Rein Langi maine püsib kahel vaalal – tema mahlakal keelekasutusel ja varjamatul ülbusel. Vägagi sümpaatsed iseloomujooned, eriti variseridest ilalõugade seltskonnas.
Vaalad on aga väljasurev liik ja seoses Langi ülendamisega kurat teab kellest otse Tema Auväärsuseks Välisministriks endaks, võib arvata, et Langis kehastunud sõnavabadusest kujuneb midagi ägava ja puristava Ergma taolist. Ma ütlen, olgu me või parem ilma välisministrita kui ilma täisvõimsusel tõtt pritsiva Langita.
HALISEDA POLE MINGIT MÕTET
Rein tuleb kaitse alla võtta kui unikaalne objekt, kuigi ta päevast päeva puhast tõtt ei kuuluta, ütleb ta vähemalt seda, mida mõtleb. Usaldus poliitikute vastu ei saa lõplikult kaduda, kui on veel kas või üks Rein Lang, muidugi selline Lang nagu ta veel mõne päeva eest oli.
Langi fenomen seisneb selles, et mida ta ka ei seletaks, mõistab iga mats: ka nii võib mõelda. Paneme Reinu kõrvale väga austatud Arnold Rüütli ja kuulame, kuidas ta kõlab. Väga jubedalt kõlab, täiesti perses häält teeb, isegi kui tema kõrgeaususele vahel tark jutt on kirjutatud – sedagi juhtub. Ikkagi on selge, et see on mingi raamatutarkus ja ükski inimene nii ei mõtle. Ühesõnaga kahtlane ja nõme värk.
Langiga seevastu on võimalik samastuda, kõik ju tahaks neid umbseid raadiodiskoreid türa-raisk vormeliga või kuidagi teisiti sitale saata, aga muudkui põevad ja keerutavad. Haige on see meie meedia värk, kõigil on suu vett täis. Olgu Langi ministrikarjäär pikk, edukas ja üldse igas mõttes kadedusttekitav – nii saavad ka põdejad aru, et pole mõtet kogu aeg saba jalge vahel haliseda, see ei vii kuhugi.
ENNE ASJAAJAMISI POKSITRENNI
Tulgu sest meie välispoliitikast mis sealt tuleb, ega ta hullemaks enam minna ei saa. Lihulas on kolhoosnikud sodiks peks tud, Partsi kassil on munad maha võetud ja Setumaa on samahästi kui peldikus. Mis meil enam kaotada on, nüüd võiks proovida nulltolerantsi ja uutmist. Tiblade arulagedate nõudmiste peale pole veel keegi käratanud “Ahujeeli pljääd!” Aga kindlasti tuleb proovida, ehk aitab. Pugemist on juba viisteist aastat harrastatud, midagi pole sest kasu olnud.
Selline võimalus, et tiblad ei saagi aru, et me ei taha neile Setumaad ära anda, on täiesti olemas. See hiina viisakus millega meil vene poliitikuid koheldakse, pole informatiivne. Pärisori võib ja peabki bojaaril teejoomise ajal kasukahõlmaga higi pühkima, meie välisministril aga on hoopis teine funktsioon.
Kindlasti tuleb Langil enne ametlike asjaajamiste juurde asumist läbida poksi ja naisetassimise kiirkursused. Ega kummikuviskamine ka paha tee, sest üks on selge – kaua lõuapoolikuid tõsiselt ei võeta, tuleb ennast ka tegudega tõestada. Või siis olgu Langil paar asist kehadublanti, ministri sõnal peab ikka kaalu ka olema, iseäranis siis, kui pole tuumapommi käepärast raiskadele nina alla torgata.
RÄÄGITAGU SINIMÄGEDE RAHUST
Tegelikult on asjad väga lihtsad, milleks uhkust taga ajada. Kui ikka jänkide saadikule sõnad peale lugeda ja konkreetselt kõri pihku võtta, siis kirjutab ta alla kuhu vaja. Ja nii kiiresti kui vaja. Ega sellised suured matsirahvad nagu jänkid ja tiblad ei mõistagi muud kui toorest jõudu. Rääkida nendega üldse ei maksa, neile pole seda ju koolis õpetatud. Arvavad ainult, et kardad.
Samuti on viga kõigile neile vastikute välismaa poliitikutele tõtt rääkida, see on ohtlik ja selle paha kombe peab Rein küll maha jätma. Esiteks pole mingit tõde olemas ja sellega tegelemine jätab religioosse mulje. Sellised poolhullud aga just kisuvadki riigi maine alla. Mis Tartu rahu neil pähe määrida, Tartu on mõttetu koht ja kõik teavad seda. Kui aga rääkida Sinimägede rahust, siis saavad kohe aru, kuhu me sihime.
Välispoliitikas kehtib sama vana tõde, mis igal alal. Saatanat aetakse välja Peltsebuliga. Lang võib isegi selle eksortsismitoiminguga hakkama saada. Ma hoidsin seda plaani küll juhuks, kui ma ise peaksin välisministriks saama, aga Reinu jaoks pole millestki kahju. Selge, et ega üks suur riik siia pärapõrgusse kõige targemaid inimesi ka asju ajama ei saada, need lähevad Hiinasse või Kanadasse, kus on midagi teha.
Eestisse saadetakse viimased luuserid, meie poliitikutest on nad küll nutikamad, aga mitte väga palju. Sellistele võib igasugust lima ajada, eriti tingimustes, kus neid on pikka aega inimesteks peetud.
LISAKS SETUMAALE KA KARJALA
Niisiis. Venelastele tutvustatakse ennast kui uut ameerika asevalitsejat ja ameeriklastele kui uut vene asevalitsejat Eestis. Kohe saavad aru, et on lollid ja jäid hiljaks ning kaotavad töö, kui midagi korda ei suuda saata. Selles olukorras on mõlemad suurriigid nõus järeleandmisi tegema, et mingitki positsiooni säilitada.
Hiljem muidugi võib selguda, et pole päris nii nagu räägitud, aga need prügikalad peavad olukorda oma pingutuste viljaks ja vaba Eesti riiki ikkagi paremaks kui konkurendi kubermangu või osariiki. Aga enne seda on Langil juba lepingud alla kirjutatud. Venelastelt võiks koos Setumaaga tagasi kaubelda ka Karjala kannase, milleks vantidele Karjala, ei oska nad seal midagi tarka teha.
Soomlastel on aga Karjalat vaja – idioodid, sellepärast. Müüme neile siis selle mõttetu maa tagasi, aga mitte niisama lihtsalt, vaid segame eesti viina hulka. Tahate tagasi saada, ise teate, ostate viina ka või lakute panni. Kogu põtrade papi paneme sel kombel taskusse.