Shakespeare. Tema nimi kõlab kui muusika, selle esimeses osas on tunda rütmi ja teises – meloodiat. Me oleme harjunud sellega, et Shakespeare on alati meiega. Kooliea romantika möödub tema sonettide tähe all, edasine elu keskendub kuulsa inglase dramaturgias selgelt sõnastatud igavikulistele küsimustele.
Massikultuuri ekspluateerida
Tänapäeva massikultuur ekspluateerib selgelt Shakespeare’i loomingulisi võtteid, milleks on seriaalide kired ja põnevusfilmide laibad. Hiljuti mainiti Shakespeare’i seoses Eminemi loominguga. Ameerika muusikakriitikud analüüsisid valge räppari ?okeerivaid laulutekste ja tituleerisid teda “kaasaegseks Shakespeare’iks”.
Nii et Shakespeare on vastuoluline autor, nagu ühele klassikule kohane. Tundub, et temas võib leida alati seda, mida parasjagu otsitakse. Hoolimata sellest, et Shakespeare’i looming on kättesaadav ja üldiselt ka tuntud – kuigi võib-olla mitte alati loetud – on sellesse ikkagi programmeeritud üha uusi avastusi.
See väide peab paika ka tragöödia “Kuningas Lear” puhul, mis sai valmis 1606. aastal ja mida peetakse küpse Shakespeare’i üheks kõige olulisemaks ja sügavamaks teoks. Kinoajastul ekraniseeriti seda tükki viis korda – kaasa arvatud 1971. aastal valminud versioon, milles teeb suurepärase ja inspireeriva rolli Jüri Järvet.
Süütu Edgar lahkub kodust
Hiljuti leidsin ma tragöödia tekstist mõne haarava paralleeli, mida ei osanud varem tähele panna. Siinjuures pean silmas näidendi kõrvalliini, kus peategelaseks on krahv Gloucester. Kas mäletate? Vallaspoeg Edmund soovib Gloucesteri poja Edgari pärandust endale. Selleks teatab ta isale, et Edgar tahab Gloucesteri tappa – ning seda just materialistlikel kaalutlustel. Korraga tekib delikaatne situatsioon, kus isa peab otsustama, kas see võib olla tõsi. Isa leiab, et taolisi asju ei räägita ilmaasjata ja langeb vale ohvriks. Olukord lõpeb traagiliselt: süütu Edgar peab kodust lahkuma ja varjama end lindpriina.
See lugu näitab manipulatsiooni võimu: kui kaugele võib viia tavaline demagoogia, mida tänapäeval tira?eeritakse meedia abil. Kes on nüüdisaegne Edmund? Ikka see, kes edastab adressaadile teadlikult väärinfot, mille mõju on laastav. Muidugi ei tähenda see, et kõik ajakirjanikud valetavad. Samas ei tasu minna vastupidise mõttega ka liiale ja mõelda, et näiteks kõik reklaamid räägivad tõtt. Ajakirjanikud, suhtekorraldajad ja copywriter’id teenivad oma leiba sõnumite koostamisega ning nende võimuses on produtseerida erineva tõesisaldusega teksti. Ning krahv Gloucester on meie näites meediatarbija, kes peab orienteeruma sõnumite laviinis, et mõista tegelikku olukorda.
Üldsus nõuab, sõda läheb lahti
Siit oleks mugav minna üle päevapoliitilistele teemadele, kuid see oleks liiga labane, kuna ei nõua suurt intellektuaalset pingutust. Hoopis huvitavam oleks mõelda provokatsiooni ja konflikti vahelisele seosele ajaloolises plaanis. Shakespeare’i kirjeldatud traagilised sündmused leidsid aset ühes konkreetses perekonnas ehk lähedaste inimeste vahel. Nendest ilmneb järgmine tõsiasi: rahu eelduseks on eetikast lugupidamine, konflikti aluseks eetikareeglite eiramine ehk provokatsioon.
Kuidas on alanud nii mõnigi sõjaline konflikt 20. ja 21. sajandil? Võetakse mingisugune piiriäärne ala kahe riigi vahel, rünnatakse omasid ning teatatakse, et see oli piiritaguse vaenlase külaskäik. Edasine on prognoositav: üldsus nõuab kättemaksu ja sõda on lahti. Provokatsioon on konflikti olemus.
Ma pole uurinud, kust pärineb taoline sõjaline taktika, kuid selle tuvastamine Shakespeare’i näidendis oli minu jaoks üpris üllatav. Vallaspoeg Edmund ihkas saada pärandust, kuid näitas isale, et see olevat hoopis teise poja, Edgari kavatsus. Valesti informeeritud isa asus kaitsma vallaspoja õigusi – provokatsioon õnnestus.
Mulle tundub kas või nende näidete põhjal, et Shakespeare’i “Kuningas Lear” on kaugel sellest, et olla vaid esteetiliselt nauditav suurteos. See tragöödia kõnetab meid ka praegu ja ma olen enam kui kindel, et näidendi tekstis on veel teisigi perspektiivikaid mõttearendusi. See on väga William Shakespeare’i moodi – olla avatud nii loomingulistele kui ka elulistele interpretatsioonidele. See on meil ikka meeles, et Shakespeare ja Cervantes surid samal aastal ja samal päeval – 23. aprillil 1616.