Head inimesed, meil on olnud 15 aastat aega lahti rabeleda vanadest viisidest ja hoiakutest. Pean silmas sovetlikkust meie ühiskonnas. Kui ühelt poolt on õigus neil, kes edasimineku esimese eeldusena näevad head mälu lähimineviku sündmustest, siis teisalt vabatahtlik loobumine sellest vanast rämpsust, mis meie mõttemalle ja mentaliteeti pool sajandit kujundas, on ilmselt igasuguse arengu asetleidmise põhitingimuseks. Ette rutates võib öelda, et mitte kõigil meist pole see vaimult vabanemine ühtmoodi hästi õnnestunud. Kaugel sellest!
SAJA TEISE EESTI ARHITEKTID
Vähemalt praegu on meil head eeldused selleks, et tagada ka 30 aasta pärast Eesti omariikluse säilimine. 1,36 miljoni elaniku 45 000-ruutkilomeetrisel maakitsusel vegeteerimine on sedasorti luksus, mille jätkuvaks säilitamiseks on vaja teha massiivseid pingutusi. Laias laastus tähendab see eelkõige väga suuri investeeringuid haridusse ja lastesse. Ja täna on meil nende otsusekohtade ja valikute äratundmiseks olemas nii ajud kui ka raha.
Majandus on seni kasvanud jõudsalt, inimesed ostavad isegi raamatuid ja käivad virgalt teatris ning mis tähtis, on lootust, et ühel päeval taastub eestlastes uhkus selle üle, kes me oleme. Eestlased. Läbi oma kultuuri.
Nii. Ja kui vaadata tänast Riigikogu koosseisu, võib ettevaatlikult möönda, et ka parlamendis on tulevikkuvaatavaks poliitikaks (olgu, paraku küll teatavate mööndustega) niiöelda hääled koos. Eestis on täna reaalselt proportsionaalselt rohkem neid valijaid, kes saavad arenevast riigist ka ise osa, olgu see kasvava sissetuleku või suureneva isamaaarmastuse kaudu. See peegeldub ka Riigikogu koosseisus, kus rohkem on selliste erakondade esindajaid, kellel on seni olnud oma roll mängida positiivsete ja tulevikku vaatavate poliitikate kujundamisel.
Usutavasti sai iga inimene juba aru, et pean siinkohal silmas sotsiaaldemokraate, reformierakondlasi ja peatselt ühte erakonda esindavateks saadikuteks olevaid isamaaliitlasi ja respublikaane. Jäävad üle Kesk ja Rahvaliit, saja teise Eesti arhitektid.
MIDA HALVEM, SEDA PAREM
Kaasaegses Euroopas on pea igas riigis selline poliitiline jõud, kes “õitseb” ja “lõhnab” eelkõige ekstreemsetes tingimustes.
Need on äärmuserakonnad, kellel õnnestub lõigata kasu segadustest ja arusaamatustest, kellele massiivsed streigid ja rahutused teevad head meelt. Mida halvem, seda parem! Järgides esiletrügimiseks just seda loosungit, teavad need nutikad sellid väga täpselt, et neil läheb hästi siis, kui teistel inimestel – rahval – läheb halvasti. Ja nagu ütlesin, Eestis on paraku juhtunud nii, et neid – “Mida halvem, seda parem” – erakondi on lausa kaks. Kusjuures, väga nutune, et tegemist pole suvaliste ni?ierakondadega, vaid vasaktsentristliku tiiva ärakaaperdanud suurparteidega, kes täna Eesti riiki valitsevad.
Sealjuures kahetsusväärselt (jõuga? – ei oska öelda!) ühte liberaalset erakonda enda kannupoisiks surudes.
KONFLIKTITEKITAJA ROLL
Hädaldamine ja “Mida halvem, seda parem”- stiil on nende taatide jaoks ainuvõimalik tee. Asi selles, et ühel heal päeval, kui Eesti ühiskonnas leiab mõistmist arusaam, et Eestis pole kaotajaid ja kannatajaid ning et Eesti jõupingutustest saavad osa meie kõikide lapsed, pole Edgar Savisaarel enam ka valijaid. Nad jooksevad laiali.
Majandus on täna saavutanud kasvuhoo, mille jätkudes ei ole Savisaart enam mitte kellelegi vaja, lihtsalt kaob igasugune nõudlus selli järgi, kes lõhub ühtsust, tekitab kogu oma jõuga sissetulekute erinevuste pinnalt ühiskonnarühmade vahelisi vastandumisi ja käitub, justkui oleks ta kõikide kannatajate seisukohalt ainus võimalik päästjana. Sektijuht, isehakanud Kristus ja Issand Jumal.
Objektiivselt on Eesti kõikide seniste valitsuste töö tulemusena konservatiivset eelarvepoliitikat ning ettevõtja- ja töötajasõbralikku majanduspoliitikat viljeledes jõutud seisu, kus on igal aastal võimalik pensione tõsta (tõepoolest, pensionid ei ole Keskerakonna monopol), investeerida haridusse ja tervishoidu, aidata inimesi tööturule tagasi. Ja tööjõuturul edasi. Kusjuures, seda olenemata kodanike maailmavaatest, parteilisest kuuluvusest või minu poolest kasvõi usutunnistusest. Okei, lubadused – elik siis prioriteedid – parteide kaupa küll erinevad, aga tulevikus ilmselt Riigikogus pensionitõusude vastu hääletajaid ei leidu. Edgar Savisaar on seda, enda jaoks nii eksistentsiaalset probleemi mõistnud ja astunud mitmeid konkreetseid samme, et ühiskonnas defineerida uusi või taastada vanu konflikte, kus tal oleks messialikul kombel järjekordselt oma päästev roll mängida. Ühesõnaga, lavastada valmis seebiooperi teine osa.
TULEKS OMETI SEGADUS
Toome suhteliselt äsjase näite. Hiljuti suutis Savisaar asuda rünnakule oma riigi vastu. Pärast kohtumist Iiri suursaadikuga andis Savisaar avalikkusele edasi kohtumise sisu – kui külaline (samuti väikesest ja edukast riigist!) leidis põhjust oi-kui-tublit Eestit kiita, siis nägi Savisaar oma ?anssi. Loomulikult põhjust laitmiseks. Eesti valitsuse liige nimelt avaldas Eestis läbiviidud turumajanduslike reformide üle kahetsust ja leidis, nagu oleks Eesti edu saavutatud nõrkade arvel. Haige!
Taoline konflikti püstitamine räägib muidugi iseenda eest – eesmärgiks pole mitte probleemide lahendamine, vaid konfliktide olemasolu, eesmärk on konfliktid lõkkele puhuda. Kuna härra Savisaarel pole meie poliitilises elus mitte iialgi positiivset programmi olnud, siis – nagu öeldud – sõltub tema poliitiline eksistents teravate sotsiaalsete konfliktide tugevusest ja kandepinnast. Nii lihtne see ongi. Härra peamine lootus seisneb selles, et ehk tekib konfliktide ja probleemide mõjul üleüldine segadus (mida suurem, seda parem). Mida härral kiiremas korras vaja oleks? Aga seda, et kolmandikul ühiskonnast (keda Savisaar ise nõrgemateks ning justkui alaväärtuslikeks tembeldab) tunduks keskerakondlik nõuka-nostalgitsemine atraktiivne. Siis on õige hetk astuda kätt tõstes lavale ja kurta selle üle, kuidas – ja kui ilus – vanasti kõik oli ja kuidas võinuks teisiti minna.
KELL TAGASI KEERATA
Siinkohal poleks patt meenutada sõna “nostalgia” etümoloogiat, kuna nostalgia algupärasel tähendusel on mitmeid abistavaid viiteid mitme tänase patsiendi meeleseisundi kirjeldamiseks. Sõna “nostalgia” argikäibesse toomise eest peetakse universaalselt vastutavaks meditsiinitudeng Johannes Hoferit, kelle initsiatiivi tulemusena sisustati termin umbes sellise tähendusega, mis viitab haigusele ja valule, mida tuntakse siis, kui kardetakse oma kodu või tuttavaid või isamaad enam mitte kunagi näha. Selline lugu.
Keskerakonna puhul tuleb selle sõna tähendust viimasel ajal paraku veelgi laien dada, lisades sellele minevikuhõngulise sõnaühendi “post-sovetlik”. Lühidalt, Keskerakonna poliitilisse retoorikasse üle kantuna väljendab post-sovetlik nostalgia sellist mõttemalli, kus avaldatakse kahetsust Eesti senise käekäigu üle, sh turumajanduslikud reformid, erastamine st omandi üldine usaldamine erakätesse, üksikisiku usaldamine, parlamentaarne demokraatia.
Savisaare jutuajamine Iiri suursaadikuga pole kahtlemata ainus sümptom sellest ammu tuntud haigusest. Savisaarel on õnnestunud dikteerida Andrus Ansipile (ime küll, liberaalne inimene, Reformierakonnast ju!) ja valitsusele raudtee natsionaliseerimispoliitika ja kombineerituna siia investeerinud välisinvestoritele suunatud ähvardustega annab see Eestist välja otseseid signaale, et väliskapital ei ole siia enam teretulnud. Ning – lisaks sellele – veel ühe salmi uuest laulust, mille kohaselt tahab Eesti Savisaare valitsuse all tagasi pöörata mitmed senised edu toonud poliitikad. Taoline sovetinostalgia on iseloomustama hakanud kogu valitsuse mitmeid samme.
KÕIGE LIHTSAM ON ENDALE VASTU RÄÄKIDA
Tahaksin loota, et see täbar protsess ei ole peatumatu ning et seda annab pidurdada. Minu hinnangul on siin kaks võtmetegurit – kui hästi suudab Res Publica ja Isamaaliidu pinnalt loodaval uuel erakonnal enda taha koondada erksamalt mõtlev rahvas ning kui kaua laseb ennast praeguses vasakvalitsuses suruda ja sandistada Reformierakond. Ettevaatlikuks teeb teiste endiste NSVL poolt annekteeritud riikide või satelliitriikide saatus, kus esialgsete aastate mõtteerksus on asendunud libisemisega samasse nostalgiasse, millega on kaasnenud muutumine teise liiga riigiks. Ühe vana ütluse kohaselt seisneb sellise riigi sõltumatus selles, et sellest midagi ei sõltu.
Post-sovetliku retoorika edu nurgakiviks on vastandumiste loomine. Ja Savisaare eesmärgiks on tõestada, et edu on näiline, tegelikkuses on palju ohvreid ning tema on nende eest väljas. Nii nõuab ta ajaratta tagasi pööramist. Näiteks tuleb tema arust erastamine tagasi keerata (sarnaselt käitub praegu Boliivia populistlik liider Evo Morales) ning ühiskondlik rikkus laiali jagada (nagu ühe ansambli loo sõnade järgi “nii et vaesed kõik on ühtmoodi rikkad”) ja siis alles mõelda muude küsimuste peale.
Savisaare valijaskond sõltub sellest, kui paljusid suudab ta veenda, et nood ongi luuserid. Millegipärast ei räägi ta iialgi neist inimestest, kes on töötanud, et luua uusi töökohti; kes ümberjagatavat lisaväärtust on kasvatanud. Nende mured on talle võõrad, sest kui inimestel tekib arusaam, et nemad ongi edu tootjad ja nende lapsed peamised kasusaajad – siis oleks lootuseta arvata, et neist keegi Keskerakonna valiks. Savisaarele ei ole mingi probleem jagada ühel päeval majanduskasvu vilju ja teisel päeval kiruda sedasama majanduskasvu, mida pensionite, peretoetuste ja töölemineku toetuste kaudu ümber jagataks.