Setomaa külakabelit tähistav sõna tsässon tuleneb terminist час. Tsässonas ei ole lubatud pidada liturgiat, vaid ainult teatud tundidel algavaid kirikuteenistusi (час – tund).
Setomaa – Petseri maakond 1918-1940
Kahjuks on sellele unikaalsele, Setomaa külast lahutamatule, vaimset ja materiaalset pärandit hõlmavale ehitisele põhjendamatult vähe tähelepanu pööratud. Just seda tühimikku proovib täita veel trükisoe ja tellisemõõtu raamat “Setomaa tsässonad”. Püüan allpool tsässonate ainulaadsest maailmast veidi lähemalt rääkida.
Kõigepealt peaks muidugi täpsustama, mida Setomaa piirkonna all silmas pidasime. Selles kontekstis käsitletakse uurimispiirkonnana tervet Setomaad, sellisena nagu ta oli Petseri maakonnana I Eesti Vabariigi ajal. Käsitletakse kogu materjali (ehituslikku, pärimuslikku jne), mis on õnnestunud tsässonate kohta saada ja raamatu kataloogi osas ongi ära toodud materjal 76 hetkel olemasoleva ja 82 hävinud pühakoja kohta.
Seotus paganliku teispoolsusega
Tsässonaid on peamiselt ehitatud külakogukonna omaalgatusliku ettevõtmise korras läbi viimaste sajandite, traditsiooniliselt kirik(likk)u sekkumist tsässonate ehitusse pole täheldatud. Tsässonad seostuvad küla kui kogukonnaga (hoone ehitamisest ega ehitajate nimedest pärimus tavaliselt ei räägi), nende kogukondlik taust ilmneb nii ehitamises, remontimises, annetustes kui ka sisustamises.
Sageli on juba tsässona rajamise põhjused seotud teispoolsusega: pühamu võidi ehitada kiviristi või ikooni leidmise paika või kohta, kus pärimuse järgi viibinud tsässona nimepühak, tänuks raskest olukorrast pääsemise eest, hädas antud tõotuse täitmiseks või hukkunu(te) mälestuseks. Üksikjuhtudel võidi tsässon ehitada ka maa- või teemärgina. Paljud vanemad tsässonad asuvad keskaegsetel külakalmistutel, vanade kurgaanide lähedal ja ka tänapäevastel kalmistutel – seda just külades, kus pole kirikut. Tsässonate (eriti ühel postil seisvate) ikoonimajakeste lugu ulatub aga paganlikku aega.
Nukker käekäik
Vanimad dateeritud tsässonad on ehitatud 1694 (Mikitamäe), 1698 (Uusvada) ja 1710 (Rokina), olles seega Eesti ühed vanemad palkehitised. Samas, esimene kirjalik teade tsässona ehitamisest Setomaale pärineb aastast 1540, kui Petseri kloostri ülema Korneliuse käsul ehitati kloostri juurde Püha Varvarale pühendatud tsässon. Ehitatud on neid läbi aegade, viimane uuesti ehitatud Kuigõ tsässon pühitseti 2008|. aasta suvistepühal ja praegugi on valmimas Tessevitsa tsässon.
Kahjuks ei käi ka paljude vanemate tsässonate käsi kõige paremini, viimastel aastatel lasti laguneda Mäe-Kopanitsa tsässonal ja praktiliselt taastamatus seisukorras on ka Moona tsässon, mille dendrokronoloogilised dateeringud langevad 1674. aastasse.
Viimastel aastatel ehitatakse uusi tsässonaid peamiselt vanade tsässonate kohtadele, pühendatuna külapühakule, kelle järgi peetakse seniajani traditsiooniliselt küla püha. See võib olla nii nais- kui meespühakutele või ka kirikupühadele pühendatud. Toetudes teadaolevatele säilinud tsässonate andmetele, ilmneb, et naispühakutele pühendatud tsässonatest on kõige enam levinud Nahtsi (Püha vagamärter Anastasia) tsässonad ning paljud neist on ka vanimad praeguseni säilinud tsässonad Setomaal. Meespühakutele pühendatud tsässonatest on kõige enam levinud Migula (Püha Nikolaose) tsässonad, järgnevad Piitre (apostlite Peetruse ja Pauluse) ning Ilja (Püha prohvet Eelija) tässonad. Kirikupühadele pühendatud tsässonatest on kõige enam levinud suvistepüha tsässonad.
Lisaks õigeusule ka katoliiklik taust
Tsässona kaitsepühaku valiku määras kogukonna teadlik, mõtestatud ja isegi pragmaatiline valik – pühak või kirikupüha valiti küla või kogukonna tegevusalade ja majandusliku suunitluse järgi. Tõenäoliselt saab sellega põhjendada meespühakutele pühendatud tsässonate ülekaalu uuritaval alal, mis võimaldab vaadelda Setomaad peamiselt meespühakutele pühendatud tsässonate alana.
Lisaks õigeusus levinud pühadele ja pühakutele pühendatud tsässonatele on Setomaa lääne- ja põhjapoolses osas teateid kolmest katoliikliku taustaga tsässonast.
Mikitamäe ligidal Sadora külas asuv tsässon oli rahva seas tuntud Kadõrna (Kadri, kadripäev, 25. november) nime all. Kadripäeva nimetus tuleb Lääne-Euroopas populaarse naispühaku, Püha suurmärter Aleksandria Katariina nimest. Teine katoliikliku taustaga tsässon paiknes Obinitsa piirkonnas Härmä külas ja oli tuntud apostel Toomale pühitsetud (toomapäev, 21. detsember) tsässona nime all. Õigeusu kultuuriruumis talvist toomapäeva ei tunta. Kolmas katoliikliku taustaga tsässon asub Pihkva järve Kaamenka saarel asuvas Muudova külas ning on setode seas tuntud Tennüse (Tõnise) tsässona nime all. Tõnisepäeva (tennüspäiv) peeti 29. jaanuaril. Setod on Tennüst ka seajumalaks nimetanud. Nimed Tennüs ja Tõnis on setopärased mugandused nimest Antonius. Püha Antonius on katoliiklikus traditsioonis sigade kaitsepühak.
Sakarias Leppiku uurimuse üheks huvitavamaks käsitluseks ongi, et kui varasemad allikad, mis viitavad seto ortodoksia üksnes vene päritolule, on aegunud ning on aeg uurida Bütsantsi ja Kiievi kui Konstantinoopoli patriarhaati kuulunud kiriku toimet Setomaal enne venepärase õigeusu mõju levikut.
Tsässonavargused ja vandalism
Kui tänapäeval tundub loomulikuna erinevate pühade pidamine, siis näiteks nõukogude võimu saabudes keelati pühadeaegsed rahvakogunemised tsässonate juures, samuti ristikäigud. Tsässonad hakkasid lagunema ja vahel nõuti nende lammutamist, mõned tsässonad teisaldati majandikeskusteks olevate külade südamest. Hulgalised tsässonavargused ning tsässonate rüüstamine ja lagastamine algasid 1970. aastatest. Seega on kahjuks enamik tsässonate traditsioonilist sisustust aegade jooksul kadunud või asendunud tänapäevaste pühapiltide, küünlajalgade ja analoidega.
Lisaks suurusele on tsässona sisustus vägagi kirikust erinev. Tsässonates puudub nn kooriruum ja altar. Ikoonid ehk seto keeles pühased paiknevad tagaseinas ikooniriiulil. Võib-olla ka kaks või enam ikooniriiulit, mille eesserv on tihti kaunistatud väljalõigetega lauaga.
Tsässonates hoiti surnuid enne matmist
Tsässonas käidi lisaks külapühale tavalistel pühapäevadel ja muude pühade ajal. Mõnes tsässonas käisid lihavõtteööl need, kes ei läinud kirikusse, sealhulgas lapsed. Pühade ajal või pühapäeval võis tsässonas lugeda pühakirja keegi külainimestest. Tsässonate juures peatusid ristikäigud, seal on peetud palvusi ilma pärast.
Mitmel pool kasutati tsässonat surnute hoidmiseks enne matmist, kuid tsässona alla võidi viia ka ristimata laste surnukehi (Võõpsu). Sai mainitud, et tsässona pühad on ühtlasi ka külapühad, mille käigus kiriklik ja mittekiriklik kultuuriruum said tihti kokku oma eripalgelisuses. Tsässonate juures toimusid(vad) kirmased (traditsioonilised seto külapeod), mis aitavad ühendada Setomaa eri osasid, soodustavad ühtekuuluvustunde tekkimist ja säilimist, aidates kinnistada arusaama endast kui ühtsest “seto rahvast”.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Heiki Valgu, Mare Piho ja Sakarias Leppiku materjale.
***
Setomaa tsässonad
Raamat “Setomaa tsässonad” koosneb kahest osast: esimene pool sisaldab temaatilisi uuringuid ja artikleid, teine osa koosneb tervel Seto- ehk Petserimaal säilinud ja hävinud tsässonate kirjeldusi koos rikkaliku pildimaterjali ja pärimuslike juttudega.
Lisaks on raamatus kaasas ka põhjalik kaart, mille järgi saab huviline leida üles nii tänasel Eesti territooriumil kui ka Venemaal asetsevad tsässonad (viimaseid on tunduvalt rohkem).
Raamat võtab vastu viimase 10-12 aasta uurimistulemused. On üsna selge, et kogumik ei hõlma kõiki Setomaal aegade jooksul olnud tsässonaid ega lõplikku teavet tsässonate kohta. Näiteks on läbi töötamata Venemaal olevad kirjalikud allikad, kirikuarhiiv ja kloostriarhiiv, ehkki viimased aitaks tublisti täiendada olemasolevaid andmeid.
***
Tsässonad: miks ja milleks?
PÜHAMAJAKESTE ROLL: Tsässon on olnud setode jaoks erilisel kohal: selle kaudu nähti võimalust elada kogukonnakeskselt ja omakeelselt.
Tsässonad olid kindlasti olulised setode oma kultuuriruumi säilitamisel. Tsässonate ehitamine “lepitas” kaks osapoolt: kiriku ja paganliku maa. Saavutatud kompromiss võimaldas säilitada vanu kombeid, ent ka kristlikke arusaamu vabamalt tõlgendada, sünnitades aegade jooksul uusi mõtteviise.
Kristliku ja paganliku maailmavaate tunnetuse vahekorrad on pikkade aegade jooksul olnud vastuvõetavad nii kirikule kui ka kogukonnale. Tsässonatel on olnud tähtis roll vanade eelkristlike sugukondlike, perekondlike, agraar- ja kalendritavade, matmiskommete jne säilimises.
Tsässonad on olnud olulised tähised ka teedevõrgustiku märgistamisel: nad võisid tähistada teekäänakuid ja ristumiskohti ning jõgede suubumiskohti või asuda maismaa ja veeteede sõlmpunktides.
Teedeäärsed tsässonad ei paiknenud niisiis juhuslikes kohtades. Nende ehitamiseks valiti sakraalseks ja ohtlikuks peetud maastikul erilised kohad.
Tsässonates toimusid kiriklikud ja ka väga vanad, kollektiivsed paganlikud rituaalid, milles osalesid küladerühma ehk tsässonate koguduse liikmed. Tsässonatesse ja nende juures asunud paganlikesse ohverduskohtadesse, harilikult kividele, on pühitsemiseks ja annetuseks toodud eri liiki andeid.
***
Tsässonate kõige-kõige
SPORTLIK VAHELEPÕIGE: Raudoja Ahto koostatud tsässonate omalaadne “rekorditabel” annab aimu külapalvelate eriilmelisusest, ajaloolistest keerdkäikudest ning muust põnevast.
* Kõige suurem säilinud puidust tsässon on Võõpsu tsässon, mille välismõõdud koos lahtise eeskoja ja külgmiste galeriidega on 10,3 x 5,2 meetrit.
* Kõige väikem säilinud puidust tsässon on Meldova tsässon, mille välismõõdud koos lahtise eeskojaga on 3,8 x 2,5 meetrit.
* Kõige suurem tsässonas paiknev kivirist on Vastsõ Seli?t?e tsässonas, kõrgusega 2,3 meetrit.
* Kõige rohkem tsässonaid on pühendatud Püha vagamärter Anastasiale (seto keeles – Nahtsi) – 19 tsässonat, järgnevad Püha prohvet Eelijale pühendatud (seto keeles – iljapäävä) tsässonad – 15 tk.
*Vanem dateeritud tsässon on Mikitamäe vana tsässon, mille ehituspalgid on dateeritud 1694 aastasse. Kinnitamata dendrokronoloogiliseste andmete põhjal on Moona tsässon ehitatud 1675. aastal.
*Kõige uuem tsässon pühitsetakse varsti sisse Tessevitsa külas 2011| aastal.
*Kõige rohkem tsässonaid ühes külas on olnud Miikses – kinnitatud andmetel 3, kuid eri aegadel võib neid olnud olla veel rohkem.
*Kõige rohkem tsässonaid on ehitatud ümarpalgist, järgneb paekivist ehitatud tsässonad. Ehitusmaterjalidena on kasutatud veel ka maakive, telliseid, viimasel ajal ka freespalke jms.
*Ainuke savist ehitatud tsässon asub Parkanuva külas.
*Kõige rohkem ja huvitavamaid pärimuslikke jutte on talletatud Härmä küla tsässona kohta, mis on hävinud juba rohkem kui sada aastat tagasi.