Õigupoolest võinuks selle kirjatüki esitajat välja kuulutades kõlada nimi Hanno Tischler, sest Tischler oli minu isa ja vanaisa perekonnanimi 1937. aastani.
Miks loobusid nii minu ja usun, et ka paljude teie esivanemad sada aastat kantud sugunimest? Põhjus on Eestis 1930. aastate teisel poolel aset leidnud ulatuslikes propagandakampaaniates, mis mõjutasid tugevalt inimeste elu.
RIIKLIK PROPAGANDATALITUS
Vastuse küsimusele, miks nimelt 30ndatel pääses valla üks massiaktsioon teise järel annab numbrikombinatsioon 12. 03. 1934. Just pärast 12. märtsi ebaseaduslikku riigipööret, mil võimu haaras triumviraat Päts- Laidoner-Eenpalu, suruti maha demokraatia, tasalülitati kodanikualgatus ja asuti nn. eesti rahvuskeha uue ideoloogia abil tervendama. Teada ja tänaseks paljuräägitud lugu.
Siseminister K. Eenpalu visandas ühes oma kõnes selle ideoloogia piirjooned järgmiselt: “On hädavajalik rahva eluvaate, iga üksiku mõtlemisviisi ja tunnete puhastamine ja arendamine, et pääseks maksuvusele arusaamine: iga üksiku inimese töö on pühendatud üldhüvangule ja eestluse eesmärkidele ja et üldsuse huvi on alati kõrgem isiklikust huvist.”
Seda, mis aga on üldsuse hüvanguks ja eestluse eesmärkideks, määras paraku võimuhaaranud kildkond, kes otsustas oma nägemuse realiseerida muu hulgas ka Riikliku Propagandatalituse poolt juhitud massikampaaniate abil.
SUNDEESTISTAMINE KUI “HINGELINE VAJADUS”
Üheks jõulisemaks ning pikemaks kampaaniaks sellel ajajärgul oli võõrapäraste nimede eestistamine. Nimede eestistamisele pandi tegelikult alus juba 1921. aastal, mil Akadeemilise Emakeele Seltsi juures loodi vastav toimkond. Praktikas jäid selle saavutused tagasihoidlikuks – 1934. aastani toimus Eestis ainult 1124 perekonnanime muutmist ning neist vaid 820 juhul oli ajendiks nime eestistamise soov.
Situatsioon muutus kardinaalselt pärast 1934. aasta riigipööret, mil nimede eestistamine muudeti üheks rahvusterviku ühtsuse mõõdupuuks ning selle propagandat hakati finantseerima riiklikult.
Eestipärase nime kandmist või mittekandmist ei käsitletud pelgalt vormiküsimusena, vaid sellest sai omaette meelsusproov.
Tsiteerin siseministri abi ja propagandajuhti Hugo Kukke: “Nimede eestistamist ei tule võtta kui välispidist kommet, vaid kui eestlase hingelist vajadust, tungi terviklikkusele, isikupärasusele ja iseteadvusele. Kes seda tungi ei tunne, see ei ole veel hingeliselt valmis asuma loovale tööle oma rahvuskodu ülesehitamiseks.”
RÜNNAKUPÄEVAD “VÕÕRASTELE” NIMEDELE
Septembris 1934 loodi valitsuse algatusel Nimede Eestistamise Liit, mille abil käivitati ulatuslik kampaania võõrapäraste nimede eestistamiseks.
Aktsiooni mastaapidest annab aimu Nimede Eestistamise Liidu tööplaanidest valikuliselt väljanopitud tegevuste loetelu: astuda vajalikud sammud, et meie riiki ja rahvast esindaksid välismaal ainult eestipärase perekonnanimega isikud; püstitada põhimõte, et Riigikokku valitagu ainult rahvuslikkude perekonnanimedega liikmed; mõjutada kõiki organisatsioone, et nad oma organitesse valiksid ainult eestipäraste perekonnanimedega isikuid; aktsiooni teostamiseks ohvitserkonnas saata ringkirjad kõikide väeosade ohvitseride kogudele; Tallinnas ja Tartus saata nime eestistamise meeldetuletus eesti rahvusest võõrnimelistele üliõpilastele; teha propagandat laulukoorides, et laulupeole sõitvad kooriliikmed kannaks eestipärast nime, eriti aga õhutada eesti nime kandmisele neid lauljaid, kes esinevad rahvusriietes; pöörduda Eesti Olümpiakomitee poole avaldusega, et Berliini olümpiaadist osavõtjad oleksid kõik eesti perekonnanimedega jne. jne.
Lisaks toimus aktiivne propaganda ajakirjanduses ja raadios, trükiti postkaarte ja plakateid, Tallinna peapostkontoris tembeldati kirju lööklausega “Igale eestlasele eesti nimi!”, sarnast üleskutset näidati enne kinoseansse jne.
3. mail 1936 ja 28. novembril 1937 toimusid üleriiklikud rünnakpäevad võõrapärasele nimele, mille raames muu hulgas juhiti kõikides kirikutes pühapäevastel teenistustel õpetajate poolt tähelepanu nimede eestistamise suurele rahvuskultuurilisele tähtsusele.
Linnades-valdades leidsid aset kõnekoosolekud, mille etteantud alusmõtetest võib lugeda näiteks järgmist: “Tubli põllumees puhastab põllu umbrohust, tubli isamaalane ei või sallida umbrohtu meie rahvuslikul põllul. Nime ja rahvuse kooskõlastamist nõuab vaba eestlase rahvuslik iseteadvus. Nimesid eestistades ei riku meie perekonnatraditsioone, vaid vastupidi – sellega uuendame ühendust oma põliste esivanematega, kes ei ole kunagi tunnustanud võõrast võimu ega võõrast vaimu. Nime eestistamine ei ole kombetäitmine ega moeasi, vaid rahvuslik kohustus.”
TROSSMANNIST PALUSALUKS
Värvika ettevõtmisena peeti 3. mai rünnak- päeval Tallinnas seltskondlikku kohut võõrapäraste nimede üle, mida kanti üle ka raadios, kusjuures osalejateks olid tuntud seltskonnategelased nagu siseministri abikaasa Linda Eenpalu, kirjanik Eduard Hubel, näitleja Ruut Tarmo, raadiomees Felix Moor jt. Hiljem tekstid paljundati ning saadeti laiali omavalitsustele analoogsete kohtute pidamiseks.
Kaks tundi kestva protsessi käigus mõistab seltskondlik kohus loiduses, rahvustunde nõrkuses, võõra märgi armastamises, halva eeskuju andmises noortele ja kahjutegemises eesti nimele välismaal süüdi taluperemees Aadu Kontmanni, apteeker Meinhard Vussermanni, kooliõpetaja Rosamunde Rosenbergi, pastor Gottlieb Himmeli jt.
ning karistab neid seltskondliku laitusega. Materjalide saatekirjas soovitati kohandada kohus kohalikele oludele ning esinemise ajal jätta muljet nagu oleks tegu tõeliselt kohtuga.
Loomulikult andis selline massiivne surve ja hästirahastatud propaganda ka tulemusi. Mitmed organisatsioonid nagu Eesti Vallasekretäride Selts, Eesti Jalgpalliliidu kohtunike kogu, Kaitseväe ohvitseride keskkogu jne. teatasid järjest oma liikmete nimede eestistamisest. Eestipärased nimed said ka Berliini olümpiaatleedid: Klumbergist – Kolmpere, Trossmannist – Palusalu jt. Kokku jõudis 1940. aastani nime vahetada ligikaudu 200.000 eestlast, kuid üle 100.000 inimese jäi oma vanale nimele kindlaks.
IGALE MAJALE KOLMETRIIBULINE KANGAS!
Paralleelselt nimede eestistamisega käivitati kampaania “Eesti kodule Eesti lipp!”
Siseministri abi Hugo Kukke sõnade läbi “kinnitab Eesti rahvuslipp igal elamul maal ja linnas rahvuslikku ühtekuuluvust, riiklikku terviklikkust, andumist loovale tööle Eesti kasuks ning valmisolekut kaitsta oma kodumaad ja vaimlist omapära.”
Kampaania seadis eesmärgiks viia võidupühaks 1936 rahvuslipp igasse kodusse. Aktsiooni läbiviimiseks asutati aprillis 1935 Nimede Eestistamise Liidu juurde Eesti Lipu Toimkond. Üldiselt kasutati Eesti lipu propagandaks samu võtteid, mis eestistamise puhulgi, ning mõlemat kihutustööd tehti reeglina koos. Millised olid lipukampaania tulemused? Eesmärk viia hiljemalt 1936. aasta võidupühaks sini-must-valge lipp igasse
kodusse jäi muidugi saavutamata. Eesti Lipu Toimkonna andmetel levitati 1935. a. võidupühaks 7415 lippu, mis võrreldes ümmarguselt 150 000 maal paikneva eluhoonega oli muidugi vähe.
Samal ajal rääkis ajakirjandus 10 000 lipuehtes talust. Iseenesest võib see arv olla ka õige, sest mitmel hinnangul, ka lipu-uurija Artur Taska andmetel, oli enne aktsiooni Eesti taludes vaid mõni tuhat riigilippu.
Eesti Vabariigi aastapäevaks 1936, mis oli lipuaktsiooni teine tähtaeg, õnnestus levitada Eesti Lipu Toimkonna andmetel veel 7632 lippu, ehk selleks ajaks pidi maal olema umbkaudu 15.000-20.000 lippu. Küsimusi äratab asjaolu, et 1. märtsil 1936, mil ainsana sellel perioodil pidid kõik vallad-maakonnad teatama 24. veebruaril lipuehtes olnud hoonete täpse hulga, saadi selleks arvuks 51.511 elumaja. Seega on kusagilt juurde tekkinud ümmarguselt 30 000 lippu. Vähe usutav, et nõnda palju lippe muretseti Eesti Lipu Toimkonna väliselt, sest viimase kaudu oli lippude hind reeglina vabamüügist odavam.
LIPPUDE ARVU VÕLTSIMISEST
On üpris tõenäoline, et vallad-maakonnad lihtsalt tunduvalt ilustasid tegelikkust. Selle kohta on ka kaudseid tõendeid – nii teatas Pärnu maavalitsus 1936. aasta võidupüha järgselt, et on valdu, näiteks Reiu, mis on lippudega 100% varustatud. Samas märkis Reiu vallavanem oma aruande lisas, et eramajadest on jäetud lugemata 22 väikest popsi, kellele lipu muretsemine sünnitab raskusi, lisaks on mõnel neist niivõrd vilets hoone, kuhu riigi lippu ei kõlbagi panna.
Lipukampaania võis anda teinekord ka üpris koomilisi tulemusi. Pärnu maakonna kodukaunistamise aruandes, mille alla lipukampaania hiljem läks, seisavad uhkusega read, et “sageli on talu elumaja hääbuv, kaela langemas, ent on piinlikult puhas ja õuel on võimas, valgeks värvitud lipumast.”
Lipukampaania vähemedukus võrreldes nimede eestistamisega on seletatav asjaoluga, et viimane toiming oli erinevalt lipumuretsemisest tasuta. Omaaegsetelt lippude tellimislehtedelt selgub, et konkurentsitult kõige rohkem osteti odavaimat – 3 krooni maksvat puuvillast lippu.
Siiski ei saa jätta mainimata, et just sellel ajajärgul juurdus komme püstitada koolide, seltsi- ja vallamajade juurde lipuvardad, samuti muretsesid Eesti lipu märkimisväärne osa taludest.
“VÕÕRAD” VIISID KURADILE, VAJA ON UUT HÜMNI!
Küllalt vähetuntud võib olla fakt, et 1935. aastal üritati kampaania korras muuta ka sellist eestluse välismärki nagu hümn. 15. juunil kuulutati välja nn. hümnitaoliste pidulaulude ja rahva ühislaulude hankimise konkurss.
Vajadust taolise konkursi järgi põhjendati asjaoluga, et meil käibivad laulud on valdavas enamikus võõrlaenulised. Rahvalike laulude laenamine aga sünnitavat suurt kahju, aidates nõrgendada vaimse iseolemise aluseid.
Siseministri Kaarel Eenpalu sõnade läbi: “Oleme oma lauluviiside poolest veel nii kaugel, et väga paljudes kohtades võime kuulda, kuidas noor perenaine lehmi lüpsma minnes laulab “Stenka Raasinit” ja et noorus õhtul kokku tulles kõõrutab ainult “?laagreid””.
Siseminister sarjas ka Eesti heliloojaid, et nende looming on liiga kunstlik ja rahva vaimust eemal ning pöördus nende poole üleskutsega teha lauldavaid viise, sest seni “oleme pidanud leppima ka kõige pühalikumatel silmapilkudel võõraste viisidega!”
UUED HÜMNID ARULAGEDA SÕNUMIGA
Kuigi väljakuulutatud konkurss varjas ennast sõnamonstrumi “hümnitaolised pidulaulud” taha, oli selle eesmärgiks ikkagi uue algupärase hümni saamise lootus. Konkursile laekus 614 autorilt üle 1400 lauluteksti, kuid osavõtjate seas polnud tuntud luuletajaid ning ?ürii oli sunnitud võistluse tulemused tunnistama tagasihoidlikeks. Põhieesmärgi ehk uue hümnini ei küündinud ükski võistlustöö. Küll tunnetas rahvas suurepäraselt, millist laadi loomingut neilt oodati – tekstid lausa nõretavad padupateetikast, riigijuhtide ülistamisest ning Eesti muistsest vägevusest. Siinkohal paar iseloomulikku salmikatket:
Sind tervitame, Riigivanem,
Kes oled Eesti ülim vanem,
Me vaba riigi esimees
Ning kõige kallim, kangem mees!
Sind armastame nii kui isa,
Kel õnne annab Taevaisa,
Et oled kindel nii kui tamm
Ning on Sul nii kui lõvisamm!
Või teine näide:
Kas mäletad, kus leekis loide?
Kauge lõuna jõgede maal
Me rahva ja hõimude koide
Lõi lõkkele vaimu lõõmal!
Jah, Tigrise, Eufrati maadel
Lõime praegusaja alge!
Siin külvsime kultuuri muudel
Helge vaim, keel terav, selge.
(Mäletatavasti kippus pateetika ka teadusesse; üritas ju keegi pooletoobine tõestada eestlaste päritolu sumeritest. Sellised gigantomaansed lähenemisnurgad olid tol ajal moes – toim.)
EMADEPÄEV MUSSOLINI PAISTEL
Võib tunduda üllatav, et selline kaunis püha nagu emadepäevgi rakendati propagandavankri ette. Tõsi, emadepäeva oli Eestis Naiste Karskusliidu initsiatiivil tähistatud juba 1923. aastast alates, kuid seda üsna tagasihoidlikult. 1935. aastast alates muudeti Kaarel Eenpalu eestvõtmisel emadepäev suurejooneliseks ja üleriiklikuks tähtpäevaks.
Emadepäeva ulatuslikule propageerimisele võib leida võtme Riigivanem Konstantin Pätsi mõtetest. Paljudes tema sõnavõttudes kordub pidev mure eestlaste arvukuse pärast: “Olen kõikidel suurtel koosolekutel seda kurba küsimust puudutanud, et meie sureme ju välja!” või siis: “Meie riik ja meie rahvas, meie ülesanded nõuavad meie käest täis hälle!”
Uusaastakõnes rahvale 1. jaanuaril 1935 võib riigivanema kõnes näha ka tulevase emadepäeva piirjooni: “Kuigi meie maa väikene on, võime meie kaks korda praegusest rohkem inimesi ära toita, seepärast seisab meie rahval suur ülesanne ees, nimelt tõsta meie rahvaarvu”. Riigivanem soovitas eeskuju võtta välismaalt: “Ma pean siinjuures silmas üht suurt poliitikameest Itaalias, nimelt Mussolinit. Ta kutsus hiljuti 94 ema oma juurde, kellel kokku oli 910 last ja andis neile riigi poolt kingitusi, tänades neid selle eest, et nad on oma ema ja abikaasa kohustusi täitnud eeskujulikult.”
EMAD JA 10 ELUSOLEVAT LAST
Tõepoolest – esimese ülemaaliselt peetud emadepäevakeskseks ürituseks oli 50 lasterikka ema kutsumine Tallinna “Estoniasse” pidulikule kontserdile ja Kadriorgu vastuvõtule. Igast maakonnast, linnast ja suurematest alevitest valiti välja üks lasterikas ema. Valikukriteeriumiks oli nõue, et emal peab olema vähemalt 10 elusolevat last. Väljavalitud emade ja ka nende laste tausta kontrolliti hoolikalt politsei, sealjuures ka poliitilise politsei registritest ning ka menetlustoiminguga kohtadel. Tallinna-Harju prefektuuri konstaabli Pässi ettekanne 13 lapse ema Elisabeth Horni kohta: “Hornide elukohas Magasini tänaval elutsevate perekonna liikmete kohta kompromiteerivaid andmeid ei selgunud. Üldiselt elab perekond kehvapoolselt. Rahvaga käitumine hea ja poliitilist meelsust märgatud pole.”
Tallinnasse sõidutatud emad võttis Kadriorus halvenenud tervise tõttu Poola sanatooriumi sõitnud Riigivanema asemel vastu Kaarel Eenpalu. Emadele kingiti eksporttapamaja “Estonia” pakikene ning kolm raamatut – üks K. Pätsist, teine J. Laidonerist ning kolmas Anna Haavast, Miina Härmast ja Aino Tammest.
Kahes esimeses olid kõnekad pühendused: “Suure riigimehe Konstantin Pätsi ennastsalgav kodumaa armastus ja raugematu rahvuslik võitlus Eesti vaimu ja poliitilise vabaduse eest säragu kustumata ideaalina meie kodudes” ning “Võrsugu ikka Eesti ema kodust suuri rahvuskangelasi nagu Eesti vabadussõja suur juht Johan Laidoner”
POOLA JA SOOME EESKUJUL: HOOVID POSTKAARTIDEKS!
Konstantin Pätsi Poolas Truskaveci tervisevetelt ja 1935. aasta augustis Soome visiidilt saadud muljetest arendati välja järgmine kampaania.
Tsiteerin: “Galiitsias olles võisin jälgida sealset elu ja võin öelda, et kui kuskile kõrgendikule tõusid ja alla vaatasid, siis olid need majad seal kõik kui pildid. Väikesed savimajakesed valgeks lubjatud, punased telliskivi katused, õued puhtaks pühitud, kõnni kui ballisaalis. Seal olid kõik suured tee ääred kirsi-, pirni- ja teatud sorti õunapuid täis istutatud.” “Tooksin eeskujuks Soome. Kui teie seal sõidate, ei leia teie kuskil lagunenud maja, mis kuidagi torkaks silma.”
Aprillis 1936 kuulutatigi välja uus – kodukaunistamise kampaania, mille patrooniks oli riigivanem isiklikult. Kodukaunistamise käigus istutatud puude, rajatud iluaedade ja parkide ning värvitud majade läbi muutus Eesti välisilme märgatavalt.
Ometi oli tegu ikkagi ülevaltpoolt pealesurutud kampaaniaga, mida tunnetati suurepäraselt ka kohtadel. Pärnumaa kodukaunistamise aruandest võib leida üllatavalt kriitilisi noote: “Takistuseks on aktsioonide liigne kuhjumine. Inimesed ei saa aega ühesse asjasse süveneda, kui juba tähelepanu uuele juhitakse. Kohalikud elanikud ise teevad ainult niipalju, kui taga õhutatakse. Õhutajateks on ainult kohalikud õpetajad ja vallavalitsuse ametnikud, kes isegi tööga ülekoormatud.” Tabav on Kabli algkoolijuhataja öeldu: “Ühekorraga palju rammusat toitu süües tülgastub sööja!”
PEAASI, ET PÄTSU SILMA EI RIIVAKS
Kõnekaid momente võib leida kodukaunistamise juures teisigi. 1938. aastal jagati välja maakondadele rootsipunast värvimulda, millest spetsiaalne osa otsustati suunata Tallinn- Narva maantee ja Oru lossi-Narva-Jõesuu vahelise tee, ehk siis presidendi põhilise liikumismarsruudi äärsete majade värvimiseks.
Järgmisel aastal otsustati 1940. aasta Helsingi olümpiamängudele sõitvate välismaalaste ootuses panustada tähtsamate raud- ja maanteede äärsete majade ja eriti nende katuste värvimisele. Viimane oli ilmselt oluline katuste kaugelepaistmise tõttu.
Vägisi meenub üks teine olümpia aastal 1980, mil värviti Moskva-Leningradi maantee äärsete majade fassaade.
KOHUSTUSLIK KAERAJAAN
Muude kampaaniate kõrval on üsna vähetuntud rahvakunsti elustamise aktsioon. 1936. aasta kevadel töötas Riiklik Propagandatalitus rahvustunde ja rahvusliku iseteadvuse süvendamiseks ja sellele sobivate avaldusvormide otsimiseks välja rahvakunsti elustamise kava, mis keskendus põhiliselt rahvarõiva ja -tantsu propageerimisele ja nende harrastuste õigele alustele viimisele. Plaani teostamiseks moodustati vastavad komiteed, kelle juhtimisel anti välja erialakirjandust, korraldati kursusi jne.
Rahvatantsu Komitee poolt Tallinnas korraldatud rahvatantsu demonstratsioonid võimlemispidustusel ja Eesti Mängudel panid sisuliselt aluse meie tantsupidude traditsioonile. Lisaks sellele leidis Rahvatantsu Komitee, et rahvatantsu propaganda ühe viisina on vajalik, et sobivaid rahvatantse hakataks tantsima ka seltskonnas koos moodsate tantsudega. Sobivate tantsude leidmiseks moodustati detsembris 1938 asjatundjate toimkond, koosseisus Anna Raudkats, Ernst Idla, Ullo Toomi jt., kes korraldas valitud rühmade abil vastava katsetusõhtu, kusjuures rahvatantsijad ei kandnud seal rahvariideid ja pidid käituma tavalise tantsuõhtu kohaselt. Katsetuste tulemusena otsustati võtta seltskondliku tantsuna levitamisele viru valts, jooksupolka ja jämaja labajalg. Väljavalitud tantsude kirjeldused avaldati ajakirjanduses, nende võtmine oma kursuste kavva tehti kohustuslikuks kõigile tantsuõpetajatele, 1939. aasta kevadel hakati neid õpetama gümnaasiumide võimlemistundides.
Oktoobris 1939 andis haridusministeerium välja ringkirja, mille järgi koolipidudel, kus on ette nähtud tants peost osavõtjatele, peab kavas olema vähemalt kaks rahvatantsu. Sealjuures tuli peo korraldajatel hoolitseda, et leiduks tantsijaid, kes rahvatantsu tantsimise algatuse võtaksid enda ülesandeks.
TOTALITAARNE RE?IIM, RAHVA AJUDEL SÕITJA
Käsitletud aktsioonid olid tegelikult ainult üks osa ajajärgu massikampaaniatest. Loetleda võiks veel raamatuaastat oma loosungiga “Relv ühes, raamat teises käes!”, võidupühade sisseviimist ning selle raames näiteks võidutulede altarite ehitamist, muinaslinnuste au sisse tõstmist ning tähistamist. jne. jne.
Mitmed kampaaniad olid omavahel põimunud – olgu tõenduseks puhtusenädala propaganda, kus näeb viiteid kodukaunistamisele, eesti lipu ja rahvarõiva propagandale.
Oluline on see, et kõik need viiel aastal toimunud aktsioonid muutsid Eesti nägu rohkem kui eelnenud 15 aastat iseseisvust. Paraku tekkis osalt nende läbi omamoodi skisofreeniline olukord, mis ilmnes pärast 1940. aasta riigipööret nimetamisväärsete protestide puudumises.
Tänu kroonulikele kampaaniatele oli osale rahvast senine re?iim muutunud sügavalt vastumeelseks, teine osa aga oli kasvatatud oma juhtidele kuuletuma, mistõttu ülistatud liidrite alistumine kutsus esile ?oki ja tegevusetuse.
Kummaline on see, et nii mõnigi tookord algatatud tegevus kinnistus rahva ühismällu niivõrd tugevalt, et elab omal kombel praegugi. Kindlasti on iluaedade ja kaunite kodude rajamise tungi juured 1930. aastates, ka praegu tähistame Emadepäeva ja Võidupüha tundega nagu oleks need põlised Eesti pühad, tänagi armastame staadionil mustreidtekitavaid tantsijaid, külastame ekskursioonidega linnamägesid jne.
Võimalik, et ka rohkete praeguste värdnimede teke on seletatav tollase nimepoliitikaga. Kas tuleb siis küsida: oli´s 30ndate autoritaarne re?iim edukaim rahva vaimu mõjutaja? Kindlasti, sest meie jaoks sai Pätsi- Laidoneri-Eenpalu loodud autoritaarse Eesti õilistajaks ja mütologiseerijaks järgmine, nüüd juba kraad kangem totaalitaarne re?iim.