkpüksid ja kohvipakid ujusid koos laevaga mere lõunakaldale. Külm tuuletõmbus perse ümber, astusime nagu lambakari passikontrolli, omal peas mõtted, kuidas tollist mööda pääseda. Selgitusteta kingituste osas. Kui kõik sujus hästi, siis tõsteti klaasid igavese sõpruse terviseks. Naised olid lauad heastparemast, looka ajanud ja muidugi oli meile, põtradele, esmatähtis külm vodka, mida lõppematult lauda kanti. Ma imestasin alati, kust pagan see kõik hangitakse, sest kui ise siin poes käisin, olid riiulid tühjad. Ometigi ei puudunud vastuvõtulaudadelt midagi.
Kunagi kuulsin isegi nii uskumatuid jutte, et eestlased tegid kodus isegi remonti, sest põdra sõbrad tulevad külla? Tapeedid vahetusse ja värv seina. Mine võta kinni, kas jutul ka tõepõhi all on. Nii istuti pikad õhtupoolikud ja jutustati teineteise tegemistest. Õhtu naelaks kujunes – igavese sõpruse märgiks – plaanipidamine, kuidas viru sõber Soome külla kutsuda. Ja loomulikult pidime meie, “põdrad”, aitama küllakutsetega eestlasi, kes olid juba totaalselt reisipalavikku nakatunud.
Siis millalgi saabus tõehetk ja kojunaasmise aeg. Lilled olid juba närtsinud – Viru hotelli prügikastides. Matkameeneteks jäi põrgulik pohmelus ja reisikotitäis ARS-is valmistatud nahkkaasi ja Norma plekk-kandikuid, mille viru vennad olid mälestuseks kinkinud. Kodu-Soomes rändasid nad kapi taganurkadesse ning mõne aja pärast püüti neist halva eduga täiturul vabaneda.
Müürid murdusid. Naaberrahvas sai kauatõotatud ja -oodatud vabaduse. Kapitalismi laine kimas üle Baltimaade. Ja mingil kummalisel põhjusel hakkas sõprus pragunema.
“Põtrade” üle visati kurja nalja ja meist, “sommidest”, said avalikud süljekausid. Kord kuulsid end olevat “joperahvas”, kord miskit muud.
Mina omakorda imestasin, kuidas Eesti mehed kandsid viigipükse koos Soomest toodud tossudega. Ent väga see nalja ei teinud – teadsin, et ajad ja tähtsusejärjekord on sellised.
Enam ei helisenud telefonid rõõmsalt, kuigi helistamine oli märgatavalt kergemaks läinud. Kui ise vahel traati tõmbasin, siis oli vastuvõtt kimbatusesolev ja kurdeti kiirust, et kõne lõpetada. Targemad meist, “põtradest”, oskasid ridade vahelt lugeda teeseldud köhahoogu. (Ära enam helista ja ühendust võta, kuradi põder).
Veel nüüdki, kui olen ise elanud Eestis mitmeid aastaid, näen “põdrapekkasid” saabumas sadamasse, kes meenutavad sõpru Nõukogude ajast ja imestavad, et kuhu nad küll on kadunud. Kortsus ja päevinäinud paberitükk käes, lehitsevad nad telefoniraamatut, et leida üles vanad tuttavad. Mul ei ole olnud selgroogu öelda, et parem mitte üritada. Lihtsalt – nad meenutavad möödunud aegu selleks liig suure soojusega. Oli ju hea olla heategija, saades vastu seda, mida lihtne “soome põder” vajas – tunnustust ja viina.
Nüüd olen olnud tunnistajaks, kus endised “sõbrad” kohtusid Soome lahe siin- ja sealkaldal, ainult sõprusest ei olnud enam jälgegi. Tuhanded imestasid, kuhu ja miks “sõprus” kadus.
“Nii muutub maailm, Esko,” kirjutas Aleksis Kivi.