Muld on võimeline sada korda järjest karjuma: “Viru keskust ei tohiks olemas olla! Viru keskust ei tohiks olemas olla! Viru keskust ei tohiks olemas olla!” Ja kui ta juba on, ei tohiks see sisaldada Amarillo sugust saasta. Kesse seda enne näinud on – peldik peldikus!
Aga otsast peale. Reklaamitakse end kui mehhikopärast kohta, aga Mehhiko see küll ei ole. Parimal juhul T?ehhoslovakkia, mida enam ei eksisteeri. Terav toit – null. Vürtside mitmekesisus – null. Head taimed – null. T?illi – null. Jalopeno – see purgis ja marineeritud, nii et null. No mitte midagi. Ja teenindus – null.
Kes midagi mehhikopärast tahab, ärgu sinna lihtsalt ligi astugu, soe ja sõbralik soovitus. See on petukaup, mitte Mehhiko.
Kui Muld oleks hull, annaks ta plusspunkte selliste asjade eest nagu masendav ja näotu kujundus ning ropp süldimuusika nurgas. Võib-olla annabki kõigele veel mitu miinuspunkti juurde teadmine, et oled Viru keskuses, hakkad koju minema, eksid ära, satud kahe tunni pärast bussiterminali ja jääd sõiduki alla.
Kange toidu ihalejatele annab Muld retsepti. Võtke keskturult tükk noort lammast, rebige see viiludeks ning küpsetage meeõlle- banaani-kiivi möginas ära. Lammas eelnevalt ohtra t?illi ja küüslauguga sisse hõõruda, siis õlu tulele ja muudkui mett sulatama. Väiksed puuviljatükid käivad asja juurde. Kui mass ühtlane, pressitagu küüslauku peale, lisatagu pruunistatud sibulat ja siis see kõik lambale otsa ning – mauhh – ahju.
Ja ei mingit Amarillot, jätke meelde.