Siiamaani pole Potteri saaga oma üüratu kassatulu juures ($6 mld) võitnud hämmastavalt ühtki Oscarit. Huvitav on näha, kas veebruaris toimuval auhindade jagamisel juhtub nii nagu 2004|. aastal, kui “Sõrmuste isand” võttis viimase osa eest korraga üksteist kuldkujukest. Samas ei pruugi kassaedu ja kultusstaatus sugugi olla seotud kvaliteedi või muude indikaatoritega: näiteks IMDb esikohta jagav “Shawshanki lunastus” nomineeriti seitsmele Oscarile, millest film ei võtnud ühtegi.
Naiivne algus
Kümne aasta jooksul on meil olnud suurepärane võimalus näha nii tegelaste, näitlejate kui ka publiku emotsionaalset arengut – seda kokku nelja erineva re?issööri käe all.
Sarja esimesed kaks filmi (“Tarkade kivi” ja “Saladuste kamber” ) lavastas mees nimega Chris Columbus, kelle käe all valmisid sellised klassikafilmid nagu “Üksinda kodus” 1. ja 2. osa. Columbuse sulest on pärit ka õuduskomöödia “Gremlinid” stsenaarium (“Saladuste kambris” on üks tore stseen, mille iga filmientusiast loodetavasti ära tunneb!).
Kuigi tegemist on sarja kõige lapsemeelsemate filmidega, on Columbus mees, kes on suures osas vastutav Potteri meeletu edu eest, sest just tema oli see, kelle ülesandeks oli leida rollidesse sobivad näitlejad (kirjanik J. K. Rowlingu üheks tingimuseks oli seejuures, et kõik näitlejad peavad olema briti päritolu – nõudmine, millest stuudio paari väikese erandiga ka kinni pidas). Kuna peaosalised olid tol ajal varases puberteedieas, oli kriitiline leida lavastajatooli inimene, kes lastega hästi toime tuleks. Muu hulgas tõi Columbus “Üksinda kodus” meeskonnast üle ka helilooja John Williamsi, kelle muusika sisaldab mitmeid viiteid nende varasemale koostööle.
Sarja keskmik on parim
Värske vere lisamiseks pandi kolmanda osa (“Azkabani vang”) lavastajatooli mees nimega Alfonso Cuarón, kelle suurim saavutus senini oli Dickensi raamatu “Suured ootused” keskpärane ekraniseering. Potteri saaga võttis Cuaróni egiidi all aga sootuks uue ja tumedama suuna. Tegemist on palju küpsema ning oluliselt detailiderohkema lavastusega, mille keskmes on karmid teemad – külmavereline hukkamine ja dementorid, kelle ainsaks eesmärgiks on inimhinge piinamine. Ainulaadse visuaalse stiiliga Cuarón tõestas end uuesti mõni aasta hiljem filmiga “Inimeste lapsed” (“The Children Of Men”, 2006|).
Kuigi tegemist oli sarja parima episoodiga, vahetus järgmise osa (“Tulepeeker”) jaoks re?issöör uuesti ning lavastajatooli istus oluliselt kogenum Mike Newell, kelle tuntumad filmid on “Donnie Brasco” ja “Neli pulma ja matus” (muide, järgmisel aastal valmib Newellil film nimega “Suured ootused”, Charles Dickensi ainetel). Saaga jätkub üsna tumedas võtmes: “Tulepeeker” jutustab loo Kolmevõluri turneest, mille osalisi ootavad ees vägagi eluohtlikud katsumused. Kõik vajalik on olemas: brutaalne ohverdamine, tapmine ja piinamine. Üldjoontes on siiski küsitav, kas jälgida kaks ja pool tundi põhiliiniga vähe seotud tegevust, et alles lõpus põhivastasega (Lord Voldemort) kohtuda, on põhjendatud – eriti kui film võtab end kokku mõttega, et Hogwarti koolis jäetakse happy end’i tähistamiseks ära kõik eksamid. Sest lähemal vaatlusel selgub, et see end pole tegelikult sugugi nii happy. Kõigile Videviku fännidele on ilmselt huvitav teada, et tegemist on Robert Pattinsoni kinodebüüdiga. On see hea, halb või irooniline, aga filmi lõpus saab ta igal juhul surma.
Asjaolud kipuvad segaseks
Sarja viimased neli filmi (“Fööniksi ordu”, “Segavereline prints” ja “Surma vägised” 1. ning 2. osa) lavastas mees nimega David Yates, kelle eelnev kogemus on pärit telefilmidest ja -sarjadest. Muutus andis end selgelt tunda – tegemist on filmidega, millel on oluliselt vähem karakterit ning need tuginevad suures osas tavalistel seebiooperi printsiipidel – iga osa lõpeb kesise cliffhanger’iga ja kõik tähtsad liinid liiguvad aeglaselt läbi lõputute eriefektide oma õigete kohtade poole. “Fööniksi ordu” ilmselt silmapaistvaim stseen on võitlus Dumbledore’i ja Voldemorti vahel, mis on tõeline CGI tour de force.
Kahjuks jääb kogu kompott kolmanda osaga võrreldes aga üllatavalt nõrgaks, sest filmi taga on lavastaja, kes ei kontsentreeru igale filmile kui tervikule. Ma mäletan enesetunnet, mis mind kui vaatajat kinost lahkudes tabas – pettumus, et ma pean ilma tervikliku filmielamuseta ootama kaks aastat, et näha, kuidas lugu edasi läheb. Tore ju on, sest kaks aastat hiljem ma eelmist osa enam ei mäletanud.
“Segavereline prints” tõi loosse küll uut verd, kuid kahjuks oli see päris segane ning filmi ilma raamatuid lugemata iseseisvalt kinno vaatama minna oli tegelikult üsna mõttetu. Kuigi on mõistetav, et igas osas uuesti tausta seletada on võimatu, annab säärane õhus rippumine tugevalt tunda ning seetõttu on ilmselt tegemist ühe vähem meeldejääva episoodiga.
Pime lugu
Kahjuks jätkus sama näotu lähenemine viimase filmi esimeses osas, kuigi “Surma vägised” näitas veenvalt, et varast puberteeti põdevatest rüblikutest on vahepeal saanud täiskasvanud (sügavate haavadega Ron Weasley, poolalasti suudlus Harry ja Hermione’i vahel, lakkamatu suhtedraama jms). Tõsiasi on aga, et lugu lihtsalt venib ja on igav.
Võib-olla on mõistetav, et filmi lõpp jääb vanale heale “meh” tasemele, sest tegevustik jääb pooleli raamatu keskel, kuid küsimusele, miks raamat üldse kaheks filmiks jagati, ilmselt paremat vastust ei ole, kui et üks laktoosirohkemaid lehmi kinoajaloos hakkab lihtsalt ära kuivama.
Ahjaa – “Surma vägised” on pime film. Tõeliselt, tõeliselt pime. Ning sarja viimane episood tuuakse meieni kolmes mõõtmes. Seega, kui tegijad pole midagi tõsist valgustamise osas ette võtnud, võib olla kindel, et 3D-s pole näha sisuliselt mitte midagi, sest prillide polariseeritud klaas neelab ära umbes kolmandiku ekraanilt tulevast valgusest.
Mõningaid soovitusi viimaseks Potteriks
Kokkuvõtlikult, “Surma vägiste” teise osa õlul lasub raske koorem võtta kokku viimase nelja filmi üsna uimane areng ning teha sellest midagi tõeliselt erilist.
Ma ei kujuta ette, et midagi sarnast viimastele osadele filmiajalukku erilise jälje jätaks, aga selge on see, et miljardi dollari piir – eriti arvestades lisatulu 3D seanssidelt – kuulub tõenäoliselt purustamisele. Kui minna viimast filmi kinno vaatama, siis ilmselt on mõttekas võtta eelnevalt ette palju krõbuskeid ja korraldada sõpradega üks korralik filmimaraton, et saada täpselt aru, mis on mis. Eriti hea on see, kui keegi seltskonnas on ka kõik raamatud läbi lugenud ja on valmis pidevalt taustainformatsiooni jagama, mida filmid tihtipeale tegema ei vaevu.
Siiski toon siinkohal välja väikese hoiatuse – aega kulub selleks ettevõtmiseks ei rohkem ega vähem kui 17 tundi ja 24 minutit.