Ütlen kohe hakatuseks, et nii head õllerestorani pole Eestis kunagi varem olnud. Vanasti ruulis enamal-vähemal määral küll Õlletorn, aga see torn on viltu vajunud, justkui oleks ta Pisa kiriku kellatorn. Pooled menüüs olevatest õlledest on puudu, veerandit ei ole saada ning teenindamine on vilets. Ses mõttes avati “Hüppav hobune” küll igati õigeaegselt.
Niisiis, õllerestoran, mitte Juurdeveo peldik, kus õlut anti purkidest ja maas voolas imelik vedelik. Restoran kõige paremas tähenduses. Külluslikust sisekujundusest mugavate toolideni ning vaikse muusikani. Pluss targad tütarlapsed – ettekandjad, kes teavad õlust Mulla häbiks rohkem kui Muld kunagi ise teadnud on. Pluss hea ja väga huvitav sortiment. Pluss naljakas värk, et süüa ei anta. No kohe mitte mingisugust. Ehkki – lubavad, et ühel ilusal päeval hakkavad andma.
“Hüppava hobuse” teeb heaks see, et omanikud on eelistanud liiga kirjule (arvuliselt) sortimendile pigem valiku huvitavust ja eksootilisust. Maailmas on tuhandeid igavaid õlletehaseid, mis mõte on sealt pilsner-tüüpi asja tuua, mis maitseb nagu Tartu oma? Ei mingit. Kui aga menüü saab kiidelda Belgia kloostriõllega, mida pruulitakse vaid ühesainsas kloostris kogu maailmas, või vana originaalse vahutava Guinessiga, mida ei tehta enam ammu Britannias, vaid samuti Belgias, on tuurid hoopis teised. “Hüppavas hobuses” on huvitava stooriga õllesid küll ja küll, enne joomist soovitaks kindlasti õllede lood ära kuulata. Saab mitu sentimeetrit targemaks.
Veel. Arvestades sealsete õllesortide reliktsust ning põnevust, ei pruugi hindade üle sugugi nuriseda. Neli kümpi eksootilise maitse ja rahuliku pooltunni eest ei ole muidugi mingi odavas Balti jaama putkas sitsimine, ent elamust pakub küll. “Hüppavast” võib saada tulevikus nii mõnegi tõelise õllesõbra stammkoht. Muuseas, Muld pidi endale õlu kurku ehmatama, kui kohtas “Hobuses” Kalev Kesküla, meest, kes teab veinist kõike ja õllest eimidagi! Äkki “Hüppav hobine” suunab ka temasuguse kadund poja ükskord õlle õilsale teele.