Tokyos lõppes just rahvusvaheline kinofestival. 140 filmikriitikut tunnistasid Moskva lavastaja Juri Nor?teini multifilmi “Siil udus” kõigi aegade ja rahvaste parimaks. Hämmastav, kuid Nor?tein ei pälvinud mitte ainult esimese koha, vaid ka teise: oma teise filmi eest “Muinasjuttude muinasjutt”.
Juri Nor?tein on 63-aastane. Kogu oma elu jooksul on ta teinud neli multifilmi: “Rebane ja jänes”, “Hallhaigur ja toonekurg”, “Siil udus” ja “Munasjuttude muinasjutt”. Viimased 17 aastat töötab ta Gogoli ainetel tehtud multifilmi “Sinel” kallal: teosest on juba multiplitseeritud 23 minutit. Juri Nor?teini esimesed multifilmid tõid talle multifilmimaailma suure maadeavastaja kuulsuse. Tema töö “Sineli” kallal aga muutis põhjalikult ta ettekujutust mitte ainult kinokunstist, vaid ka elust enesest.
Juri Nor?tein armastab ka ise korrata: “Mis teha, kui siiani on multiplikatsiooni suhtutud nagu debiilsesse lapsesse, kes äkki hakkab ootamatult kõnelema. Ah et sa oskad veel kõneldagi? Miks sa siis varem vaikisid? Aga kuni selleni oli kõik hästi ja supp oli soe.”
“MINU JUTT JÄTKE RAHULE!”
Kui talle helistatakse kell üks öösel, siis ei ole see sugugi hilja, aga kui kell seitse hommikul, siis pole see ka vara. Ta elab oma võttepaviljonis ja töötab nii ööd kui päevad oma “Sineli” kallal. Ta töötab alati. Vaikiv koer Piraat lükkab tulijaid tasakesi ninaga, aga kui näeb, et tuldi asja pärast, siis taandub delikaatselt.
Kui mul õnnestus intervjueerida Juri Nor?teini, raiskas ta oma elust tervelt kümme päeva, et teha oma intervjuu teksti järjest uusi ja uusi parandusi. Ta tahtis saavutada täiust selles, mida ta ütles. Ta helistas korduvalt, olles telefonis vaikne ja arglik: “Tervist, see olen jälle mina, Jura?” Seejuures oli ta järeleandmatu iga väiksemagi sõnalõpu või sidesõna juures. “Kui te ainult teaksite, milliste sõnadega ma teid meelde tuletasin, kui leidsin oma tekstist sõna “tublisti”! Kuulge, ma ei suudaks mitte mingil juhul ei praegu ega tulevikus kasutada seda inetut, õnnetut, andetut, maneerlikku ja daamilikku sõnakest!” Või siis: “Miks teie täiendasite, justkui selgitasite minu sõnu? Võib-olla tundusid need teile rumalatena? Aga suurepärane! Näitame siis mind lugejatele sellise lollikesena, nagu ma tegelikult olen! Palun kirjutage oma nimel ükskõik kui targalt, aga minu jutt jätke rahule ja ärge selgitage seal midagi!” Andsin Nor?teinile kõiges järele.
Nor?tein selgitas: “Mulle igatahes tundub, et minul on Jumalaga hoopis lihtsam suhe kui teil.” Ma pareerisin: “Jura, Jumala asemel ma annaksin teile hoopis sussikesed.” – “Ah, selle võite ära trükkida,” ahhetas Jura.
“Niisiis, Jura, te töötate juba seitseteist aastat
“Sineli” kallal. Millal te seda raamatut siis esmakordselt lugesite?”
“Ikka veel elab minus õudus, mille ma elasin läbi siis, kui esimest korda Gogolit lugesin. Üldse tulevad meie lapsepõlvehirmud ikka ja jälle meelde, me pöördume sageli nende juurde tagasi. Minul on olnud palju selliseid unesid. Kui tahan töötada eneseunustuseni, siis viin end just sellesse meeleollu. Nähtavasti on olemas midagi veel õudsemat kui igapäevane reaalsus. Tagasitulek õudusse annab mulle enam kui paljas Gogoli teksti ülelugemine. Halb on luua filmi, võttes teksti kogu aeg arvesse. Seda hakatakse hiljem nimetama proosa automaatseks tõlkimiseks filmikeelde. Ei saa ju nõustuda, et proosa ongi see, mis ekraanipilt. Lugeja töötleb kõike oma kujutlusse ega saa nõustuda sellega, et keegi teine tõmbaks ta sisse oma pilti. Sõna iseenesest pole üldse materiaalne ja igaüks võib selle taga näha mida iganes. Pasternak siiski arvas, et sõna on materiaalne ja võib isegi tappa. Poeedid näevad sõnade abil ette oma saatust ja see võibki täide minna, osutuda tugevamaks tahtest ja soovidest.
Kinematograaf ei peaks niivõrd tähelepanu pöörama sellele, mida on üksikasjalikult lahti kirjutatud, ta peaks vaatama hoopis seda, mida autor on silmist lasknud, mis on küll tajutav, kuid mis ei ole leidnud piisavat sõnalist väljendust. Tekstiauk on kino jaoks üldse kõige elavam koht.”
“Pöördume nüüd “Sineli” juurde tagasi. Te ütlesite, et elasite uuesti õuduse läbi?”
“Ma elasin läbi selle Akaki Akakijevit?i fraasi õuduse: “Jätke mind rahule, miks te mulle liiga teete?” “Liiga teete” võiks öelda ainult laps, mitte täiskasvanu, ja just lapsepõlves vapustas mind peategelase koordineerimatus rohkem kui lugu sinelist ja surnud ametnikust. Koordineerimatus, ootamatus. Ja sellest lööb läbi absoluutne usaldatavus. Siin on juba tõe moment kunsti jaoks.
Ma mäletan ikka veel seda avarust, mis saatis seda Gogoli fraasi. Vaikne talv, õu, pimedus, valgus vaid vabrikuakende tagant, kus sekundilise täpsusega liikusid stantsid. Ja nende stantside taga kõndisid naistöölised. Kaks järsult liikuvat liini, nii kaugele kui silm ulatub, oma igaveses liikumises, mis ei muutuks isegi unes. Need helid on helid minu lapsepõlvest. Ja rasketes metallkarpides paiknevate lampide hämar valgus, tolmuse sügisõhtu lõhn… See kõik teeb minu jaoks “Sinelist” “Sineli”.
Ma vaatasin kõike seda mäletades sellele fraasile ülalt alla: kuidas võib täiskasvanud inimene tunda, et talle on liiga tehtud? See on ju ainult fraas, ma võiksin minna ema juurde ja ütelda: mulle tehti liiga. Aga tegelikult pole ju kellelegi kaevata!”
HULLUMEELSED LUULETUSED
Paralleelselt “Sineliga” teeb Nor?tein filmi Jaapani tellimusel. Jaapanlased kutsusid kolmkümmend viis re?issööri, et vändata filmi Basho tsükli põhjal “Kokkuseotud värsid. Talvepäev”. Iga re?issöör saab kolm rida. Nor?tein saab kolm esimest rida ja need kõlavad nõnda: “Hullumeelsed read. Sügistorm. Oo, kas ma pole nüüd oma räbalates Tikusaile sarnane.” Tikusai on viitav nimi, tema on arst?arlatan, aga midagi paha ta just ei tee, ei saagi teha. Ta on nagu Loll-Ivan, aga mitte ka nii loll. Iga väike sü?ee kestab 30 sekundit. Nor?teinil tuli välja 70 sekundit. Jaapanlased ei kurvastanud, kui said kolmekümne sekundi asemel 70 sekundit geniaalset tööd.
“Võtted ja töö ise olid piinavad,” tunnistab Nor?tein. “Tundub, et jaapani poeesia korrespondeerub multiplikatsiooniga hästi – seda nii väljendusviisi lühiduse kui ka metafoorivabaduse poolest. Nad käivad ühte jalga. Kuid rütmistada filmi luule järgi on väga raske. Sõna ja pilt tegutsevad väga erinevates ringides. Iga sõna töötab sinu peas erinevat rida pidi ega piira ennast ruumis, kujund ja kujutlusvõime aga võtab sul turjast ja topib oma kiiluvette. Kui annaks vaatajale kujundiga sama palju vabadust, et ta ei oleks enam kinnistunud mateeria külge samavõrra, nagu ta oli sõna külge?
Tegelikult ei tea keegi, missugused on selle vabaduse põhikriteeriumid. Mitte keegi ei tea varem, kas tal niisuguse vabaduse avastamine õnnestub või mitte. Mina küll sõltun luulereast. Rea ettelugemine võtab kümme sekundit, aga selle alusel tehtud film võib kesta kümme minutit. Mul on üks eelis: Basho vabavärss. Siin pole kindlaks määratud rütmi. Minu kadreeringus kohtub Basho Tikusaiga, aga Tikusai kuulab vanaaegse stetoskoobiga puid – jaapanlastele meeldis väga autori ja kangelaste kohtumine. Nad rääkisid, et ise nad selle peale ei tulnud, aga minule lihtsalt torkas see idee pähe – küllap rumalusest. Ma ju ei teadnud, et reaalsuses nad ei saanud kohtuda.”
“Kas te olete despoot?”
“Oma töös olen ma julm despoot. Elus muidugi mitte, mul on väga vähe vaja. Minu despotism väljendub selles, et ma nõuan täielikult kõike seda, mida mul hädapärast vaja on. Ma näen täpselt, missugused peavad olema kaader ja tegevus.”
“Kas te võtete ajal ka karjute?”
“See on veel omaette lugu. Ma hakkan lõugama ja lähen endast välja, kui tunnen, et olen kohtunud tumeda jõuga, mis ise ei ole suuteline midagi andma, küll aga hävitama.”
“Seda jõudu on kõikjal.”
“Inimene peab ennast raskustega sundima mitte pöörama tähelepanu sellele, mis ümberringi toimub. Märkan muidugi, et see on nagu laviin ja sina ise ei saa siin midagi teha. Meil oli kohutav elu ja nüüd on kõik muutunud, aga milleks see uus, kui see on hävitanud inimestevahelised suhted, teinud neist ainult võimujanu, vajaduse kõiki teisi alla suruda? Milleks? Uusvenelased on väheste eranditega endised koputajad. Koputaja tahab ise välja rabelda ja sellepärast ta kaebabki teise inimese peale. See on katk ja ega see meie hulgast ei lahku. Samamoodi on rikkus nende jaoks niihästi kuritegu kui õnnetus.
Ma mõistaksin kapitalismist palju rohkem, kui saaksin aru, et raha kui niisugune ei ole mitte luksuses suplemiseks, vaid selleks, et aru saada ühiskonna harimise vajadusest; kasvatada inimväärikust, mis ei mõõda ennast raha või sidemetega, vaid sellist, mis kasvab välja inimese enese mõttemaailmast ja emotsionaalsest potentsiaalist.
Püüan vaid oletada, milliseid raamatuid loevad need uusvenelased. Kui nad üldse midagi loevad – ja kui loevadki, siis ei puuduta see neid isiklikult. Mis neid morjendakski peale hirmu oma rahalastiga põhja minna?
Kas reformaatorid võivad tunda minimaalseimatki häbi, teades, et keegi on nende tegevuse pärast kannatanud? Vaatan kaukajõmmidele näkku ja püüan leida kas või südametunnistuse riismeid. Kapitalism tähendab meie maal seaduslikku vargust põhimõtte järgi: sure sina täna, aga mina homme. Ja kui sina pole mina, siis mina olen sina.”
VABADUSE ORJAD
“Vabadus ajas meid lolliks. Maailm lakkaks olemast, kui mateeria ei oleks enam vaba. Aga meie – kas oleme me tunneteski vabad – tegudest ma parem ei räägigi!? Teadmine annab meile valikuvõimaluse, ilma teadmiseta oleksime vabaduse orjad.
Ja kuidas me saaksimegi vabad olla, kui me ei saa jääda iseendaks, ei saa öelda iseendale: “Vana, nüüd sa jätsid küll midagi tegemata.” Miks me ei räägi nii, kas kõige eest on tõesti makstud?
Niisiis selgubki: nendel on makstud, nendel haaratud. Kaovad ära üksteise abistamise ja üksteisele kaasatundmise mõtted. Näeme neid ainult haiglas ja matustel. Tahaks õudusest karjuda, aga ikka kohtad rumalat pilku ning nahkjopi ja habemeajamislõhnaõli lehka.”
“Kas emigreeruda ei taha?”
“Ei ole mul kuskil parem, ära minna ka ei taha? Ma ei saa elada teistsuguste tunnetega. Ameerikas ei saaks ma omaks võtta nende esteetikat ega nende kunstitööstust. Need, kes meil tahavad iga hinna eest läbi lüüa ja rütmistuda uue esteetikaga, on maotud. Pole mõtet kõigi käest raha võtta ja seda ma ütlen ka, et kui kultuuriinimesed suhtuksid praegu uusvenelastesse ettevaatlikumalt, siis saaksid viimased paremini aru, et kõik ei ole ostetav ja müüdav. Mitte igaüht ei saa laostada sellega, et võtad talt autovõtmed ära. Seda mõistmist aga ei ole. Uusrikkad ei saa aru, et lõppeks on olemas ka selline kogus raha, mille juures igaüks saab veel jääda Inimeseks. Võtad ajakirja lahti ja mida sa näed: köök, vannituba, köök, magamistuba. Pilt libiseb üle voodipatjade ja siis jälle kööki – aga kõik köögid on ühesugused. Ja needki, kes seal lod?adel ja patjadel lösutavad, on kõik fotoaparaadi ees ühesuguse hoiakuga.”
“Miks kunstnik, aga eriti just vene kunstnik eneseunustuseni joob?”
“Sest looming on väljakannatamatu pinge. Peab olema mingi lõdvendus. Nekrassov mängis kaarte, aga Pu?kin käis kohtingutel. T?ehhovil oli Sahhalinil raske, ta tahtis teele minna. Dovlatov näiteks jõi, kuid ma arvan, et tema joomist ei tinginud vaid nigelad avaldamisvõimalused. Mina saan tihti närviatakke. Hoidun üksindusse. Lukustun oma tuppa. Loomingulistest külmavärinatest pääsen ma veel suuremate külmavärinate läbi. Kunstnikul ei saa olla normaalset ja tervet elu! Nüüd te küsite: aga ikoonimaalijad? Nemad kujutasid end ette institutsioonina. Loomingulisele inimesele ei saa läheneda üldkehtivate seaduste abil.”
