Kõik, kes on kursis Euroopa kultuuri põhidokumentidega – pean silmas erinevaid uue testamendi artikleid -, teavad et inimene on sündinud patune ja peab seda surmani kahetsema, pihtima, palvetama, paastuma, kümnist maksma, papi ees näoli viskuma ja ennast alati halvasti tundma.
Jüri Liimil on samuti kaasasündinud probleem, ta on nimelt eestlane. See hälve on talle ja kõigile teistele eestimaalastele nuhtluseks. Konkreetselt, ta saab pidevalt mingite tiblade käest kolakat, politseiga on tal segased suhted ja kohus väänas trahvi kaela. Õnnetu inimene.
LIIM TULEKS TÕNISMÄE PARADIISIST VÄLJA AJADA
Vastik on telekast vaadata, kuidas Liim jälle tibladelt molli saab. Lõppude lõpuks olen mina ka sündinud eestlane ja mul hakkab halb. Minusuguseid on kindlasti veel, kes tunnevad ennast eestlastena, aga ei näita seda välja, sest eesti keeles rääkimise eest võid jalaga jäljed näkku saada.
Mingi tsensuur peaks ometi olema. Milleks näidata telekas seda, kuidas rahvustunnuse põhjal kolgitakse ja sõimatakse. Vastik on, hirm hakkab ja kõiges on süüdi Liim. Ta ei ole normaalne, keegi teine ei lähe okastraadist pärga viima sinna, kus sind selle eest mõnitatakse ja tümitatakse.
Kristlikus kultuuris on laialt levinud müüt paradiisist väljaajamise teemal. Ses mõttes sobib Jüri Liimi Tõnismäelt välja ajamine meie kristliku maailmavaatega. On ju temagi kõrgemalt poolt luba küsimata maitsnud ajaloo ja okupatsiooni tundmise puust. Puuslikust kui täpne olla.
JEESUSE JA LIIMI JUTLUSED
Jüri Liim on eesti variant Jeesus Kristusest. Jeesus toimetas Juudamaal, mille roomlased olid vabastanud kurat teab millest. Võimalik et juudi fa?ismist. Millegipärast jääb Liim poolele teele pidama ega kanna oksakrooni peas. Kai öise vahtkonna aktivistid ei tunne piisavalt piiblit ega Bulgakovi loomingut, et see pärg õigele kohale asetada.
Jüri Liimi ja Jeesuse õpetusel on palju ühist, mõlemad ajavad arusaamatut pläma. Võrrelge Jeesuse demagoogiat elik mäejutlust Liimi tähendamissõnaga puusliku õhkimisest kõhutuule abil. Terve mõistusega ei ole ühel ega teisel juhul mitte midagi peale hakata.
Võimude suhtumine Jeesusesse oli kahene, ühelt poolt muidugi löödi risti, teiselt poolt aga pesti käed puhtaks. Enne ristilöömist korraldati isegi demokraatlik valimine, keda hukata. Jeesus kaotas valimised. Liim ei jõudnud küll valimisteni, ent kohalikud pilaatused tahavad teha kord kaitsta, kord kottida.
Mingitest põhimõtetest ei saa rääkida kummalgi juhul.
ÜKSINDUS, SELTS JA PRII TOIT
Veel üks hämmastav ühisjoon Liimil ja Jeesusel on see, et nad ajaks nagu õiget asja. Samas on nad aga mõlemad eemaletõukavad tüübid ning kummalgi pole laiade rahvahulkade toetust. Lisaks tekitavad mõlemad piisavalt segadust, et pääseda ikoonidele ja televiisorisse.
Jeesus jätkas hullude prohvetite traditsiooni. Enne teda olid prohvetid teinud kõikvõimalikke sõgedaid tempe – solvanud isevalitsejaid, määrinud ennast roojaga, elanud metslase kombel või keskendunud mõnele hoorale. Ka Jüri Liimi ees käib Ristija Johannesena Ülo Kiple, mees kelle kolmainsuseks oli üksindus, selts ja prii toit.
LÄHEDANE SAMBAPÜHAKUTELE
Siiski on Jeesusel ja Jüri Liimil ka üks erinevus. Jüri Liim ei ole teatavasti muutnud vett veiniks. Kuid me ei saa öelda, et ta poleks üldse imet teinud. Kahe okaskrooniga on ta toitnud tuhandeid telejaamu ja ajalehti kogu laias maailmas. Võrreldes teiste performantsikunstnikega on tema looming üleloomulikult populaarne.
Kuid veel enam kui Jeesuse või prohvetitega, seostub Jüri Liimi elu ja tegevus sambapühakute tegevusega. Kes on näinud Bunueli filmi Kõrbe-Siimonist, sellele pole vaja seletada, et sambapühakud istusid samba otsas. Mõni jäi samba otsa aastakümneteks, mädanes seal elavalt ja sõi kärbseid.
Meie sambapühakud Madisson ja Liim on Kõrbe-Siimoni kahvatud varjud. Ma ei usu, et kumbki neist viitsib oma sammastega nelikümmend aastat järjest jantida. Kasvõi ainult selle pärast, et ükski telejaam ei saa edasta üht ja sama sisutut sõnumit aastakümneid, kui see just mõni lähisida valupunkt ei ole.
Kui Jeesuse tegevuses võis täheldada teatavat mõistuspärasust, näiteks rahavahetajate peksmist ja haigete ravimist, siis just seda vähest ja ratsionaalset pole Liim mingil põhjusel omaks võtnud. Pankade aknad on endiselt terved ja pankurite silmnäod siledad.
VALE ASI JA VALE TEGIJA
Niisiis on Liim kaldunud just sambapühakute täiesti sisutu ja üheülbalise praktika juurde. Juba see, et Jeesust tunnevad pea pooled kõrgharidusega inimesed, aga sambapühakutest ei tea keegi mitte midagi, räägib iseenda eest. Pole midagi teada.
Posti otsas on tore kenitleda ja tähelepanu püüda. See on kõik. Sambapühak Liimist võiks kasu olla, kui ta veaks ennast Tõnismäele siis, kui öise vahtkonna klounid on tüdinud ja laiali läinud. Nüüd, kus see loodripolk seal niikuinii konutab, pole mingit põhjust neid motiveerida. Pigem möllata teiste sammaste juures ja nõuda nende mahavõtmist – las isikud, kel pole sisulist tegevust, valvavad kõik okupatsioonijäänukeid.
Kui keegi mingi asjaga tegeleb, siis ma tahan näha tulemust. Kui tulemust ei ole, on kas vale asi või vale tegija. Sambapühakud ei muuda mitte midagi, ei Liim ega Siimon. Mulle isiklikult on pronksvärdjas ka ilma Jüri Liimi lõputu ja hambutu performantsita piisavalt vastik.