Üle Eestimaa on kõik avalikult kasutatavad saunad juba enne jaanipäeva ära tellitud. Mis korralik jõulupidu või üldse pidu see on, kui vahepeal ennast ei hautata? Mis pidu on see, kus riskinimekirjast väljas põletushaavad ning võimalus vingumürgituseks? Mingi vene või eurovärk, mis ausale eestlasele ep mitte seisusekohane ole. Saun ja eestlane – vähemalt ida pool on inimesed veendunud, et meil on igaühel saun ning lääne poolt tuleb turtsatusi: mis te kiitlete oma madala elatustasemega, kui teil on igaühel saun, meil ainult kõige rikkamatel. Ja need teised legendid.
*
Vahel harva mõtleb saunalaval ärganud alasti ja pohmeluses eestlane mustunud või kuulikindla lakiga kaetud lage vahtides: mis meil ometi häda on? Peame me ennast nii räpaseks, et iga pidu algab-jätkub-lõpeb pesemisega, mis ei ole mingi pesemine, sest pärast eesti sauna tunned sa ennast veel ropemana kui iial enne, nii seest kui väljast. Pohmahigi hais on su riietes veel mitu päeva pärast saunaskäiku, suitsust rääkimata.
Ja miks me hommikuti saunas ei käi, kui see on kõige mõnusam, vaid ootame alati vähemalt pimedani, mõtleb eestlane süngelt. Hommikul on saun hea, eriti kui eelmine päev on vähe kangemat võetud. Vaat siis, ühe-kahe kerge õlleke seltsis ennast hautada ja puhtaks kasida, siis teeb saun uue inimese. Mitte kilose viina ja üleeilse kartulisalatiga, nagu me tegelikult saunas käime. Eestlane oigab, kui kartulisalat talle meelde tuleb: veel üks meie spetsiifika, võtta hulk suurepäraseid toiduaineid ja nimetuks mögaks kokku keerata?
*
Eestlane ajab end istukile. Hall valgus ujub vastutahtmist läbi pisi-pisikese leiliruumi akna. Ikka veel elus, mõtleb eestlane oma roosat rasvast magu silmitsedes. Ikka veel, kõigile rahvuslikele eluviisidele vaatamata. Sitane tunne on. Saaks koju, läheks kohe kiiresti vanni, peseks ennast ometi sellest saunast puhtaks. Eestlane nuusutab oma kätt, kilulõhna pole, järelikult midagi väga hullu eilses saunas ehk ei juhtunud.
Miks-miks-miks korrutab eestlane endale ja läheb mööda sauna teisi eestlasi otsima. Valitseb surma ja hävingu pilt. Kes kus lebab. Paremad mehed tuhahunnikus. Kehvemad süldikausis. Ussikari on, teadagi, ennast kuskile ära peitnud, tont nendega. Ongi parem. Ussidel küll õnnestub saunas puhtaks saada, vist. Mehepojal ei iialgi.
Oh, miks meile saun nuhtluseks kaela on saadetud? Eestlane leiab lõpuks õlle, isegi mitu. Enesestmõista on kellegi hoolitsev käsi pooliku kasti ahju kõrvale asetanud, et õlu ikka nõutaval temperatuuril oleks. Jälkus. Ent eestlane leiab ka suitsupaki ning tule ja elu ega õlu polegi enam nii pahad. Järjest paremaks läheb. Ainult saun ei lahku veel peast.
*
Pesemiseks saun muidugi pole. Ammu juba. Sünnitamiseks ka mitte, ammu juba. Ei, hügieeniga pole saunal pistmist. Eestlane laseb läbi tavapärase saunaõhtu: saabumine, joomine, tutvumine, alastivõtmine, keemine, joomine, mõnikord laisk kepp, joomine, joomine, joomine. Igal ilmalikul võimalusel.
Alastivõtmine, mõtleb alasti eestlane, kelle pohmelus hakkab natuke taanduma. Võibolla selles on asi. Väikese rahva värk, kes peab intsesti pelgama nagu katku. Eks teised teada saunahullud olla ju soomlased, kes isegi tunnistavad, et on väga vähestest kändudest pärit, suht suguluses omavahel kõik. Ehk vaadatakse saunas kõik üle, et kes kust äkitsi kööbakas, sellega järelikult ei tasu sugu teha, tulemused võivad hirmsad olla. Ning võib-olla tehti kunagi ammu-ammu sealsamas saunas kööbakas kohe praeks. Tuli niikuinii all, mis raisata.
Siin võib see jura olla, mõtleb eestlane. Et kui sulle näidatakse minit või väimeest või näitad sina ennast, vaadatakse saunas alasti kerede kvaliteet üle. Laskumata kerad ja songad kohe näha, tead jooksu panna. Tätoveeringud, uuemal ajal, saab ka läbi lugeda, kui suure meremehe või retsiga tegu? Eestlane vaatab lakke. Niru pirn. Tänapäeval peaks saunu paremini valgustama. Süstlajäljed sellise seasilmaga ära ei paista. Nüüd peaks ju saunas neid otsima?
Siis ärkab teine eestlane, nõuab häälekalt õlut ja alustab ülistuslaulu eesti saunale.