Teatav üheülbalisus lähiajaloo käsitlemisel on normaalne; meie oludes eriti põhjusel, et me pole seda veel kuigivõrd teha jõudnud. Täiesti arusaadavalt – 50 aastat kinnikeeratud kraanid ning ajaloo-pähe pakutud sisutu või vähemalt eksitav möga räägivad iseenda eest.
Samas – esimese vabariigi ajal olid asjad samuti veel segased, mis on kah loogiline. Alustaks justkui kogemata kättelennanud poliitilisest situatsioonist Euroopas, mis võimaldas wabariigi välja sudida. Teame kõik, kuidas enamik eestlasi noort riiki punaste vastu kaitsma ei tahtnud tõtata, kuna üldiselt oli selge, et Vene kroonu ja võimuga kaklemine toob kaela ainult häda ja viletsust; karistussalgad meie maakondades olid ju vaid kümne aasta tagune teema, maja aga tahtis pidamist ja lapserajakad kasvatamist. Risky business.
Kes loevad esimese riigi aegseid ajalookäsitlusi, neile jääb eelkõige silma kirjapandu heroilisus, naiivsus ning teatav kangelasromaani-scene.
Esiteks täielik jura muistse “vabariigi” kaitsmise ümber ja lakkamatu võitlus sakslaste vastu, teiseks lood ühiskonnast, mis oleks justkui nagu üks mees pea tõstnud 19. sajandi teisel poolel, seejärel ebaadekvaatne vabadusvõitluse käsitlemine. Ning eks 30ndatelgi juhatas isake Päts meie ajalookuvandit kui mitte just diktaatorlik-paatoslikult, siis autokraatlikul-marurahvuslikul moel küll.
Pole meie asi siin täna hinnata, kas toona võinuks teisiti teha – suhteliselt tühi jutt. Ehk on noorel riigil sellist “aga me neile alles näitasime” kuvandit lihtsalt vaja?
Küll aga on meil võimalus kiskuda oma kaugem ja lähedasem ajalugu päevavalgele täna. Aeg on juba mitmeid aastaid küps, 80ndate lõpu ja 90ndate alguse üliemotsionaalne epohh möödanikus, võimalus minevikku kainelt ja süstemaatiliselt uurida täiesti olemas. Eks seda on ka tehtud.
Ometi – väga emotsionaalsel ja madrusesärki lõhkikiskuval viisil joonistub mu silme ette pilt päevadest, mis märgivad Eesti taasiseseisvumist. Siin annavad tõesti tunda tendentsid, mida kirjeldab Mart Laar ühe oma ülemnõukogukaaslase sõnadega “mäletad, kuidas me tankide ees seisime”, ehkki tankid olid Toompeast pagan teab kui kaugel.
Päris asjalikku koguteost taasiseseisvumisest justkui polegi, leidub nipet-näpet, ent mahukat ja adekvaatset kogumikku ei kuskil. Savisaar avaldas küll oma mitmekilose kangelaseepose, ent see on sama erapoolik kui Palametsa 80ndatel kirjutatud käsitlused klikiaegsest Eestist.
Siiski tegi ta otsa lahti, usutavasti järgneb talle teisigi, kes toonastest sündmustest ise osa võtsid. Kes Hirvepargis, kes Tartu linna parteiaktiivis.
Meil on ajalooga siiski hästi läinud – ehkki see tõdemus võib tunduda küünilisena. Kui ma näiteks viibin Venemaal ja räägin venelastega, ka kõige intelligentsematega, kumab sealt läbi üks kurb tõsiasi: sellelt rahvalt on ajalugu ära võetud. Inimesed ei taha ega julge mõelda, süüdistades selles riiki või iseennast. Nõukogude Liiduga pole lõpparvet tehtud, arhiivid on kinni, keegi ei oska võtta uurimiseks vajalikku mentaalset lähtepositsiooni, mistõttu pole viimase sajandi vene ajalugu võimalik venelasel tõesel moel kirjutada. See on rahva paratamatu patiseis oma kodumaaga. Võimatu on uurida midagi, mis kestab ning mis ei paistagi mööda saavat, võimatu on seda teha kõrvaltvaatajana. Venelastel pole seetõttu süstematiseeritud vaadet oma maa ajaloole, ajaloost rääkides räägivad nad lihtsalt millestki muust. Sest ajalugu on sedavõrd strange ja kohutav, et käib lihtsalt üle pea ning hirmutab. Seni kuni FSB Venemaal vabalt su telefoni pealt kuulata tohib, ei teki selgeid sotte isegi olevikuga, minevikust rääkimata. On lihtsalt üleüldine mäletamatus. Ja kui kripeldama hakkab, saab köögis viina näol alati mäluvaigistit doseerida. Vaadates üle Peipsi, saan iga aastaga üha rohkem aru, kui tähtis on oma riigi minevikuga sotid sirged hoida. Vähemalt meie jaoks on äratussignaal juba ammu kõlanud.