Säärase loomuga kohti nagu Jussi õlletuba on siinmail teps mitte vähe. Ilmselt juba ajast, mil kiriku ja kõrtsikülastus oli iga korraliku mehe pühapäevakombeks. Tänapäeval kirikusse nii tihti jalga ei tõsteta, õlletuppa aga küll ja ehk isegi tihedamalt kui peaks. Nagu ennist peale päevapikkust adra taga rassimist, on nüüd arvuti taga või telefoni otsas veedetud päeva lõpul sama mõnus mõnes pubis jalgu sirutada ja külma keelekastet pruukida. Ja seetõttu on ilmselgelt paranenud ka kõrtside kvaliteet. Tee viis rannaäärt pidi üsna kaugele linnast välja. Piritast mööda, Viimsi valla sildini. Tore vaade merele – stepis seda just ei näe. Ees ootas õlletuba, mis olla avatud juba palju aastaid, bemarivendadega ja puha nagu – tõele au andes – ühest linnalähedasest pubist oodata võiski. Lisaks lauatäis veini kallavaid keskealisi naisterahvaid. Üsna omanäoline värk esmaspäeva õhtu kohta.
Esmamulje äratas teatud skeptilisust, kuid arvestades selle võimaliku petlikkusega asuti vapralt edasi uurima.
Talutüdrukurõivais (pole küll kohalike rõivaste spetsialist) teenindaja Mailis tekitas oma energilisusega hetkega parema tunde. Omapäraseim asja juures oli teistest eraldatud istekoht – väikeses verandasopis tekitasid lihtne laud ja valged heegeldatud kardinad tõsise tunde, et pubi asemel on satutud hoopistükkis sõbra vanaema maamajja. Heas mõttes muidugi. Üsna pea lasid kahtlased tüübid bemaritega ketsi ja edasi oli juba lihtne ja mugav.
Õlletoa kohta on menüü tõeliselt rikkalik, kõhu saab täis nii kaalujälgija kui suure isuga täismees. Meie hindasime end vist küll päris suureks, sest peagi tekkis olukord, kus toit enam lauale ei mahtunud, kõhust rääkimata.
Õhtu valukohaks oli aga muusika. Vello Orumetsa – Terminaatori ja Caatri-segune Eesti popivalimik oli kõike muud kui seedimist soodustav, küll aga tekitas kohati üsna tõsist napsusoovi. Sealjuures üritades muusikat mitte tähele panna. Sest saund on ikka õudne küll. Õnneks saab minna terassile ja muusika maha keerata. Ja igal toa jaoks on neil makis eraldi nupp, nii et igal pool võib maha keerata.
Aga nüüd lambast, mis tahab taevani kiitmist. Kui midagi kümnepallisüsteemis maksimumiga hinnata, siis on see kindla peale suurepärane teenindus ja sama hea, kui mitte veel paremgi toit, iseäranis sibulaga praetud lambamaks. Ja grillitud silmud, mida muideks pakutakse vaid väga vähestes kohtades. Üldse. Kägu elab lähedal ja sealt need lambad, silmude püügikoht pole teada. Ning kohustusliku lambavaliku juures lisaks maksale ka külmad lambalõigud ja ahjulammas. Harva saab paremat.
Nii et soovitame kõigil Viimsisse sattunud gurmaanidel kindlasti läbi põigata. Hoolt kantakse nii teie kui te vipsis sõprade eest väga hästi. Pealegi, äkki läheb tõesti ühel päeval ilm soojemaks ja siis saab kõike pakutavat nautida värske õhu käes terrassil või õunapuuaias.