SOOJAD HELID KÜLMALT PLAADILT: Rännumees Tiit Pruuli organiseeris mõnusa kohtingu oma kauaaegsete sõprade Jaak ja Mart Johansoniga. Põhiliselt seepärast, et Johansonidel tuli just välja uus ja väga mõjuv plaat „Külm“.
Jaak Johansoni „Lahtilükkamine“ oleks võinud vabalt olla esimene Eesti laul eurovisioonil. Kui Jaak oleks nõus olnud 1988. aastal Dublinis. Aga ENSV kontekstis, tollase eurovisiooni renomeega, tundus see pilamise ja ärasõnumisena.
Kaksteist aastat tagasi ilmus Johansonide eelmine heliplaat „Päevakera“. Need olid enamasti Jaagu laulud. Kaks kolmandikku nüüd ilmunud uue plaadi „Külm“ lugudest on Mardi omad. Johansonid ise ütlevad, et ega need plaadid ole nüüd mingi erilised verstapostid. „Ei ole mingeid äkilisi uusi sõnumeid. On nende samade meeste vana jutt, kes keelduvad oskamast mõningaid elulisi asju,“ ütlevad Mart ja Jaak Johanson.
Kindlasti hakkavad kultuuri- ja muusikateadlased kunagi vendade Johansonide loomingut periodiseerima. Mõtlesin, et teeks neile natuke eeltööd ära ja pakun omalt poolt mõned perioodid välja: iiri laulude periood, Pirgu mälukillu periood, helge vabaduse periood. Nüüd kui ma kuulan seda sooja plaati, mille nimeks on „Külm“, siis küsin ma, kas nende laulude tegemise ja laulmise perioodi võiks nimetada masenduse perioodiks?
Jaak: Need on nagu augu laulud, laulud augus, kusjuures perspektiiv on ikkagi alt üles. Iga inimese elus tuleb hetk, kus on see augu koht. Võib-olla mõni ise ei märkagi, võib-olla mõne puhul ei märka seda teised. Aga kui see juhtub ja sa juhtud seda märkama, siis võib toimida see sünkroonsuse printsiip, millest ka Jung kõneleb, et kui su endaga midagi juhtub, siis tajud samasugust lainet ka enda ümbruses. Need Mardi laulud tähistavad seda augu aega, mida mina nagu ei tunnistanud, püüdsin sellest hooga üle libiseda. Püüdsin teha mingeid kalambuure ja muud sellist.
Mart: Kindlasti on see masenduse aeg olnud, ega see ei ole päriselt üle läinud. Aga see ei ole kindlasti kõige täpsem termin. Minu jaoks on see ikka olnud sõna otseses mõttes jumala otsimise aeg. Mingi masendus või kokkujooksmine ilmselt viis selleni. Kui jumal sind juba puudutab, siis tekib eksistentsiaalne kriis, masendus. Siis satud sa tõega silmitsi, siis tekivad küsimused. Tõe ja jumala otsimise periood võiks selle nimi ehk olla.
Mart, kas sa tahaksid kuidagi kirjeldada seda tõe ja jumala otsimise teed? Või on see nõnda tajumatu või nõnda isiklik, et jätaksid selle teadmise vaid endale?
Mart: Eks mu lauludes ole ju seda püüdu rääkida või püüdu vähemalt iseendale rääkida. Võib-olla siis, kui oleks juba päris vana mees, oskaks seda kuidagi täpsemalt kirjeldada. Eks muidugi need taustad – eluraskused ja sõna otseses mõttes tragöödiad – viisid selleni, et ei osanud kusagilt otsast edasi elada. Ei leidnud enam pidet, kuidas toime tulla mingite valude ja raskustega. Mingil eluperioodil hakkasin ma, võib isegi öelda, et paaniliselt piiblit lugema ja ka muid religioosseid tekste. See ei olnud lihtsalt lugemine, vaid ma olin täiesti kinni nendes tekstides. See oli omamoodi sundkäitumine. Ühel hetkel olin ma isegi nii tohutult nördinud, et see jumala kutse on mõnes mõttes nii õudne, et ühest küljest ütleb ta, et sa pead olema tõene, olema täiuslik, et saaksid aimu, mis päriselt olemas on. Ja teisalt jõudsin selle paradoksini, et ilma temata ei saa sa midagi teha. Ei saa ei uskuda, armastada, tõde näha. Lõpuks leidsin ma ühe asja, mida ka piiblis öeldakse, et mida inimene ise teha saab – see on meeleparandus. Parandage meelt, sest taevariik on lähedal. See on väga konkreetne üleskutse. Siis tahtsin ma aru saada, mis on meeleparandus. Mulle meeldib, et eesti keeles on kreekakeelne sõna metanoia tõlgitud just meeleparanduseks, mitte pöördumiseks või ümberpöördumiseks.
Kas see on see, mida sa laulad, et „vahel vihkan, siis armastan end“?
Mart: Jah, see konkreetne lugu on seotud psalmide lugemise ja laulmisega. Mõned psalmitekstid on väga sünged ja teisalt on seal alati mingi lootus. Sa pead oma süü või ahastuse välja ütlema, oma kavaluse avama. Oi, kui kaval on inimene oma enesepettuses! Ainuke võimalus sellest enesepettuse ringist välja tulla, on see kuidagi välja öelda.
Mul on, Mart, su laule kuulates ja sind ennast vaadates tihti tunne, et sa käid kusagil siin- ja sealpoolsuse piiride peal – piltlikult öeldes, vaheldumisi kirikus ja kõrtsis. Käitumuslikult vähem drastilisel moel, aga sinuga, Jaak, on ju natuke sama lugu. Et kui me näiteks mõned päevad tagasi juttu ajasime, siis sain jälle aru, et ega sa päris XXI sajandist ikka ei ole. Hakkasid põdema, et oh piinlikkust, nüüd tuleb jõulutuurile minna. Ma ei tea enam ühtegi eesti muusikut, kes jõulutuuri pärast häbeneks. Kas see mõte, et oma laule tuleb müüa, on ikka veel väga valus mõte?
Jaak: Peiarid peavadki käima ajast aega ringi, et sanditagu ja korjaku ande ja toogu „karjaõnne“ ja veel rohkemgi: rõõmuga sõidetagu igasse külla ja alevisse. Aga see finantsvõimendus, mis juba suurel osal rahvast üle pea käib, maalib ju haldjatele-päkapikkudele moosivarga-näod ette ja sealt hakkab piinlik küll ju. Me tegime viimati „jõulutuure“ Pirgu mälukillu ekspeditsioonide ajal 1987–89. Laulsime ja kogusime siis tolle aja mõistes n-ö poliitiliselt ebakorrektseid laule ja elulugusid – ka jõululaule ja muid sobimatuid tõsi- ja lorilugusid. Sarnase mõttega oleks vast nüüdki huvitav uuele ringile minna.
Praeguste esinemistega seoses ütles Paul Pihlak, et te teete ju kogu aeg jõulukontserte, võite ju siis päris jõulude ajal ka ükskord teha. Ma ei tea, mida Paul täpselt mõtles, aga püüd mingit rõõmusõnumit edastada on ju ikka olnud, talvel või suvel. Ehkki ta mõnikord kukub välja sellise masenduslaulude kontserdina. Aga millegipärast endal jääb sellest ikka hea ja rõõmus tunne. Tolle nurga alt ei ole ju häbi ka selle ringreisi asjus.
Kahel laulul sel plaadil („Pimmel-pommel“ ja „Kilo Meeter“) on sõnade autoriks märgitud Juhan Viiding. Ma ei mäeta Viidingult selliseid tekste. Millega tegu?
Jaak: See ongi nii-öelda suuline pärimus. Need on tõenäoliselt ta viimased luuletused, kuigi ta ise nimetas neid seltskondlikuks esitamiseks mõeldud tekstikesteks. See oli 27. jaanuari õhtul 1995, kui me kohtusime Muusikamajas, Luule kohvikus. Juhan Viiding oli seal Lembit Petersoni EHI teatriõppega tihedalt seotud, Mart oli üks asutaja ja korraldaja, Kärt tudeng. Oli just välja tulnud etendus „Miraaž“, kus Juhani osa oli alguses küünal põlema panna ja lõpuks ära puhuda. Viimast korda puhus ta selle küünla ära vast kolm päeva enne surma. See on mul siiani silme ees, kusjuures mitte takkajärgi, et see nüüd tähendaski seda.
Jah, aga tol õhtul seal Muusikamajas pidime edasi minema Kloostri Aita, kus mitmel sõbral oli koos sünnipäev. Juhan oli heatujuline ja „katsetas“ neid minu peal, et mismoodi üks või teine väljend mõjub, et ta kavatseb neid Kloostri Aidas lugeda. Nendes tekstides oli mitmeid peidetult teravaid „kultuuripoliitilisi“ vihjeid. Eks ta teadis ka, et ma ikka salvestan Aidas kõike.
See oli siis vahetult enne tema lahkumist, eks ole.
Jaak: Jah, vähem kui kuu… Neid „tekstikesi“ esitas ta seal mitmeid. Kolmest loost tekkis hiljem mälupõhiselt kompileerunud „Kilo Meeter“, mida suulise pärimusena olen ju ikka edasi laulnud, aga plaadi-põletusest hoidunud, kuna Juhani lugu on ju nii hell, see on siiamaani üks miiniväli.
Mis mõttes?
Jaak: No see on off the record…
Jaak, me teeme intervjuud ajalehe jaoks, räägi seda, mida sa tahad ja ka saad rääkida.
Jaak: See äkiline otsustav lahkumine puudutas nii paljusid tema lähedasi inimesi nii ootamatult, nii eri nurkade alt, sest ta oli ju tõesti nii ebarealistlik ingel-pujään. Mul on olnud alati nii raske tajuda takti ja piiri kultuurielu, päris elu, isikliku elu… No sa saad aru…
Ei, ma ei saa aru ja teised ka ei saa.
Jaak: Ma ei tea seda piiri siiamaani, ma olen nii „lapsik“, eks ole. Ma pelgan ja mulle ei meeldi selline paganama memuaaride värk. Too lävi on erinevatel inimestel nii erinevas kohas. Nagu Joel Sang rääkis kuskil-kunagi miski kirjavahetuse asjus, et nojah, need olidki ju kirjandusmuuseumi jaoks kirjutatud, et hakatakse ju uurima. Jah, et võib-olla peaks laskma veel aega voolata. Et poleks rubriigist „Mina ja Juhan Viiding“. Aga et nüüd see plaadile pandi, ehk on õige hetk ja las siis olla praegu. Ise ju ei taha produkti „Külm“. Me laulame neid laule, mõtleme neid mõtteid, kogu aeg oleme tuuril… Õismäe puudega inimeste päevakeskusest Tartu vangla kabelisse… ja mujale laulma. Nüüd pandi purki ja sina teed artikli ja Päevaleht teeb jutu ja Naisteleht teeb pilti ja „olemegi pildil“ ning on sündmus. See on üks vahva mäng küll. Kunagi ma napsasin Eesti Raadiost ära ühed salvestused, sest ei tahtnud, et neid lastaks vaheldumisi näiteks estraaditäht Magomajeviga. Nõukavärk või tarbetu ülemõtlemine?
Loomulikult olete te kõik – Mart, Jaak, Ants ja Kärt – eraldi isiksused, aga nagu poeet siin kõrvalveerul on öelnud: „Kui sa kord juba Johanson oled, sellest enam lahti ei saa…“ Mis see teie ühisosa siis on?
Mart: Ma kaldun uskuma, et lapsed valivad vanemaid, nii et me oleme üksteist valinud. Ma ei tea, mida see päriselt tähendab, aga see tunne on hästi tugev. See vaimne ühisosa on mulle eluliselt vajalik, seda ei saa ma kusagilt mujalt, kui vaid olles koos oma vendade ja õega. See on ühine identiteet, mis avanebki lauldes, ja laulud, eriti mu enda laulud, mida me koos laulame, on mulle parim viis iseendaga kohtumiseks.
Jah, ma olengi kahe maailma vahel, nagu sa ütlesid. Päris traagilisel kujul, ühest küljest on mingi tõmme kuskile, tunne, et sind tõmmatakse, see on ääretult valus ja väsitav, sa tahad tagasi, aga tagasi ka enam ei saa. Koos lauldes, nendel õnnelikel hetkedel, olen ma see, kes ma päriselt olen.
Olla Johanson
Katkendeid Johansonide plaadi väljaandja Paul Pihlaku postmütoeepilisest poeemist.
Kui sa kord juba johanson oled siis sellest enam lahti ei saa
Üks kord johanson eluaeg johanson olla on uhke ja hää
Mõned on igasugu vigureid ette võtnud
Kaduneljapäeval ristteel käinud pune ja kummeli leotist teinud
Ainult kael läheb plekiliseks ja juuksed langevad välja
Aga johanson oled ikka edasi nagu miilenki
Johanson olla on nagu viisentali keskus
Sul on lehter mille kaudu kõik maailma valu ja vaev sinu sisse valatakse
Ja sina pead selle valu lauludeks tegema viisideks ja sõnadeks
Pead kandma kõike seda enda sees kuni ta küpseb ja settib
Nagu emake maa oled kui sa juba johanson oled
Ei ümber mõtlesin emake maa on ka lihtsam olla vist
/- – -/
Lapsed ma ütlen teile kui te suureks saate ärge te johansoniks hakake
Hakake juristiks või hambaarstiks või torumeheks või ansipiks
Hakake kasvõi trollijuhiks või maksima kassapidajaks
Isegi maanteeröövliks või lasteaiakasvatajaks võite hakata
Naine ei vaata pahasti ja jõulupidu on ja suvel saab puhkust kui veab
Aga no johansoniks küll parem mitte see ka mõni töö või asi
Eriti jama on talvel johanson olla no mitte et ta suvel kergem oleks
Aga talvel ma ütlen siis on ikka hoopis teistmoodi see kõik
Kui sulle pekki ja teri pannakse sa võid talve üle elada
Aga ega kunagi ei tea need tänapäeva inimesed ei hooli enam
Kohe üldse ja siis võib olla jama lahti enne kui sa arugi saad
Või noh saad aru küll aga mis sest enam siis on hilja juba ju
/- – -/
Johansoni küürimine pole ka nali ega sa iga asjaga teda puhtaks ei saa
Näiteks mis on nõude pesemiseks või roostevabale metallile
Need asjad kõik johansoni puhul ei pruugi üldse sobida
Poonimisvaha ja katusetõrva on ka parem mitte kasutada
Kui sa oma johansoni eest tahad hoolt kanda et ta hea välja näeks
Seal on kindlad nipid ja võtted kui sa neid ei tea siis ei saa hakkama
Teinekord on küsitud et meil on kodus üks johanson juba paar aastat olnud
Enam ei tea mida temaga teha kas panna kapi otsa või viia pööningule
Ei no võib ikka viia pakkida kile sisse ja panna silma alt ära
Kui teinekord vaja läheb siis on kohe jälle hea võtta lükkad ainult tolmu ära pealt
Kuigi ega temaga suuremat tüli ei ole ka las olla pealegi elutoas
Külalised tulevad siis näevad et hästi elate näe johanson ilusti nurgas
Johanson olemise vaevast saad sa aru kui sa oled kasvõi kordki ise johanson olnud
Mis see siis ära ei ole no mis seal ikka olla saab nii on paljud mõelnud
Kättevõtmise asi pisut harjutad ja juba hakkabki tasapisi tulema
Nagu jalgrattaga sõitmine või lae värvimine ega sa päriselt ära ei unusta
See pole teil kaheksast viieni tööl käia see pole teil firmat juhtida
Johanson oled sa 24/7 ilma riigipühadeta isegi lõunapausi ei ole
Johanson olla on logistiline katsumus topograafiline ülesanne
Sa võid olla kus iganes valida endale meelepärase paiga maamuna peal
Aga kindel on et kõik ülejäänud johansonid paiknevad kusagil mujal
Nad on teiselpool metsa merede ja mägede ja soode ja rabade taga
Teie vahel on baaba-jagaa lohe korõõnits karabas barabas
Sa pead kõigist neist jagu saama kui tahad veel üht johansoni näha
Johanson sööb peaaegu kõiki asju sa ei pea väga muretsema et mida talle anda
Vaata et ei oleks pealt roheliseks tõmmanud ei lõhnaks imelikult
Kui enam ei liiguta ja veel ei ole päris pehmeks läinud siis seda võid anda küll
Mis see talle ikka teeb küll see alla läheb ega ta välja ei tule
Ei no piiri maksab ikka pidada sa pead ise vaatama et kas tasub ära
Sest ega ta ajab selle kõik endale sisse ja siis sa mõtled et oli seda siis nüüd vaja
Olla johanson on kahe otsaga asi või on neid otsi isegi rohkem
Muinsuskaitse alla johanson pole saanud kuigi peaks tegelikult
Ka ei taheta kanda punasesse raamatusse ega sinna ei taha ise ka
Raamatus on hea olla aga miks ta punane just olema peab vaat ei oska öelda
Kuhugi tahaks siiski saada loomaaeda mitte aga autahvlile küll
Kui veel kusagil mõni selline ripub palun tulge ja öelge
Kui johanson peaks katki minema siis sa kõigepealt vaata mis tal viga on
Teinekord on nii et kõik paistab nagu korras aga ikka ei tööta
Võib lihtsalt mingi tihend läbi minna või teinekord on sõel umbes
Siis sa pead teadma kas kutsud torumehe või velskri või naabrimehe
Mõnikord aitab kui koputad tasakesi vasaku nurga pihta
Uuematel kipub pealt mõranema aga selle sa saad superliimiga ise teha ära
Johanson olla on uhke ja hää kui tahate niimoodi mõtelda
Et peaks ju mõni positiivne noot ka olema mitte ainult üks mure koguaeg
Teinekord ongi päris lustiline isegi vallatuks on kiskunud ükskord
Täiel rinnal on saanud hõisata rõõmsasti kiljuda laginal naerda
Johansoni on nähtud metsarajal hüplemas lillekesi nuusutamas
Ei oldud siis mingeid seemneid söödud ega muud sellist ärge te arvate
/- – -/
Olla johanson on postmütoeepiline diskursus
On keravälk on eurovolinik kodukäija ämmaemand
Olla johanson sööb hinge seest viib katuse pealt lööb silme eest mustaks
Sa jooksed jalad käivad risti all perroon saab otsa rong on niikuinii läinud
Taevas avaneb pasunad löövad kõrvad lukku üks käsi sirutub su poole
Sa seisad seal ja hing jääb kinni ja tunned et oled johanson nii hea
