Hiljuti jõudis raamatulettidele kirjastuse Argo väljaandel Jaan Laasi mahukas monograafia “Teadus diktatuuri kütkeis”. Jaan Laas oli kindlasti õige mees seda raamatut kirjutama, sest ta töötas omal ajal tugevasti ideologiseeritud teadusasutuses, lõi hiljem vaimuinimestest koosneva Siniste partei ja on praeguse olukorraga Eestis ilmselges opositsioonis. Kõik see pidanuks andma möödaniku olukordadest objektiivse pildi. Kas see nii on, eks sellele mõtleb välja vastuse lugeja. Kuid lugejaid on palju ja igaühel neist on oma nägemus. Seetõttu on ka minu nägemus kindlasti subjektiivne.
Eh, me tahtsime ju head?
Ülikoolid ja teadusasutused on alati olnud ideoloogiarinde eesliinil. Tartu Ülikool pidi ideoloogiasurvele muganduma Konstantin Pätsi jõulise käe all, kõnelemata Saksa okupatsiooniaastatest ja stalinliku korra tingimustest. Ma tean vähe teaduse olukorrast enne Stalini surma.
Minu ülikooliaastad möödusid Beria ja Hru?t?ovi sula tingimustes ja kuigi mulle veel ülikoolis õpetati, et geene pole olemas ja mandrid ei rända, võisime me filosoofiaseminaridel üsna vabalt kritiseerida Nõukogude ühiskonna puudusi. Eh, me tahtsime ju head, oli kombeks hüüatada, noorte sooviks oli muuta sotsialistlikku ühiskonda paremaks. Alles nüüd on saanud ka minu põlvkonnale selgeks, et diktatuuriühiskonnast iseenesest ei sünni demokraatiat ning seda näeme me ka tänasel Venemaal.
Jaan Laas näitab konkreetsete arvude najal, kui koletult suured olid okupatsioonivõimude natsionaalsotsialistliku ja bol?evistliku teaduspoliitika tagajärjed. Lihtne on kokku lugeda hukatud ja represseeritud teadlasi, hävinud materiaalse baasi maksumust ja raamatukogudest kõrvaldatud teadusraamatute arvu.
Keerukamaks läheb olukord, kui me tahame kokku lugeda rahasummat, mis läks kaotsi Eesti jaoks sobimatu teaduskorralduse süsteemi ja valede ideoloogiate (näiteks lõssenkismi) juurutamise tõttu. Hoopis keerukas on hinnata teadustöö paljude valdkondade salastamise ja teadusliku suhtlemisvabaduse piiramise mõju.
Erinevad olukorrad teaduses
Kuid mõnes valdkonnas võis lühinägelik riiklik poliitika hoopis teadustööd hoogustada.
Toon näite enda erialalt. Mitte kunagi ei tule Eestis geoloogiasse enam sellist kuldaega, kui oli Nõukogude korra “viljastavates tingimustes”. Nõukogude Liidu majandus baseerus maavarade ja relvade müügil ning seetõttu suunati geoloogiasse põhjendamatult palju vahendeid. See andis ka tulemusi, sest uuringuteks oli käes kuuendik maismaast, töödesse kaasati hiiglaslik laevastik ookeanide uurimiseks ja sõjatööstuse eesmärgil loodud kosmoseaparaadid. Kõik see viis nõukogudemaa geoloogiateaduse kiirelt maailma tippu.
Rahvusvaheliste organisatsioonide juhtkonnad olid sotsialismileeri riikide üksmeelsel toel kindlalt Moskva kontrolli all. Eestis rajati sadu korda rohkem puurauke kui praegu, mil vahendid geoloogiateadusele on pea olematud ja ka teadus ise Eestis kahjuks teisejärguline. Oluliseks takistuseks ei olnud omal ajal isegi see, et nii topograafilised kaardid kui ka kõik maavaradega seonduv oli salastatud. Asjatundmatud ringkonnad kõnelevad veel praegugi nn fosforiidisõjast. Selline “sõda” sai tekkida vaid seetõttu, et vabamates tingimustes hakati rahvale “tilgutama” kinnist informatsiooni nende poliitilise aktiivsuse tõstmiseks. Sõjad olid ammu peetud ja kui Käbini meeskond ja Teaduste Akadeemia poleks siin Eesti ellujäämise nimel armutut võitlust pidanud, oleks meil Eestis täna olnud Võrtsjärve ääres tuumajaam, hiiglaslik Sillamäe põlevkivielektrijaam ja ka suured fosforiidikaevandused. Ja mida saigi Eesti tavakodanik teada fosforiidiuuringutest, kui paralleelselt sellega uuriti ka uraaniressurssi, mis oli rangelt salastatud …
Akadeemia ja ülikoolid
Jaan Laasi faktoloogia on sedavõrd rikkalik, et asjatundmatu lugeja ei taba erinevate teadusorganisatsioonide ülesandeid ja võimalusi. Nõukogude Liidus tehti erinevat teadust. Tippteaduse tegemiseks olid teaduste akadeemiad ja kui poleks olnud Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemiat, oleks N. Liit olnud konkurentsivõimetu ja juba ammu kokku kukkunud. Valdav osa teadusrahadest läks ka Eestis Teaduste Akadeemia instituutidele ja ülikoolides tehti vaid perifeerset teadust. Pärast Eesti taasiseseisvumist maksid ülikoolid akadeemiale kätte ja muutsid noorisamaalaste abiga akadeemia väheoluliseks teadusasutuseks. Kas Eesti sellest võitis, on iseküsimus.
Ülikoolid ja pedagoogikainstituudid olid kaadrikasvatusasutused ja kontroll nende meelsuse üle hoopis rangem kui akadeemias, ka teadlaste vahetus välismaaga oli piiratud. Kõige kinnisemad olid aga nn numbriinstituudid ja numbritehased, kus tehti valdavalt riigikaitselisi töid. Nendel puudus välismaailmaga igasugune side. Ka Eesti geoloogiateenistuse töötajad ei tohtinud välismaalastega suhelda. Kui selleks eriosakonna luba saadi, toimus kohtumine erapooletul pinnal või Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis.
Kuidas välismaale ei saanud
Jaan Laas kirjeldab värvikalt naeruväärsuseni viidud salastatuse ilminguid. Teaduslik-tehniline luure on omane kõigile riikidele, mida arenenum riik, seda rohkem.
Nõukogude Liit sai sellel teel palju väärtuslikku informatsiooni ja välisteadlasi ära osta oli lihtne. Vastupidist aga peaaegu ei olnud, sest kui keegi väliskomandeeringul olnud teadlastest oleks korraga kaasa toonud suuri summasid, oleks tähelepanelikud naabrid ja kolleegid kohe vastavaid organeid informeerinud ja lõpp oleks olnud kiire.
Isegi rahvademokraatlikku riiki sõitnud teadlane (joonis 1) pidi ettekandeks eriosakonna kaudu saama loa tollitöötajatele esitamiseks. Sellele eelnes vormikohase ekspertiisiakti koostamine ja kinnitamine ekspertiisikomisjoni koosolekul ning seejärel selle registreerimine tsensori juures ja autorikaitses. Loa saamiseks oli tingimus, et vastavad teaduslikud seisukohad on Nõukogude Liidus varem avaldatud ja ei sisalda teaduslikku uudsust. Kuid miks sõita välismaale, kui sul pole midagi uut ja huvitavat ütelda!? Aga see kedagi ei huvitanud. Kontrollorganite kaitseks pean ütlema, et ekspertiisiaktid kinnitati tavaliselt allkirjade kogumise teel ilma koosolekuta ja ka GLAVLIT-i töötajad olid enamasti mõistlikud ja arusaajad inimesed.
Laasi hinnangud
Jaan Laas annab nn endistele küllalt karme hinnanguid. Mina hindaksin neist paljusid leebemalt. Näiteks akadeemik Eichfeld oli üsna tore papi ja tema teeneks on tallinlasi tänaseni rõõmustava botaanikaaia loomine. Tema osa geneetik Nikolai Vavilovi afääris on tõestamata. Ka Vavilovi vangistamise tagamaad on segased. Võimalik, et Stalin tahtis lihtsalt Teaduste Akadeemia presidendiks edutatud vennast füüsik Sergei Vavilovile näidata, mis võib temaga juhtuda, kui ta ei ole piisavalt kuulekas.
Paljud Jaan Laasilt üsna leebe hinnangu saanud teadlased olid aga minu arvates üsna kahtlased kujud, kes mängleva libedusega sulandusid uude ühiskonda ja naudivad populaarsust tänini.
Vihkamine, mis baseerub teadmatusel
Kui loed mingit raamatut, siis alati tahaks, et selles musta kõrval oleks ka helgemaid lõike. Ja okupatsiooniaastatel oli omajagu ka rõõmustavat. Näiteks Eesti NSV Teaduste Akadeemias töötas 1985. aastal 4461 inimest, neist teadusasutustes 2917. Arvestatuna ühe töötaja kohta oli Eesti akadeemia nõukogudemaa kõige rikkam.
Väliskomandeeringute absoluutarvult oli Eesti akadeemia Nõukogude Liidu ja Ukraina akadeemia järel kolmandal kohal, kuid me olime ju teiste kõrval imepisikesed. Tallinnas korraldati palju rahvusvahelisi nõupidamisi ja siin käis arvukalt välisteadlasi. Üksnes Küberneetika Instituudi väljaehitamiseks kulutati 3 776 800 rubla ning sinna koondati rohkesti kaasaegset arvutustehnikat. Mis aga oleks tänapäeva Eesti ilma tollase baasi ja teadmisteta? Mõelgem vahel sellele!
Oli tsensuur, kuid sellest hiiliti paljuski kontrollorganite teadmisel mööda. Neist asjadest oleks palju kirjutada ja seda nendib ka Jaan Laas oma raamatu lõppsõnas. Kuid üks on kirjutamine, teine uurimine ja kolmas analüüsimine. Viimane vajab aga eelarvamustest vabu inimesi. Pole aga selge, kas selliseid inimesi Eestis üldse on, pigem valitseb meid möödaniku vastu pime vihkamine, mis baseerub teadmatusel!
Teadus vanglas
Lõpetuseks tahan ma kirjutada aga ühest suurest teadlasest, kes sattus provokatsiooni ohvriks, kuid kelles pole inimesi rikkuvat pimedat viha.
1966. aastal loodi Leningradis NSVL Teaduste Akadeemia Okeanoloogia Instituudi laboratoorium, mis peagi muudeti osakonnaks. Seda kinnitati juhtima 32-aastaselt doktoreerunud ja 42-aastaselt professoriks saanud rahvusvahelise tunnustuse võitnud Sergei Zilitinkevit?, kelle õnnetuseks oli olla Venemaa südametunnistuseks loetud akadeemik Dmitri Lihhat?ovi väimees.
Kui Leningradi “tsaar”, poliitbüroo liige Grigori Romanov pidas Ermitaa?is oma tütre pulmi, siis lõhuti seal hinnalisi lauanõusid. Lihhat?ov esitas tigeda kaebuse poliitbüroosse. Akadeemikud olid Nõukogude ühiskonnas karistamatud, kuid viha sai suunata allapoole ja otsitud süüdistuste alusel mõisteti Zilitinkevit? 12. septembril 1980 seitsmeks aastaks sunnitööle. Talt võeti ära ka kõik teaduslikud kraadid ja kutsed. Aasta hiljem alandas VNFSV Ülemkohus tema karistust viiele aastale. Vaatamata paljude silmapaistvate teadlaste, sealhulgas ka Eesti akadeemia pöördumisele (joonis 2), tuli tal karistus ära istuda. Kuid isegi vanglas, 11-inimeselises kongis ta töötas ja kaasvangid toetasid teda.
Pärast vabanemist avaldas ta Tallinnas vangis valminud materjalide põhjal monograafia ja siirdus seejärel tööle Hamburgi Ülikooli. Hiljem töötas ta Rootsis ning praegu Soomes. Temas ei ole viha, tal on kahju vaid kaotatud aastatest. Ajaloo uurimisel peame alati viha unustama, sest see pimestab õigete järelduste tegemist. Jaan Laasi monograafias ei ole viha, kuid on palju vaieldavusi, mida ka autor ise lubab oma edasistes uurimustes siluda.