Meil on juba terve rida marginaalseid parteisid, nüüd on neile lisandunud Eesti Rahvuslik-Konservatiivne Partei. Selle juhatusse kuuluvad Olev Ait, Lembit Blauhut, Martin Helme, Rein Koch, Märt Muru jt. Võetakse sõna tugevate perekondade kaitseks. Esimehe kohusetäitja on Lembit Blauhut.
Õieti lisandus see partei ammu. Juba 2002. aastal käisid konservatiivid välja mõtte, et eluasemelaenu maksaks riik kinni teatud hulga iga sündiva lapse puhuks. Sel ajal oli Eesti esikonservatiiviks Mart Helme. Ta seletas siis, et sigimisest tõrkujaid võiks sel juhul tabada lastetusmaks. “Lapsed, lapsed ja veel kord lapsed,” kõlas uuskonservatiivide loosung.
SÜÜDI ON FEMINISTID?
Konservatiivid on juhtinud tähelepanu sellele, et madalas iibes on süüdi ka feministid ja homod. Eestis on asunud tegutsema Terve Mõistuse Sündikaat, ja selles infokanalis kirjutavad Martin Helme ja tema isa. Nad tegid valitsusele ettepaneku homosuhete kriminaliseerimiseks ning küsisid lugejate käest nõu, kas kehtestada Eesti koolides õpilaste igahommikune truudusvanne Eesti Vabariigile.
Asi meenutab Saksamaal 1920. ja 1930. aastatel levinud Heimatkunsti: terved inimesed, tublid loomad. Võiks muidugi retooriliselt küsida, kas on siis feministid süüdi eesti rahva iibepuudulikkuses?
Kuid kõigepealt üks lugu, üks tore lugu, mis tekkinud rahvuslike konservatiivide ideedega tutvudes. Nimede sarnasus reaalsete inimeste nimedega on selles loos juhuslik, tegemist on visiooni ja tulevikupildiga, nagu neid kirjandusest ikka leiab.
KÜSI KONSPARDILT!
Sel hommikul ärkas Winston halva tundega: tal tuli Viru Keskuses, mis Martin Helme diktatuuri (ehk nn Valgustusliku Õitsengu) ajal ümber nimetatud Rahva Karskuse Paleeks, anda üle aukiri oma salaagentuuri töötajale, agentuuri, mille ülesandeks on rahvast jälgida. Halb tunne oli sagedasest muretsemisest.
Ei tea, kas pojad jõuavad ikka hommikuse truudusvande (uuskeeles tru-vann) ajaks kooli, muretses Winston, jõi kohvi ära ja seadis sammud Karskuse Palee poole. Kõikjal tänavatel jälgisid teda hiigelplakatitelt Martin Helme, tema asetäitja Lembit Blauhuti ja teiste parteitegelaste valvsad silmad. “Partei on elu,” kuulutasid need plakatid. Teeninda parteilasi kogu hingest, ütles teine plakat. Ainsana võimul olev Konservatiivne Partei – see oli uuskeeles Konspart. Nõnda võis Jaani kirikul näha Mart Helme hiigelportreed, mehe suust tuli aga välja valge jutumull, mis kuulutas üleüldist õitsengut:
“Konspart teab! Küsi Konspardilt! Too kõik oma säästud Konspardile! Konspart ruulib!”
SEEKORD SAPARDILE ETTE EI KANTUD
Lõpuks jõudis Winston Rahva Karskuse Paleesse, mille ees Martin ja Mart Helme ning Lembit Blauhuti kullatud kujud, mis end vastavalt päikese liikumisega päeva jooksul läänekaarde pöörasid. Kuna Winston juhtis ühte suuremat allagentuuri, mille ülesandeks rahva meelsuse jälgimine ja sellest Konspardi allüksusele Sapardile ette kandmine, siis pidi ta oma agendiga kohtuma võimalikult salaja. Agendile tuli anda üle aukiri hea teenistuse ja osava jälgimise eest. Ja kuigi see oli rangelt keelatud, otsustas Winston mehele ka tunnustavalt õlale patsutada. Asi oli selles, et võimule saades oli Konspart kriminaliseerinud kõik selle, mis kuidagi viitab homoseksuaalsusele; homosuhted tõid endaga kaasa karmi karistuse, seda nimetati uuskeeles kaksislisaebaheaks. Nõnda oli ka karmilt keelatud samasoolise puudutamine ükskõik mis otstarbel, ka tunnustava ja julgustava õlalepatsutamise näol.
Energilise haardega väänati Winstonil käed selja taha. Sealsamas koostati talle protokoll selle kohta, mille Konspart oli kriminaliseerinud juba võimule tulles: nimelt väänati talle kaela samasooliste demonstratiivsed avalikud õrnusavaldused ja rõhutatult erootilise alatooniga “blablabla”.
Peaasi on nüüd mitte rabeleda, mõtles Winston. Kuid haare tugevnes. Algul oli Winston mõelnud välja otsida tagataskust Konspardi liikmepiletit, mis niisugustel puhkudel kombluspolitsei vastu ikka aitas, kuid peatselt pidi ta sellegi mõtte maha matma.
“Ma ei ole ajuhaige! Ma olen Konspardi liige! Just praegu on minu pojal koolis tru-vann!” karjus Winston, kuid rahva üldises sagimises, kus aeti Karskuse ja Elutervuse asja, ei pannud seda keegi tähelegi – niivõrd tavaliseks olid muutunud samalaadsed stseenid kombluspolitsei ja üldse igasuguste agentuuridega, kuhu ju ka Winston ise kuulus.
MAGISTRI TÖÖ
Orwellilik lugu on seekord lõpuni jõudnud. Kuid süüvigem inimolemisse: kui annad inimesele range käsu, et sigi – ta ei sigi ikkagi. Eriti ei hakka inimene sel juhul sigima, kui Rahvuslik Konservatiivne Erakond talle “ülevalt” käskusid jagab. Eluasemelaenu idee on muidugi hea, kuid on väga raske selleks vajaminevat kolme miljardit krooni leida. See on juba peaaegu pealinna eelarve.
Mis meil on? Maakohtades kalduvad mehed joomisele, aga linnatüdrukud tahavad kõik magistriteks või koguni doktoriteks saada. Võib ju tütarlapsele öelda: ära saa magistriks, sünnita parem lapsi. Ta esineb avaldusega, milles toob sulle vastuseks ära kõik mõeldavad argumendid alates lapsepõlvest: poisid tögasid teda ta naiselikkuse pärast, mehekeskne ühiskond ei jätnud ruumi spetsiifiliselt feminiinseks intellektuaalseks arenguks? Nüüd teeb ta selle kõik tagasi. Noori naisi edutatakse meil tippjuhtideks, sest nende administratiivsed võimed on tihtipeale meeste omadest suuremad. Nõnda võib meestel tekkida veel üks lisakompleks: mida teen mina siin targa naise kõrval! Mis mina, väike inimene, siin ka suudan, kui naisel ajud ragisevad ja ta lahendab minu eest kõik keerulisemad probleemid?
ANVELTI SÕNAD
Neid küsimusi võidakse lahendada vägivaldsusega. Naine ei räägi enam metateooriatest ja diskursustest, kui talle üks korralik tohlakas anda. Vastupidi: siis võtab ta oma seitse asja ja kolib su juurest minema, kui armastus talle just punasetriibulist tõkkepuud ette ei sea. Armastav naine on hoopis teisest puust, meenutagem või Eessaare Aadu sõnu: “Naine edvistab iga mehega, kes tema küljes ripub. Aga tõepoolest pole mitte kaastundmuse kübetki niisuguse mehe vastu. Seda leidub naisel ainult selle vastu, keda armastab. Naine on halastamatus ise.” (“Linnupriid”).
Või Tammsaare Irma: “Ma ei ole enam laps, ma olen armastav naine!” Kui Irma nii pahvatab, siis ta juba teab, kes on armastav naine; see on niisugune, kes võib terve maailma üheainsa inimese eest segi pöörata!
Sündikaatlased on homosuhete vastu, nende sooviks oleks isegi homode üksteise sõbralik puudutamine tänaval ära keelata (oleks karistatav rahatrahviga). Kooselu aga tooks kaasa juba kriminaalvastutuse. Kahtlemata johtus see emotsionaalne mõtteavaldus vähemuslike liikumise aktivistide jõulisest kampaaniast ajakirjanduses, mille eesmärgiks homoabielude või tsiviilpartnerluse sisseseadmine.
KEELAMINE EI TOO HEAD
Kuid siin on taas küsimus: keelamine ei too midagi head. Kõike keelavate ja reglementeerivate ühiskondade eluiga on harilikult lühem.
Tegelikult on juba see teema mäng tulega. Samasoolised tsiviilpartnerid peaksid ju siis varem või hiljem saama lapsendamisõiguse. Kuna nad “ajasid omale välja” tsiviilliidu või mõne muu seadustatud kooseluvormi, ju nad siis ka lapsendamisõiguse lõpuks saavad. Siis näeme aga kõige ehtsamat näidet olukorrast, kus kaks parimate kavatsustega inimest, samasoolist, kes lähevad omale lastekodust põngerjat lapsendama, panevad toime päris paraja karuteene.
Kahtlemata võivad need homod suhtuda sesse lapsesse helluse ja tähelepanuga. Kuid sama kindlalt võib ka väita, et laps kasvab hingelt vigane. Harilikus kasvatuses tutvustab ema lapsele naiselikke ja isa mehelikke jooni: kui järeltulija on poeg, siis läheb ema õpetust vaja tulevikus, vastassoost inimese mõistmise ja temast hoolimise juures.
Kui homode adopteeritud lapsel oli lastekodus tõenäoliselt vähemalt võimalus lävida eri soost kasvatajatega (näiteks tööõpetuse õpetaja oli mees, kutsus poisid kokku ja tutvustas maskuliinseid väärtusi jne), siis nüüd on see võimalus käest võetud. Samasoolise paari adopteeritud laps on seega sattunud vihma käest räästa alla. Ühiskonnas on neurootikuid isegi palju ja last neurootiliselt kasvatades (s.o sulgedes talle terveid inimkultuuri alasid nagu näiteks mehelikkus/isalikkus lesbipaari “võsukestel”) toodame neid ainult juurde. Just sellepärast tuleks Sotsiaalministeeriumi esitatud samasooliste kooselu seadustamise eelnõu tervikuna kalevi alla lükata: see on täiskasvanu-, mitte lapsekeskne perepoliitika. Nii ei ole võimalik kuhugi välja jõuda ja konservatiivid on sellele tähelepanu juhtinud, ehkki korralike nõukogude aja inimestena on nende mõtted liikunud täiskasvanute tegude “kriminaliseerimiseni” ega ole lapsekesksed nagu nii mõneski moodsas läänelikus psühhoteraapiaõpetuses.
JÄRELDUS
Rahvuslik Konservatiivne Partei on kaasaja ühiskonnas marginaalsus nagu seda on Vasakpartei ja veel mõned, mille nimigi meelde ei tule. Sootsium kõnnib ikka oma rada ega sea sisse lastetusmaksu. Aga ka lapsemaksu sisse ei seata. Laps ei ole mitte ainult pere uhkus, ta on ka ühiskonna kui terviku uhkus, teda näidatakse televiisoris, tema pildid on lehes ja kõikidel on pisarateni hea meel, kui ta meie kurja külma maailma tuleb.