Oli ilus suvepäev, kui Tallinnas oli gay-paraad. Läitsid nad siis läbi linna ja Varblase kohviku juures seisid kahel pool teed küngastel igat masti aarialased, kes vilistasid ja koledaid asju hüüdsid. Pärast läks suisa löömakski. Vist igaüks on seda televiisori uudistest näinud. Mõni nädal pärast seda oli Venemaal Moskvas sarnane paraad, kus asi veel karmimaks kruttis, seal löödi kohe korralikult. Slaavi aarialased on otsustavamad kui sugrimugri omad, Moskvas peksti ikkagi ka ribisid ja lõualuid sisse.
Homode ja natsidega on juba aegade algusest nii, et seal läheb praktika teooriast kõvasti lahku. Natsiideoloogia on miskit, mis seisab terve perekonna eest, kus muskliline blond isa haprat blondi abikaasat koos pisikeste blondide lastega toidab ning kaitseb.
(Kõik on ilus ning harmooniline, eksole, pärast rahvuslikku hommikusööki järgneb päev täis rõõmsaid toimetusi ja õhtul koguneb terve pere jälle isamaalise õhtusöögi ümber, et siis heatujulisena magama suunduda.)
Muidugi pole selles idüllis kohta homodele, kellel “terve rahvuse ideega” mitte midagi kokku ei kõlksu. Praktikas?
AARIA LÕVID OMAVAHEL
Suhteliselt lühikest aega peale Adolf Hitleri võimulesaamist, juunis 1934, lasi Hitler SS-i ülema Himmleri õhutusel kogu pruunsärklastest SA juhtkonna kinni võtta ja hiljem ka hukata. SA (Sturmabteiliung) oli algne natsipartei relvarühm, millest SS hiljem välja kasvas. Võimuvõitlus SS-i, armee juhtkonna ja SA vahel kääris tükk aega, kuni SA-le lõpuks ära tehti. Kusjuures formaalseks süüdistuseks sai, et SA juhid eesotsas pealik Ernst Röhmiga olid prantslaste poolt ära ostetud – eesmärgiga korraldada füürerile atentaati. Ning et nad olid homod. Seega oli homoseksuaalsus tuhandeaastases riigis ideoloogiliselt põlu all.
Samas väidavad ajaloolased, et nii see päris polnud. Meestevaheline sõprus, mis tihti kriitilise piiri ületas, oli suhteliselt levinud aaria tõuhobuste kasvulaval SS-is. Määrustikuvastases tunnetes oli süüdi natsiideoloogia ise. SS-i liikmeile aeti kogu aeg pähe, et nad on sarnased muistsete germaani vägilastega, kes sõjarajal terve Euroopa tuhastasid. Ja kogu too mehelik machopropaganda ajas paljudel poistel pea segi. Peale selle, et nad ennast üliinimeste ülimeestena nägid, kippusid paljud naistele (kui mitte eriti täisväärtuslikele inimolenditele) ülalt alla vaatama.
Seega pole ka ime, et tõelised tunded tärkasid paljude noorte aaria lõvide meelest vaid meeste vahel, kes erinevalt naistest olid suutelised mõistma selliseid tundeid nagu sõprus, kokkukuuluvustunne, lojaalsus, isamaaarmastus ja ka igasugused muud armastused.
INSTRUKTORID JA NOORED POISID
SS oli küll haige koht, ent meestevaheline armastus kui selline kujunes suhteliselt loogiliseks ja ennekõike vabatahtlikuks. See ei olnud aga tingimata nii muudes natsiriigi struktuurides.
Hitlerjugend kujutas endast teatavasti organisatsiooni, kus täiskasvanud meestele olid allutatud noored poisid, kelle ajude krussikeeramine oli täiskasvanuile füüreri poolt etteantud eesmärgiks. Et paljud neist täiskasvanuist olid kummaliste kalduvustega (tihti sellest ise mitteteadlikud), tegi kogu asja palju komplitseeritumaks.
Günther Grassi “Plekktrummi” lihunikust Hitlerjugendi instruktor, kes talviti koos alasti poistega jääaugus suplemas käis, polnud erandlik nähtus. Ajaloolased on üritanud pedofiiliat Hitlerjugendis uurida niipalju kui võimalik ja avastanud ridamisi analoogseid situatsioone – kus täiskasvanud mees hulga noorte poistega alasti jääaugus või jões suplemas käis, ühes telgis magas ning rännakute raskusi jagas. Eks see sai mitte-aarialike suhete tekkimisel üllatavalt viljakaks pinnaseks.
Muidugi ei afi?eeritud neid suhteid kusagil, ent nad olid olemas. Seda enam, et poisid paljudel juhtudel oma instruktoreid siiralt imetlesid ja olid ka ilma imetluseta harjunud vastuvaidlematult tegema kõike, mida ülemus käskis. Kas siis vaenlasega viimase veretilgani võitlemine või põõsa taga pükste mahalaskmine.
EELARVAMUS HOMODE VASTU KUI “JUUDI-KRISTLIK VALEHÄBI”
Homoseksuaalus natsiliikumises ei jäänud sugugi pidama vaid Kolmanda Riigi aega. Ka moodsad aarialased on siin tihti teooria ja praktika väga vastuoluliselt ühendanud.
Kui lugeda Ingo Hasselbachi autobiograafiat (omaaegne saksa neonatsiorganisatsiooni Nationale Alternative juht, kes 1990ndate algul kuulutati Saksa riigi vaenlaseks No.1), siis oli rahvusvahelises neonatside võrgustikus kaasategevad igasugu kummalised tüübid. Vähesed neist tunnistasid avalikult oma homoseksuaalust. Ent siis juhtus jälle, et keegi avastas mõnel natsikohtumisel, et ta särk on kadunud ja avastas selle hiljem mõne kamraadi toast – spermast kokkukleepununa.
Selles suhtes oli üleilmses neonatsiliikumises omaette erandiks hiljem AIDS-i surnud Michael Kühnen. Too nägi välja nagu tõeline Hitlerjugendi instruktor, juuksesalgu, lipsu, triiksärgi ja kogu muu regaaliaga, ning kuulutas oma homoseksuaalust avalikult. Kühnen suutis ennast nii prominentsele positsioonile üles töötada, et tema mitte-aarialik seksuaalne orientatsioon teda kõigutada ei suutnud. Isegi enam, Kühnen püüdis homoseksuaalsust neonatside ridades legaliseerida, väites oma ringkirjades ja esseedes, et eelarvamused homode vastu on vaid “juudi-kristlik valehäbi” millele tõelised patrioodid ja valge ülemvõimu eest võitlejad peaks üle parda heitma.
Oli, kuidas oli, aga tänu Kühneni meelekindlusele sigines Saksa neonatsiliikumisse palju homosid, kellest mõned sattusid lõpuks isegi juhtpositsioonidele. Tekkis isegi eriline vorm “aaria tervitusest”, nn Kühneni tervitus – üles tõstetud parem käsi, aga sirgu aetud vaid kolm sõrme.
SKINNIDE JA GEIDE KOHTUMISED
Omaette number on homod ja nende suhe skinheadidega, õigemini natsi-skinnidega. Kunagi nii 10 aastat tagasi vändati dokumentaalfilm “Skinhead complex” mis tegeleb just selle vastuolulise teemaga – kuidas skinheadide seas, kes tegelikult on avalikult homofoobid, leidub homosid rohkem kui küll.
Asi pole selles, et gayde seas oli mõnda aega tagasi moes riietuda skinheadina, ning fetishi fännide seas tekkis suisa omaette alaliik – gay-skinhead. Gay skinid hoidsid (ja hoiavad) enamasti omaette ja tükivad päris skinheadide sekka harva. Ent natsirida pole kunagi päris heterode pärusmaa olnud ja nii loomulikult ka natsi-skinnide seas. Ühest küljest, seksuaalne orientatsioon ei ole automaatselt seotud maailmavaatega ning rassismi ja ksenofoobia eest see ei kaitse. Teine asi on kindlasti selles, et natsi-skinnidega kaasaskäiv militaarne ja vägivaldne imago läheb paljudele gaydele peale.
Tollessamas “Skinhead complex” filmis küsitakse tänaval istuvatelt pakistani noorukitelt “Do you think, can a skinhead be a gay?” Millele üks neist vastab “No, but they look like gays!”. Tüüpiline natsiskinheadi välimus – ülikitsad püksid, raseeritud kolp, põlvini tanksaapad – segatuna atraktiivselt mehise olekuga paneb kindlasti mitmelgi gayl südame põksuma. Ja kindlasti on see paljudele gaydele motivatsiooniks mitte ainult skinhead-riideid hankida, vaid ka neonatside mõtteviis üle võtta. Mul on üks gayst sõber, kes vähem kui kümme aastat tagasi jutustas, et Berliini gay-klubides kubises tol ajal kiilaspäistest tüüpides selliste natsiansamblite nagu “Kraftshlag”, “Screwdriver” või “Landser” särkides.
NATSIHIERARHIA TIPPGEID
Selles seltskonnas võisid homod isegi päris korralikku karjääri teha. Vahelejäämise korral oli karistus ka karm. Nii jäi 1992 või 1993 aastal natsiansambli Brutal Attack laulja vahele homoseksuaalse suguaktiga mustanahalise partneriga. Pärast seda visati mees rassihäbi eest National Frondist välja. Saksa skinhead-zine Skintonic kirjutas sel puhul “Kes küll ohverdaks oma keha Ian Stuarti jaoks?”. Ian Stuart Donaldson oli natsiskinheadide liikumise vaieldamatu juht ning ansmbel Screwdriver laulja. Kahjuks või õnneks ei pidanud keegi tema (Ian Stuart oli küll hetero, tarbis aga narkootikume) lohku tõmbamiseks oma keha ohverdama, sest too tüüp hukkus varsti autoõnnetuses.
Hierarhiliselt kõige kõrgemale jõudnud gay natsi-skinnide liikumises oli Nicky Crane, mees, kes viibuta rusikat Oi!-muusika kogumiku “Strenght through Oi!” kaanel. Tema oli kaua aega Ian Stuarti parem käsi. Tõe nimel peab aga mainima seda (nagu mulle jutustas üks sõber, kes tol ajal oli ka National Frondis), et Nicky Crane’i seksuaalne orientatsioon polnud kaua aega avalik. Ent kui see lõpuks ka välja tuli, jäi Crane siiski prominendiks just Londoni skin-seltskonnas – kuni surmani, 1990ndate lõpus, AIDSi läbi.
Muuseas, Crane oli hiljem ka Eesti intellektuaalide seas armastatud gay-klubi “Heaven” turvamees ja osales homo-porno filmides. Mis aga ei takistanud just noori skinheade tema suhtes üliaupaklikult käitumast. Samas on “Strenght through Oi!” plaadikatte pilt saanud embleemide ja särkide armastatud motiiviks, ka Tallinnas olen ma näinud aarialasi Nicky Crane’iga ringi jalutamas.
Jah, kui füürer seda kõike teaks, keeraks ta hauas ringi!