Uued lähenemisnurgad ja suhtumised eesmärgiga vähendada looduskahjulikke jääke ning piirata keskkonna saastamist.
Ilmselt lendaks poliitikule, kes seletab tänasel päeval “rohelise” ellusuhtumise vastu, peale hullumaja kinnise osakonna aktivistide grupp, topiks selle tuutu-luutu tugevasse autosse ning viiks kauaks ajaks ära.
Selliseid poliitikuid muidugi ei ole.
Aga kui vaadata meie tume-, hele-, ja muiduroheliste rabelevaid, ent vähelubavaid ponnistusi roheliste partei asutamisel, võiks samuti trellidega masina välja kutsuda. Jutt partei asutamise teemal kestab minu mäletamist mööda aastapäevad kindlasti, aga ikka veel tulutult.
Seltskonnast, mis alustas suhteliselt monoliitsena, on saanud mitu kampa kisklevaid kodanikke, justkui oleks mingi suurem roheline loom sajaks väikeseks omasoodu toimetavaks loomatükiks rebitud.
Esiteks on põhjus muidugi roheliste soovis rakendada otsedemokraatiat. See tähendab, et kui mõnda hullu partei sees kuulda ei võeta (olgu sellelel kasvõi kõige haigemad mõtted, nagu näiteks endisel respublikaanil Ege Hirvel, kes ähvardas Tallinna kaldajoone välja ehitada niiviisi, et see juba praegu arvestaks merepinna ühemeetrise tõusuga), algatab too tüli ning tagajärjeks on veel mõned rohekad ribad loodava partei sünnitusvoodis. Hull arvab ikka, et kui partei tema hullust ei kuula, on partei diktatuuri täis, justkui mängukaru vana vatti.
Muuseas, kodumaiste roheliste sekka – niipea kui nad organiseeruvad – sigineb aruka ja lugupeetud kontingendi kiuste kohe meeletu kogus napakaid, segaseid, kliinilisi juhtumeid ning tüüpe, kes on valmis mõtlemise asemel nii puu najal nutma, kui ka endal võilillega veene nüsima.
Teiseks: nagu mainisin, kasutavad rohelist retoorikat kõik.
Siin aga pisut mõtlemisainet. Hoolimata pidevast mulinast keskkonnasäästlikkuse teemadel ei või just öelda, et keegi tegeleks loodushoiuga just nii väga südamest. Reiljan üritab parseldada rannaäärseid maid, metsavarguste peatamiste kohalt on olukord varaste kontrolli all, uuesti tahetakse hakata kaevandama fosforiiti (ehkki me mäletame, et oluline osa Eesti nn. Ärkamisel oli just fosforiidivastasusel) jne.
Niipidi vaadates oleks hästi toimivat rohelist erakonda igati vaja.
Ainult ehk ilma otsedemokraatiata, mis kipub farsiks muutuma ning kindlasti ilma sõgestunud paduroheliste ja pooletoobisteta.
Muidu jääb ikka sedamoodi, et keegi jumal-teab-milline abilinnapea Jäppinen räägib keskkonnaga ühes lauses noorte säravatest silmadest ja täiesti mõistetamatu loogika abil askeldav abilinnapea Jüri Ratas tõttab vähemalt korra päevas avama 20-meetrist rattateed (võibolla peab ta seda Ratta teeks?), kinnitades ise, et iga sihuke asi on pidulik sündmus.
Fakk.
Laiemalt oleks vaja mõelda.
Aga kõigepealt rohelistel endal. Et kuidas siis ikkagi edasi minna.