1959. aastal valminud film “Kutsumata külalised”, mis pajatab sellest, kuidas Nõukogude piirivalve ja julgeolek püüavad kangelaslikult väliseestlastest piiririkkujaid, on tehtud toonase Nõukogude Liidu parima äratundmise järgi sellest ?anrist. Kes on lugenud toonaseid piirivalveromaane (nt Tisza kaldal” jpt), saab
kohe aru. Ent see stoori on dokumentaalne. Tõepoolest, Rootsi kaudu saatsid lääneriikide luureagentuurid korduvalt üle ENSV merepiiri eestlastest salakuulajaid, kes enamasti küll kõik haledalt vahele jäid.
ESIMESE LUURERÜHMA SAATUS
“Kutsumata külalistes” käsitletud juhtum sai alguse Rootsi luure huvist Baltimaade vastu 40ndate teisel poolel. Algatatud operatsiooni juhtis eestlane Arkadi Valtin. Värvatud agente valmistati ette Stockholmis Gimmerstavägen 24, kus neile õpetati raadioasjandust ja morset, salakirja ja ?ifreerimist. Väliõpe puudus
pea täiesti. Ülevaade okupeeritud Eestis toimuvast oli äärmiselt puudulik. Eestisse saadetud agentidele anti näiteks kaasa meeste aadresse, kes olid juba 1944 arreteeritud või hukatud.
Esimene rühm õnnestus pärast mitmeid ebaõnnestumisi randa toimetada Lohusalu neemel 14.-15. oktoobril 1948. Rühma kuulusid kolm meest: Harri Vimm (Villu), Johan Maltis (Joonas) ja E.U. (Susi). Mehed viidi kiirkaatrist kummipaadiga randa, kus nad suurte kummipallidega hüpates piiririba ületasid ning sisemaale liikusid. Nende raadiosaatja avastas, oo püha lihtsameelsust, julgeolek kohe. Ülejäänu oli juba puht tehnika küsimus.
Villu pidi kontakti võtma major Lillelehega, kuid jäi dokumentide kontrollil vahele. Üritas end tappa mürgiampulliga, kuid sedagi suutis julgeolek ära hoida. Joonas oli täielik äpu ning sattus üle kivide-kändude varsti julgeoleku küüsi. Susi pidas vastu aasta lõpuni, hakkas julgeoleku kätte sattudes nendega oma naha päästmiseks koostööd tegema. Ent Rootsi pool jäi uskuma varem kokkulepitud raadiosignaali “Lehed langevad” ega osanud midagi kahtlustada.
Üks luuraja teise järele jäi vahele ent alles pärast suuremat läbikukkumist, kus tulevahetuses piirivalvega hukkusid kõik neli luurajat, otsustati mäng lõpetada.
KAAGEBEELIK ALLEGOORIA
KGB võidu pühitsemiseks ilmus 1957. aasta Noorte Hääles kellegi Gri?ini ja Normeti nn dokjutustus “Lehed langevad”, mille alusel paar aastat hiljem tehtigi “Kutsumata külalised”. Muidugi oli tegelikkust hirmsal kombel moonutatud ning KGB reitingu tõstmise asemel muutus film hoopis pilkeobjektiks. Meenub näiteks eriti “rasvane” stseen, kus Valteri nimeline diversant käib hingepiinade küüsis vaeveldes mööda “halastaja” julgeoleku ohvitseri kontori aknast. Aken on aga suur nagu mõne kaubamaja vitriin ning ohvitser sellel nagu mannekeen! Välismaa rand, kus diversandid meie poole suubuma asusid, oli pime ja tormine nagu piibli veeuputuses, Nõukogude Eesti oma aga vaikne ja eredas päikesepaistes kümblev. Diversandid kukuvad sisse, kuna kogu siinne elanikkond on pea eranditult KGB tulised toetajad. Jne jne.
Mõni aeg hiljem avaldas “Sirp” koguni filmi vaimuka paroodia. Ehk läks traditsiooniliselt: mõeldi head, aga välja kukkus nagu ikka.
Mis sest, et filmi pidid usutavaks mängima kogu eesti teatriajaloo vingemad kujud nagu Ants Lauter, Hugo Laur, Heino Mandri, Jüri Järvet, Rein Aren, Rudolf Nuude, Voldemar Panso, Ants Eskola jt. Ning ainsas märkimisväärt naisosas, diversantidega kassi-hiirt mänginud kaagebe?niku Ernsti (Rein Aren) pruudina, noor Ugala teatri näitleja Hilja Varem, kes on ka kogu seltskonnast vist ainsana elavate kirjas.
NÄRVIPÕLETIK VIIS TEATRISSE
50-ndatel Viljandis kooliplika “osa täitnud” Hilja Varem meenutab, et sel ajal oli ta kange pidudelkäija. Peod olid muide erinevalt tänastest täiesti alkoholivabad. Mõnuaineist rääkimata. “Nende pruukimise mõtetki polnud kellelgi,” rõhutab ta. Ega suuda kuidagi taibata, miks tänased noored ilma ohtliku rämpsu kaasabita kuidagi rõõmsad ei oska olla.
Hilja käis pidudel, kuni näonärvi halvatus neile karsketele rõõmudele kriipsu peale tõmbas. “Libistasin end siis salaja teatrisaali.” Nimelt oli Hilja ema kategooriliselt tütre teatriplaanide vastu. Kuulekas tütar läks Tartusse, et sportvõimlemist harjutada. “Kummaline,” ütleb Hilja Varem, “aga minuga on elus ikka nii olnud, et kui ma hakkan mingit teed käima, mis minu oma pole, jään haigeks.” Tartus väljendus see rööbaspuudelt kukkumisega tekkinud seljavigastuses, mis ei võimaldanud kümmet minutitki paigal istuda. Paranenult ütles ta emale resoluutselt: “Hea küll, nüüd aitab, nüüd ma lähen!”
Ja läkski “Ugalasse” näitejuhi abiks. Tuntud teatrimees Sats hoiatas teda: “Kallis laps, ära sa teatrisse küll taha, see on nii kibe leib.” “Olin ilmselt ablas inimene,” arvab Hilja Varem oma lavale kippumisest ise, “tahtsin elada enamat kui ühte elu ja kus sa seda muidu saad teha kui laval.” Juba esimesel ehk 1956. aastal juhtus nii, et keegi näitlejanna haigestus ja asendajat polnud kusagilt leida. Kuna Hilja Varemil oli selle osa tekst ilusasti peas, tehtigi talle ettepanek lavale minna. Sats istus ja vaatas, karjus siis “stopp!”, kutsus direktori, käskis uuesti teha. “Ja oligi,” võtab Hilja Varem oma teatritee alguse kahte
sõnasse kokku. Tol ajal polnud see tema teada eriline ime, et ilma igasuguse diplomi ja koolita lavale pääses. Avatükiks oli Enn Vaiguri näidend “Õnn kaasa”. Või midagi taolist. “Kui nii pidi minema, siis küllap andis jumal mis vaja oli,” arvab Hilja Varem oma näitlejaeelduste kohta.
LÄTLASEGA TÄHEKS
Murranguliseks kujunes juba järgmine aasta osatäitmisega G. Briede näidendis “Kui tuli sügis”, millega teater läks Balti teatrikevadele. Tänini ei taipa Hilja Varem, mis temas või tema osatäitmises niisugust oli, mis inimesi tema ümber nii rabelema pani. “Nii nagu see asi ikka kipub käima,” arvab Hilja Varem, “aegajalt
läheb keegi moodi. Noh, see oli siis minu kord moodi minna.” Tulid preemiad, tulid arvukad kiidulood ajakirjanduses. Balti teatrikevadel kohtas Hilja Varem esimest korda ka Kaarel Irdi, kes talle trepil vastu tuli, suur ja sassis, nagu ta oli. Ird kargas juurde, öeldes: “Oled nüüd uhke küll, mis?” Hiljem ütles Ird Satsile: “Selle plika ma võtan sult ära!”
Hoopis enam huvitas Hilja Varemit aga Enn Toona pakkumine minna Pärnu teatrisse. Tuli Tartusse minna Irdile ära ütlema. “Miks?” päris Ird muidugi. “Ma kardan teid,” vastas Hilja Varem siiralt. Mille peale Ird selgitas, et teda karta polevat üldsegi tarvis. “Aga seda Kaidut, vaat seda küll!”
ÄKILINE HÜPE TALLINNFILMI
Ilmselt sellest buumist tuli ka Tallinnfilmi huvi noore näitleja vastu. Proovivõtetele kutsus Hilja Varemi filmi, mis siis kandis veel pealkirja “Lehed langevad”, operaator Vladimir Parvel. “Ta vaatas mulle otsa jahmunud
näoga,” meenutab Hilja Varem. “Aga kui ta minuga rääkima hakkas, läks see mulle tänini mõistmata jahmatus üle.” Võimalik, et Hilja tundus Parvelile lihtsalt 30-ndates eluaastates tegelaskuju mängimiseks liialt noorena.
Tervet stsenaariumi osatäitmiseks Hilja Varemile lugeda ei antud, vaid teda puudutav lõik pisteti pihku. Seda, millest film õieti rääkima pidi, sai ta teada alles hiljem valmispilti vaadates.
VAEVALINE VÄRK
Mingit vabastust teatritööst filmimine Hilja Varemile ei andnud. Viljandis olid etendused pea igal õhtul pluss veel väljasõidud, see aga tähendas pidevat ja kurnavat pendeldamist Viljandi ja Tallinna vahel. Rongiootamiste vahel tuli aega parajaks teha.
Vastasnäitlejaist oli tuttav vaid Viljandi kolleeg Heino Mandri. Rein Arenit peab Hilja Varem lausa fantastiliseks näitlejaks. “Temas oli nii palju annet, et ta võis poole sellest sulle anda,” iseloomustab Varem oma peamist vastasnäitlejat filmis. Ainult häid sõnu leiab ta ka Areni kui inimese kohta.
Varem meenutab ka juhtumit, kui ta jõudis Tallinnasse pisut varem ning läks veidikeseks kohvi jooma. Tulemusena jäi ta võtetele veerand tundi hiljaks. Selle eest sai ta assistendilt lausa roppu moodi sõimata. Siis pandi näitlejatele grimm peale ning sõideti Toompeale, kus võte pidi aset leidma. Seal vedeles üks seinatükk aknaga.
Seda hakati püsti ajama ja aknale kardinaid sättima, et kogu kupatus korteri moodi välja näeks. Tuul aga liigutas kardinaid ning võttest asja ei saanud. Pealegi oli valgustus unustatud kohale tuua. Niimoodi jorutati pealelõunani.
“Siis vihastas Aren kohutavalt, läks ja sõimas nad lakke kinni.” Seejärel lubati Varemil koos Areniga ära minna. Mindigi stuudiosse ja võeti grimm maha. Siis kärgatas uus kõu: kes lubas grimmi maha võtta, kui Pirital on ootamas panoraamvõtted.
Nüüd viskas ka Varemil üle. “Mitte kordagi pole mul hotelli kinni pandud, mitte kordagi pole ma kusagil puhata saanud, nende näruste kopikate eest olen ma edasi-tagasi pidanud sõitma,” lõugas ta, “olen söömatajoomata ja magamata ja teie karjute mu peale kaks korda päevas!” Varem ei teadnud, et üks sel hetkel ruumis viibijaist oli Tallinnfilmi direktor ise. Siis ütles Parvel, et “kulla laps, miks sa siis varem sellest pole rääkinud?” Pärast seda pandi talle kohe päris mitu korda hotellituba kinni.
Mingeid osatäitjate mõttevahetusi filmi kohta Varem kunagi ei kuulnud. “Minu jaoks oli kogu film lihtsalt üks uus asi, millega ma oma meelest hakkama ei saanud.” Pärast ei tahtnud ta enam aastaid isegi kinostuudio poole vaadata. “Kogu see värk oli nii vaevaline.”
Filmi oli Varemil pärast selle valmimist väga kehv tunne vaadata. “Arvasin aastaid, et see on üks erakordselt nõrk film. Aga kümme aastat tagasi seda uuesti üle vaadates leidsin, et ega tal tühjal pole vigagi.”
VAREM: “ET FILM PÕHINEB TÕSILOOL, MA EI TEADNUD!”
Räägin Varemile, et kogu film põhines niivõrd-kuivõrd tõsilool, et sellised mehed olid ka päriselt olemas ja hästi nende käsi ei käinud. “Vaat seda ma saan alles nüüd teada,” ütleb Hilja Varem üllatunult. Ning ütlen sedagi, et käisin seda poisikesena vähemalt paar korda vaatamas ja olin kogu hingest heade kaagebe?nikute poolt ja erakordselt vastikute spioonide vastu.
Hilja Varem räägib omakorda midagi niisugust, mida mina ei teadnud.
Nimelt et filmi noor Petseri kandist pärit re?issöör Igor Jeltsov veidi pärast filmi valmimist punase tolmu jalataldadelt raputas ning vaenulikule välismaale jalga lasi. “Paljud ennustasid, et tuleb aeg, mil Jeltsov kodumaale naastes kiiduavalduste ja pasunakooridega vastu võetakse.” Ent mees kadus kui vits vette ning pole temast tänini enam midagi kuulda olnud.
Hilja Varemi näitlejateel aga sai otsa aeg, mida ta ise nimetab helesiniseks – aeg, millal ta mängis noori ja positiivseid tütarlapsi. Enn Toona küsis talt kohe, kas ta soovib selles vaimus jätkata või oleks huvitatud ka karakterosadest. Ning teadmata, mis karakterosad õieti on, vastas Varem: “Jah, olen küll!” Pärnus püsis ta 1975. aastani, mil tuli Tallinn ja Noorsooteater, kus ta ka oma viljaka ja osaderohke näitlejatee 1992. aastal lõpetas. Aga see väärib juba uusi lugusid.
***
RUBRIIGI “NUTT JA HALA” TOIMETAJA PETS MÄND KIRJELDAB, KUIDAS SÜNDIS LUGU HILJA VAREMIGA
Ilmar Palli (52) helistas Hilja Varemile tegelikult juba mitu kuud tagasi, et lugu teha. Kõik oli põhimõtteliselt kokku lepitud. Aga siis tuli korraga midagi ootamatut vahele: kui Palli ütles Hiljale, et soovib intervjuud ka filmida saate “Tegelikkuse KesKus” jaoks, muutus Varem kohutavalt kinniseks ning ajas sõrad vastu. Endine kinonäitleja ei soovinud kuidagi ekraanile ilmuda: “Peale selle tuleb see kõik nii äkki? Ja mida ma ikka seal öelda oskan.”
Lõpuks leppis Palli Varemiga kokku ainult artikli asjus. “Siis ta ikka ütles lõpuks, et jah, teeme ära”, selgitab Palli.
Järgnes intervjuu, aga ühes sellega ka täiesti ootamatu kannatusterada Ilmari jaoks. Hilja Varem keeldus jääkülmast kevadest hoolimata kuhugi siseruumi minemast ning vedas Palli parki. Palli on aga viril ning põdura tervisega vähemalt kuue lapse isa.
Hilja rääkis Ilmariga pargis mitu tundi, rääkis põhjalikult, mispeale Ilmar kohutavalt külmetas ning mitmeteks päevadeks koju teki alla tõmbus. Telefonis kasutas ta väljendeid: “Ma olen täiesti ära piinatud ja läbi külmunud”, “see ei ole võimalik, et ma praegu välja tuleks” ning muud seesugust.
Vanem inimene tegi nooremale vähemalt 10:0. Toimetus soovib Hiljale jõudu ka edaspidiseks.
