NEED KÕHEDAD MÄRKINIMESED: Just nii kutsub Jüri Arrak oma kuulsaid figuure, mida vähemalt pool ühiskonda on lapsepõlves kartnud, hiljem aga seda maailma imetlenud. Juku-Kalle Raid kutsus Jüri Arraku õue mängima. Arrakul on Linnagaleriis joonistuste näitus, aga sellest me väga palju ei pajata. Küll aga sellest, kuidas Mäeinstituudi kasvandikust ning Piiteri taksojuhist teab mis juhuse tõttu kunstnik sai. Ja muidugi ka maailma asjadest.
Jüri Arrakuga kohtumise eel otsustan vaadata igaks juhuks üle toimetuse arhiivi. Midagi seal kindlasti on. Ja korraga leian Jüri Arraku teksti, mis on kirjutatud kümme aastat tagasi ning ka tänapäeval üllatavalt aktuaalne. Kõigepealt meenub president Kersti Kaljulaidi taasiseseisvumispäeval peetud kõne. Aga muudki. Vanameister on oma sõnas aktuaalne.
Palun, siin on Jüri Arraku mõtted:
„Kõige rohkem siin ilmas ärritab mind vabaduse puudumine. Ja sellega on paraku nii, et vabadusest hakkavad inimesed tihti mõtlema alles siis, kui seda enam ei ole. Ma võrdlen vabadust õhuga, mille olulisusest saad aru, kui hapnik kinni keeratakse.
Miskipärast kiputakse arvama, et vabadus on iseeneslik, elementaarne ja seetõttu justkui täiesti tavaline asi. Usutakse, et inimene peabki vaba olema. Et riik peabki vaba olema. Paraku: peaks küll, aga elementaarne vabadus ometi ei ole ning seda ei tohi unustada. Vabadust peab oskama hoida, sest muidu võib ta käest libiseda.
Teine asi, millele sageli mõtlen, on see, et meie, Eesti riigi vabaduse puudumine kestis liiga pikka aega. Kaks põlvkonda valede maailmas elamist jätab jälje – inimesed kipuvad deformeeruma, süsteemiga ära harjuma, muganduma ning õigete väärtuste tähendust kaotama. Mõnikord võrdlen Eesti olukorda prantslaste omaga. Sakslased okupeerisid Prantsusmaad viis aastat ning selle võib välja kannatada.
Ja okupatsiooni pikkuse õudusest Euroopas eriti aru ei kiputa saama.
Jah, veel Euroopast. Head noored sõbrad, kuna teie oma esimese välisreisi tegite? Mina sain sõita siis, kui olin juba 52-aastane. Mõelge: pool sajandit vana inimene kõnnib ringi, silmad punnis peas, suu ammuli. Naeruväärne.
Valetamisest ja kaksikelust ei taha ma rääkidagi. Igal juhul pole nii-öelda nõukaajas midagi, mida ma tagasi tahaks.
Sellised lood.“
Juku-Kalle Raid: Kas sa mäletad, kui sa selle teksti kirjutasid?
Jüri Arrak: (On elevil) Ausalt ei mäleta! Ma mõtlen ja kirjutan suhteliselt palju. (Parandab ennast) Tähendab, kirjutan vähem, aga mõtlen palju. Ja see kustutab eelnevad dokumendid ära, ehkki mõningad kristalliseeruvad. Näiteks sõna „vabadus“, „võim“. Sõna „bioloogia“. Bioloogia on mind huvitanud kauem, kuskil 1990ndate alguses tekkis äkki selline tunne, et me oleme hoopis loomad. (Peab pausi) Nojah, see ei ole muidugi mingisugune uudis. (Naerab) Aga me ei teadvusta seda kogu aeg, et me oleme loomad. Meile on lisandunud abstraktse mõtlemise võime ja loomakene ju niimoodi ei oska! Mul oli ilus koer Bosse, haruldane sõber. Me rääkisime temaga juttu, ta vaatas mulle otsa, pani pea viltu. Nohises ja ma ütlesin, et Bossu, sinuga pole üldse suurt mõtet rääkida, läheme jalutama parem! Abstraktne mõtlemine ei sobi bioloogiale, sellega tekkis hoopis uus süsteem siia maailma. Ja kõik hirmu tõttu. Et koletis võib tulla kuskilt mäe tagant, sind ilmselt ära sööma, ja siis ma annan tükikese talle. Ohverdan, et ise alles jääda. Religioon.
J-K.R: See on see, mida täna saame kunstiks nimetada!
J.A: (Ebaleb) No kunst on need vormid. Kunst on deformeerunud! Mina jõudsin selleni välja – praegusel momendil –, et bioloogiliselt edasiarenenud inimene on vaid üks pisike lõik maailma ajaloos. See on kõigest sissejuhatus kuhugi mujale, nagu see ajalugu ikka käib. (Rõõmsalt) Mul on see loll kalduvus, et ma tahan rääkida kohe lõpust, ma ei viitsi rääkida neid vahepealseid etappe.
J-K.R: Sinu uus näitus joonistustega on Linnagaleriis oktoobrini lõpuni lahti, aga sinust oleks kunagi saanud hoopis mäeinsener.
J.A: Napilt läks! Olekski, eks! Tänu sellele, et Stalini ajal oli koolis õppemaks, mida eriti keegi ei mäleta. Ja siis pidin astuma Mäetehnikumi, sest seal oli kõige suurem stipendium, elamiseks raha ei olnud. Isa meid toitis, vend oli vangis. Siis ema tõi Õhtulehe, kus olid kuulutused, millises tehnikumis kui suured stipendiumid on. Mäetehnikumi toetati riigi poolt rohkem, sest pärast sõda oli vaja kaevandusse spetsialiste. Aga mis see Mäetehnikum tähendas? See tähendas 14-aastaselt minna kodunt ära, 15-aastaselt kaevandusse praktikale juba.
(Ilmselge lõbuga) Kui me 15-aastaste poistena praktikale läksime, siis Leningradi oblastis tulid seal naised vastu. Et, oo! Üliõpilased saabusid. Ja üks mamma astus kohe minu juurde, et keppi tahad? Tead! See oli nii õudne! Ma olin süütu poiss.
J-K.R: Ükskord sa rääkisid, et lapsena sul joonistamise või kunstihuvi üldse ei olnud. Midagi võibolla sirgeldasid, ja kui ma küsisin, et mida, siis sa ütlesid, et Miki-Hiiri sai joonistatud.
J.A: Nojah! Muud ei joonistanudki! Meie perel polnud kunstiga pistmist. Kui kunstist rääkida, siis on hea, kui on suguvõsas kuskil mõni, kes huvi äratab. Mina ka ei oleks kunstnikuks saanud, kui vanem vend poleks mind Leningradist ära toonud.
J-K.R: See oli üks huvitav episood, kujutame ennast ette 1950. aastatesse, sest 1955–58 olid Vene sõjaväes ja pärast seda Leningradis taksojuht.
J.A: Meil oli sõjaväes autokolonn. Ehitasime sõjaväeobjekte ja ma sõitsin veoautode peal, kõikide mudelitega sai sõidetud. Treening oli kõva ja ma siiamaani tunnen ennast auto peal paremini kui jala käies…
J-K.R: Sa jutustasid kord loo, mis sinuga taksojuhina juhtus. Pobedaga viisid mingit daami Vassili saarele ülikooli juurde. Ja tema oli geoloogia fakulteedi dekaan ja ta tahtis sind enda juurde õppima.
J.A: (Põnevusega) Mutt rääkis, et oi kui huvitav aktsent, ja mina jälle, et Eestist olen ja sõjaväes olnud ja mäetehnik olnud. Tema siis kutsus õppima. Mina vastu, et sellise vene keelega ei pääse läbi. Tema, et aitame. Ma astusingi sisse. Ja tead, mis? Siin ma usun sellist sisemist intuitsiooni, mis mul ongi üldiselt võrdlemisi tugev, selline nõks käis läbi. Kujutasin ette, et olen kuskil Uurali mägedes kirkaga ja taon geoloogia osakonnas neid pagana kivikesi, joon viina peale ja töllan mööda Nõukogude Liidu kaljusid. Sinna pärapõrgu ma suren ja ma ei taha seda. Ja ma ei läinud ühelegi loengule. Mingid kirjad tulid koju, aga ma lihtsalt ei vastanudki.
J-K.R: Siis tuli vend ja avas sulle teise ukse.
J.A: Nojah! Henno on sündinud hea joonistaja, mina pidin palju õppima. Ta tegi nii, umbes nagu renessansiaja kunstnikud joonistasid. (Väikese irooniaga) Ainult meie ajal ei hinnata sellist joonistamist. Meie ajal hinnatakse isikupära. Henno ütles, et tule kunstiinstituuti. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ja siis Henno hakkas õpetama. Kõigepealt õpetas ta mind tikutopsi joonistama. Tikutopsi ülemine osa on valgustatud, külgede peal on poolvalgus, vari langeb sellest topsist laua peale, see on langev vari. Topsil endal on külje peal oma vari. Seletas, et maailm koosneb detailidest. Kui kõik need osakesed kokku panna, saad ühe näo. Kõik on samade reeglite järgi.
Aga kunstiinstituudist polnud aimugi. Me käisime pidudel küll ja kooserdasime ringi siin ja seal, näiteks TPIs ja pedas käisime peol. No see oli 1954ndal, siis kui rock’n’roll tasakesi hakkas tulema. (Silm lööb särama) See oli fantastiline aeg. Püksid lasin emal kitsamaks teha, ema õiendas kohutavalt, mina aga ikka mangusin, et palun tee mulle need ilusad kitsad püksid. Ema ütles, et mis kurat. Aga ära tegi. Siis ma mäletan, kuidas Võidu väljakul käis üks naine mul järel ja ironiseeris, et näe, kus sellel poisikesel on vihmaveetorud jalas!
(Mõtleb veidi) Misasi see mood on? Mood on liblikavõrk. Meeste püüdmine. Isaliblikas lendab… (Rehmab käega)
J-K.R: Noorel kunstnikul käib nii, et ta tahab kohe kunstnike liitu. Tahab organisatsiooni liikmeks, eriti tol ajal, see oli väga tähtis. Sina rääkisid mulle, et olid esinenud juba graafikaga, olgugi et lõpetasid metallehistöö, aga ei osanud maalida, ehkki joonistamine oli päris tugev.
J.A: Graafika on ka oluliselt lihtsam kui maalimine. Liitu astumisel oli tingimus, et peab olema personaalnäitus tehtud. Et järgmisel aastal, 1970, teed selle näituse. Ma mäletan, et mõtlesin nii: ahaa, ma olen lõpetanud tarbekunsti, olen teinud graafikat ja tasapisi mõned maalid ka. Ja astun nüüd kunstnike liidu graafikasektsiooni. Aga ma teen näituse hoopis maalidest.
J-K.R: Sa oled ilge ülbik?
J.A: (Uhkelt) Jaa, enesekindel. Mul oli pagana vähe aega, pidin terve galerii maale täis tegema. Kuna ma joonistada oskasin küllaltki hästi, siis tegin kontuuri, praegu on seda raske ette kujutada. Aga ühe joonega võin joonistada inimese, kõik need varbad ja käed ja ninad ja värgid ja juuksed. Ja selle, mis joone sisse jäi, katsin ühe värviga. Näiteks sinised inimesed, punased inimesed. Aga sisemisi vorme ei teinud. Sellised märkinimesed. Panin üles, avamist ei teinud. Sest ma mõtlesin, et see võetakse tunni aja pärast maha, kui keegi näeb. Järgmine päev ma ei läinud sinna ligigi ja alles siis hiilisin vaatama, mis toimub. Ilmar Torn tuli, Saaremaa mees, Vene sõjaväes käinud. Astub minu juurde ja ütleb: tule siia. Mida sa tegid, misasjad need veel on? Mis jama toimub? Mina, et Ilmar, ära pane pahaks. Ma olen tarbekunsti lõpetanud. Aga ma teen, nagu oskan. Mängisin natuke totakat. Kurat, et kangesti tahan kunsti teha, aga ei oska eriti. Ma olin nii andekspaluva näoga ja ta lõi käega, et ah, olgu pealegi.
J-K.R: Ja näitus jäi alles?
J.A: (Kehitab õlgu) Jäi alles. Ma panin muide külaliste raamatu sinna, see on ka alles veel. Raamatus küll saadeti mind hullumajja, et kuidas saab nõukogude kunstnik üldse sellist jama teha. See oli päris pull. Kunagi vedasin kaablit, siis need mehed, kes minuga koos töötasid, kirjutasid ka: Jüri, mida sa jamad siin sellise juraga, tule tagasi meie juurde, tee ikka õiget tööd.
(Naerab) Aga noh! Malevitš oleks päris maha löödud oma valge ruuduga valgel pinnal.
J-K.R: Enne 1970ndat asutasid rühmituse ANK 1964. Seal olid koos igasugu tüübid: Kristiina Kaasik, Malle Leis, Tõnis Laanemaa, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Palla Vaik, Aili Vint, Vello Vaik ja Tõnis Vint.
J.A: Tõnis Vint oli selle vaimne isa, ta hiljuti lahkus. Aga see oli huvitav, nagu teine kool. Seal me tegime igasuguseid ettekandeid, meil lubati isegi teha kunstiinstituudi siseselt loenguid. Meie ülevaataja või meie kuraator oli Leo Soonpää, Eesti ajal enne sõda ajakirjanik. Nihuke mõnus mees, lühikest kasvu. Ma hiljem tegin Leo portree. Ja siis ta ütleb, et portree juures istud seal, mässad, et on sul igav. Teeme parem ühe konjaki. No jõime seal Leoga ja… Kurat! Jutt, kurat, kaldub kõrvale!
J-K.R: (Lohutab) Ei kaldu ta midagi kõrvale.
J.A: Aga tänu sellele, et oskasin vene keelt kõige paremini meist, sain koolist kirja, et teen teaduslikku tööd nõukogude kunsti ajaloost ja Ermitaaži kinnistesse fondidesse. Ma sain lugeda originaalmaterjale – kõikvõimalikke. Pluss Malevitši käsikirjalist raamatut. Malevitš tegi sellise raamatu, trükitähtedega kirjutas. See fotografeeriti, siis trükiti. Ja see oli haruldane. Malevitš kirjutas seal, et enam pole vaja üldse kunsti teha. Et nüüd on vaja ainult kunstist kirjutada. Vaat selline lause.
J-K.R: Malevitš oli neile sõnadele, mida ta parandada tahtis, mustad ruudud ümber teinud. See on nüüd ilmunud ka.
J.A: See raamat oli nagu kunstiteos. Vaat seda sain seal lugeda. Ma pidasin Tartu ülikoolis loenguid ühel aastal ja seal ma tõin sellise näite: vaadake, mina sõitsin oma autoga Tallinnast Tartusse loengut pidama ja kui ma hakkaks Tallinnasse tagasi sõitma, siis tagurpidikäiguga. Malevitš tegigi sellise asja: ta puhastas maalipinda, kuni jõudis valge pinnani. Valge ruut valgel pinnal. Siis ta vaatas seda valget ruutu, aga ta sees oli kange püüdlus ning kunstiveri kees: mis ma nüüd tegema hakkan, ma ei saa midagi teha, ainult kunstist kirjutada, aga see pole see… Ja mida vaene Malevitš tegi – ta hakkas tagasi minema, vaeseke läks tagasi ja lõpetas figuuridega. Natuke kubismi ja suprematismi. Aga ikkagi figuraalne maal. Ja ise ta, kurat, kirjutab raamatu, et kunsti pole mõtet enam teha. Ja kõik usuvad seda.
J-K.R: Sellel hetkel talle tundus nii.
J.A: (Kurjalt) Tundus küll, aga seda ei tohi uskuda! Igasuguseid religioone ja värke uskuda ei ole midagi, vaid inimene peab ise avastama maailma oma sees. Ja ka väljaspool. Ei ole nii, et ma lähen igaviku äärele ja vahin, mis seal toimub. Me läheme-läheme-läheme ja iialgi ei jõua lõpuni, aga me läheme. Meil on kirg minna.
Ma tahan veel kord rõhutada, et loomist kui sellist pole üldse olnud. Loomist ei ole olnud, on ainult muutused.
J-K.R: Ometi oled sa teinud kristlusele viitavat kunsti – palju. Ka altareid jne.
J.A: (Imestab) Kas ma pean siis olema ühel tasemel kogu aeg?
J-K.R: (Lohutab) Ei pea!
J.A: No vot. See on niimoodi, et kui me räägime edasi liikumisest, siis me ei saa kogu aeg olla ühel tasemel ja korrutada ühte ja sama. See on muidugi väga kurb, et ma nii mõtlen. Ega ma midagi kasulikku sellega endale ei teeni. Aga ma ei saa seda rääkimata jätta, sest ma ei taha selle jamaga koos hauda minna. Ma pean selle välja rääkima. Kui ma saan oktoobris 83, siis kaua ma siin ikka elan.
J-K.R: Tead, on igasuguseid.
J.A: On. Mõni on surnud ka kahekuuselt. Mine sa rääkima oma juttu kuskile inimsööjate gruppi. Sind süüakse ära ja keegi lutsutab su säärekonti. See lugu ongi see, mida ma siin arglikult olen vihjanud. Bioloogiale ei sobi mõistus.
Ma usun energiaid. Kõik, mis on inimeste poolt loodud, seda ma ei usu. Sel pole mingit mõtet. Me kõik oleme energiate kaisus. Energiad valitsevad maailma. Maailm koosnebki ainult energiatest. Kõik see materiaalne reaalsus, mis meil ümber on.
J-K.R: Sa tahad öelda, et meie oleme lihtsalt rääkivad aatomid!
J.A: (Rõõmsalt) Jah, aga väga nihestatud! Meid nihestati energiate poolt ja kui fantaseerida religioossetel teemadel, siis võib öelda, et jumal ongi mõtlev algenergia.
Kuna ma ei ole teadlane, füüsik ega filosoof, siis toetun ainult oma kunstniku intuitsioonile. Kui ma iseennast ka ei usu, siis mul pole ju mõtet olla. Ma usun iseenda sisse. See, mis mul on, on tänu sellele, et ma teen neid pilte ja need on minu pildid. Enamusele ei pruugi need meeldida, aga see pole minu asi. See on nende asi. Las nad siis vahivad ilusaid lillekesi või hobuseid või lollakat installatsiooni. Maailmas on kõik võimalik.
