See toimus 1588. aasta veebruaris, kui hispaanlaste Grande y Felic?sima Armada ehk meile Võitmatu Armaadana tuntud hiigellaevastik Britannia poole purjetas. Koloniaalimpeeriumi jõud oli tänu Uuest Maailmast voolavatele kullajõgedele mõõtmatu ja ainult Kõigeväelisema vahelesegamine võis päästa Inglismaa. Tänasel päeval teab iga briti koolilaps kangelaslikust korsaarist Francis Drake’ist ja tema tulelaevadest, mis surmapõlgava hulljulgusega näilisse surmasuhu sööstsid ja koos tormituultega hispaanlaste maailmavõimu lõpetasid. Hiigeljõust, mis koosnes 22 sõjalaevast ja 108 muust alusest, ei saabunud koju viiskümmend.
Lambakari!
Kogu väljakuulutamata Anglo-Hispaania sõda (1585-1604) kulmineerus just selle LaManche’i väina kampaaniaga, mis viis uskumatu tulemini: Hispaania monarh Felipe II oli sunnitud tunnistama, et tema riik on pankrotis! Võime vaid ette kujutada murrangut tolleaegsete hispaanlaste eneseteadvuses ning ainult kaudselt tajuda, millal lõpuks selle maailmariigi kodanike usk kullajõgede lõppematusse haihtus.
Igal usul on oma algus ja lõpp – küsimus on vaid selles, millal see lõpp tuleb. Siinkohal ongi õige aeg tulla armsale Maarjamaale. Võttis aega aastakümneid, et muuta ära eestlaste eneseteadvus maarjamaalastena ja asendada see soveti-imperiaalsega. Uus, Punane Võitmatu Armaada oli see, mis peamiselt lubaduste jõgedega inimesed üle kuldas, andes vastu ju tegelikult ainult hädavajaliku.
Sellesama Armaada tulejõudu kasutades hävitati ära eneseteadev ja mõtlev elanikkond (riigiteenistujad, haritlased, töötegijate innovatiivne ja töökas osa), tehes kõik, mis võimalik, et see muutuks lambakarja taoliseks.
Hommikul karjamaale ja õhtul koju. Talveks katus pea kohale ning määgimine lõpetada. Loomulikult ei tule lambukestele mõttesse, et kusagil on olemas tulelaevad, liiatigi et kerkiks esile Francis Drake!
Tagasi lauta
Nii kummaline – nad ikkagi jõudsid siia! Kae on langenud silmadelt ja üles ärganud maarjamaalased tõdesid taas, et nad ei ole lambad. Et maailm on värviline ja mitmepalgeline ning et ükski Armaada ei ole võitmatu. Jah, Punane Armaada läks pankrotti ja igalühel tekkis võimalus ehitada oma tulelaev. Tekkis ootuste-lootuste aeg. Mastid kerkisid ja lambukesedki sebisid nende vahel rõõmsalt ringi.
Siis aga saabus tormide aeg. Pole mõtet toonitada, kuidas kogu maailm majandustaevasse kerkivaid tormipilvi eiras, uskudes, et küllap ehitatud laevad vastu peavad.
Läks aga teisiti. Majanduskriisi tormi-iilid osutusid tugevamateks loodud paatidest ja jõudis kätte aeg panna tööle pea (mitte lamba pea), kuidas uued, vilkamad ja manööverdamisvõimelised alused ehitada. Sedapuhku tõstsid aga lambukesed kisa – me tahame tagasi pimedasse lauta. Kui meile antakse mingisugunegi karjamaa, ei pea ju oma peaga mõtlema.
Ajupesu ja kopikad
Siinkohal tahaksin oma allegooria katkestada. Olen alati olnud uhke selle üle, kuidas eestlased töökate meremeeste kombel naabritest paremini elumerel on seilanud ja vana lambanaha laevatrümmidesse heitnud. Hiljuti aga jooksid mul üle selja judinad.
See juhtus ühel vihmasel juunikuu päeval, kui Euroopa valimiste päevani oli jäänud mõniteist tundi.
Judinaid tundsin jooksmas siis, kui paari küpses eas mehepojaga suheldes kuulsin: “Nõukogude ajal oli hea elada!” Nii kuulsingi kiidulaulu sellele, kui hea oli lambana karjamaal käia ja sebida polnud eriti vajagi. Nii tuligi tõdemus – need lambanahad on laevatrümmides alles! Vajatakse vaid uut Hispaania Felipet neid jälle selga aitama. Kust aga majanduskriisi ajal võtta kullavood? Noh, võib ju vaadata tsaaririigi poole, mille suveräänil on olemas fond nimega “sõbralike naaberriikide majanduste toetamiseks”. Seda on sõbralik tsaar nõus Felipele lubama, varjates samal ajal kiivalt pilti aardekasti küljes tilbendaval hinnalipikul. Kui lihtne saab kõik olema. Ei ole vaja murda pead, kuidas tormisel merel hakkama saada, uute laevade ehitamisest rääkimata. Las need “fränsis dreikid” seal kaugel oma tulelaevadel möllavad. Tsaari Armaada on ju võitmatu (mis siis, et hispaanlasi tabas pankrot igas mõttes).
Natukeseks ajaks võib nii tõesti tundudagi. Viiskümmend aastat ajupesu on teinud oma töö. Kas seda me tõesti tahamegi: munitsipaalpoed, munitsipaaltalongid või äkki -kopikad?! Muide, sooja lambanaha all judinaid ju ei tunnegi!
P.S. Muide, võin teile paljastada, mis on tsaari aardekasti lipikul – see on vagur lambuke!