Muld teab Berliini peamiselt propagandafilmidest, aga nii loll ka ei ole, et taolist saasta tõe pähe võtaks. Näiteks on berliinis hea õlu, Manivald Kesamaa kunagi rääkis ja vähe sellest et rääkis, isegi tõi. Siis oli seal üks müür, mis lükati ümber; palju materjali jäi üle, Jaak Olep tassis pool ära, sellest ehitasime kamina.
Aga Bli?e k delu, nagu ütlevad need Mulla sõbrad, kes läheksid enne paljajalu tanki alla, kui Berliini.
Nimelt on sakslaste välisministeerium käivitanud väga laheda kultuuriprojekti, mis peaks kõigi eelduste kohaselt tutvustama kümmet viimase aasta jooksul Euroopa Liiduga ühinenud riiki. Asja nimi on Cultural Year of the Ten
Kogu see aasta lõpeb Mulla poolt soovitatava näitusega “Meie inimesed”, kus kõigist uutest euromaadest (Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, T?ehhi, Ungari ja Küprose, Eesti) on kokku üles klopsitud 25 kunstnikku, sealjuures Eestist ainult üks.
Tähelepanu, härrased. See üks eestlane on keegi Annika Haas, kellest Muld enne mitte midagi kuulnud polnud. Ja pole ka ime – Mulla silmanägemise ning kunstnikesse juhtumise juures! Igal juhul andis lehe tegevtoimetaja miski paberi, kuhu oli kirjutatud: “?seega on tegu mahuka enesetutvustusega osalevate riikide näol. piltnike seas paistavad Annika Haasi tööd silma sooja huumori poolest, mis loovad Eestist ja tema inimestest igati positiivse nägemuse. Huvi tekitavad ka kontekstid portreteeritavate ümber – olgu see siis rabamaastikus sülearvutiga töötav tegelane või Soomaa üleujutusalal uhkelt kanuuga patseeriv teadlasetüüp.” Mullal läks tekstist süda pahaks.
Aga pildid on head. “Teadlase tüüpi mees kanuul” on tegelikult ukrainlane Aleks, vanamutid poe ees on kõik Mulla tuttavad Mustveest. Üldse: inimest pildistada sel moel, et inimene aru ei saa, on kunst. See Haas – või mis – igal juhul oskab asja. Ning seepärast soovitab Muld kõigil Berliini siirdujail näitust külastada. Välisministeerium asub: Werderscher Markt 1, Berliin. Näitus on avatud mai lõpuni. Läheduses pidada kaks head õllekat olema.