Küllap igaüks teab sõna ja tegu seostavat võrdlust kaagutamise ning munemisega. Kanadel on reegliks, et esmalt ta muneb ja seejärel informeerib maailma oma toimingu edukast lõpetamisest. Poleks ka hullu, kui see toimuks vastupidises järjekorras. Inimeste maailmas on lugu hägusem ja võimalusi rohkem: tihti juhtub, et kogu protsess vaid kaagutamisega piirdubki või siis hõisatakse võõra muna juures. Need variandid toovad silme ette pildi kanast, kes ealiste iseärasuste tõttu enam munatoodangut ei anna, aga laulu laseb edasi. Kaua ta niisama kaagutada ei saa – peagi saabub trööstitu lõpp supipotis.
Looduse krooni traagiline saatus
Looduse krooni nii traagiline saatus ei oota, hoopis vastupidi. Tühja kaagutamise analoog inimhäälitsuste spektris on mula või möla, mida sageli poliitikategemiseks kutsutakse. Sealjuures on iseloomulik, et kes rohkem nokka liigutab, see kõrgemale õrrele tõuseb. Munade või muude resultaatide reaalset olemasolu ja autorsust ei vaevu publik, kas laiskusest või lollusest, kriitiliselt hindama.
Vale on väita, et kogu poliitika on alati ja kõikjal üks läbinisti mõttetu ja mäda värk. Küll aga on veider kuulda mõne venna plära oma maailmavaatelistest ideaalidest enne vallavolikogu valimisi. Meenutame, et ka Tallinn on seaduse silmis vaid üks Harjumaa vald. Poliitika mõiste on ühtviisi täis lasknud nii müüdavate kommunaalpoliitikute kari kui ka segaseks läinud funktsionäärid, kel partei näib olevat parem kui seks. Seetõttu ka hala, et rahvas on poliitikast võõrdunud.
Kõrvalpõige Paunvere maile
Põikame korraks Paunvere maile. Kuigi Toots oma tolategemiste ja tükatise venelembusega sobiks praegusesse Keskerakonda ning Tõnisson ehk Rahvaliitu, ei kahtlusta vist keegi, et Paunvere vallavolikogu mingi erakondliku kiusu tõttu Jorh Aadnieli asunikutalust ilma jättis. Erinevalt tänasest ei aidanud Kiirt seal ka korruptsioonihõngulised eeltoimingud ega hilisem kitumine Toompeal. Jorhi ebaõnne taga oli ikka vaid kohalike olusid hästi tundvate talumeeste veendumus, et rätsepast ei saa asjalikku põllumeest.
Sellised on ammu unustatud kombed. Nüüd paneb vaata et igas kolkakülas, rääkimata pealinnast, asjad paika erakondlik tarkus. Olen kuulnud üht Tallinna linnaosavanemat kelkimas, et tema sai oma ametiposti vaid nädal pärast truudusevannet Keskerakonnale. Mis sest, et süllekukkunud vürstiriik oli talle võõras. Mis ka sellest, et praeguse võimu jätkumisel tuleb tal peagi oma visiitkaardi uhke tiitel asendada millegi teeninduspunkti juhataja või majavalitseja taolisega. Oluline on õiges võtmes kaagutada, mille eest siis konkurentsivõimeline palk koos kohustusliku kalõmmiga parteikassasse.
Võõra muna juures kaagutamine
Kunagine kana kokutamise taoline “tehtud, tehtud, tehtud” jõudis rahvaluulesse ja taas on käes aeg valimiseelsest logorröast ja askeldamistest üht-teist tulevaste anekdootide tarvis talletada.
Näitena paljudest võõra muna juures kaagutamistest võib tuua ühe hiljutise valimisplakati Pirital, kus kaks keskpoissi, pakituna jalgratturi mundrisse, praalisid, et ka neil on midagi tehtud – nende kuldmunaks olla Lillepi park. Leidub ohmusid, kes seda Jüri Ratta ja tema mingi kamraadi kaagutust sõna-sõnalt usuvad. Usuvad muudki – kuni selleni välja, et meie igapäevase leiva annab meile linnapea.
Vastasleeri “antikristused” aga produtseerivad vaid mädamune alates õitsva kolhoosikorra hävitamisest ja globaalsest majanduskriisist kuni penskarite tengelpunga kallale minekuni – ega siis kirjad linna prügikastidel ometi valeta.
Tänased komsomoliaktivistid
Iidne tõde ütleb, et pole midagi uut siin päikese all. Seepärast ei maksa imestada, kuidas osa tänaseid noori “poliitikuid” kunagisi komsomoliaktiviste meenutavad: sama vurhv, sarnane kõnepruuk ja ühtmoodi mängud. Täielik déj?-vu.
Ise nad seda muidugi ei adu, sest ajal, mil võis kohata elusat komsomolkust oma naturaalses elemendis, ei eksisteerinud komnoorte tänased kloonid veel isegi mitte spermatosoididena. Aga võimalik ka, et eeskujuks on hoopis kaasaegsed na?id. Kokkuvõttes teeb sama välja.