AM: Ahto Muld
RE: Rein “Rebu” Ereb
*
AM: Kui sind nimetada Jõgevamaa hulluks kunstmaalriks, siis milles ma eksin?
RE: Eee? Võib-olla sa ei eksi, aga täpsustavas korras peaks lisama, et vaikne hull. Sel juhul.
*
AM: Palju kunstnik kolkas elades kaotab – kui ei saa mööda näituse avamisi hängida, kriitikutega veini imeda ja omaklannimeestega öö läbi köögis jõurata?
RE: Noh, tead, see kriitikutega tolgendamine pole nagu minu rida, ei tea eriti, kas oskaks seda pidevalt teha. Ausalt öeldes, pole nagu õieti proovinudki. Ma olen ju kriitikutega suhelnud küll, aga hoopis mõnel muul asjaolul – ja siiamaani pole küll keegi pärast vestlust kohe kuldsulge haaranud. Eh, parem on lihtsalt oma rida ajada, las vaatavad ise, kuidas hakkama saavad.
*
AM: Vaatavadki ju!
RE: No jah, eks muidugi on maal olles raske ühtlasi ka orbiidil olla. Siia ju see pintsakutega klubi ei tule, eksivad poole tee peal ära.
*
AM: Kes su asju vaatavad?
RE: Nagu kõikidel kunstnikel, näitustel vaadatakse. Viimasel ajal on minu asju olnud rohkem väljas küll Soomes ja Rootsis, Eestis pole tükk aega näitust teinud. No ja siis veel muidugi üksikud valitud külamehed.
*
AM: Millised?
RE: Need, kel on väike säde silmis ja seda mitte ainult “Bockist”.
*
AM: Tegelikult on meil ju kõvu nn. külategijaid küll, mõnede peale tõmbab näiteks Kunstnike Liit nina vingu. Navitrolla, Simson Seakülast ja kõikvõimalikud muud nähtused.
RE: Ega siis tegemist ei takista keegi ja korralikult kõva asja saab ajada ükskõik kus või millises pärapõrgus sa ka ei viibiks. Ma arvan, et meiesugused ei kao kuskile, see on stiil, mida on raske vältida, muud midagi. Kui sees õitseb tahe midagi teha, siis seda ka tehakse ja kõik.
*
AM: On see töö?
RE: Protsessuaalselt ütleksin pigem, et meditatsioonivorm. Ma lihtsalt kaifin kunsti tegemist. Mõnuga annan takka – ehkki leidub ka hetki ja asju, mida paratamatult on vaja kiiresti lõpetada. Siis teen küll justkui tööd, aja peale. Ent muidu – ikka meeleolude ja muu taolise kokkupuude. Mul on suhteliselt lai kaliiber maale, on näiteks vägagi magusaid maastikke – ainult luigekesed veel puudu, aga ka palju abstraktsemaid asju. Kogu tegemist ühendab ikkagi soov sisu leida, seda lahti seletada.
*
AM: Maja on sul nagu segasummasuvila ja sisaldab metsikult puitasju. Ise tehtud.
RE: Ma õppisin küll Pedas joonistamist ja tööõpetust, aga puidupisik – kui banaalselt öelda – oli küljes varajasest lapsepõlvest alates. Tunnen selle töö vastu kaifi, mis pärineb isalt. Ja nii ongi. Vahepeal maalin, lõpetan millegi, siis panen mitu aega järjest puutööd teha. Niimoodi pole ära õppinud, et tunnike seda, tunnike teist, tunnike kolmandat. Ma pole ilmselt ka tänapäevane inimene.
*
AM: Sul on siin mingid veidrad paadid.
RE: Veidrad paadid jah. Ei oskagi täpselt öelda, mis paadid või mis sorti. Natuke nagu kanuud, veidi nagu kondlid. Igaüks muidugi ise nägu, ent neid kõiki ühendab püstine nokk. Ja peale selle on nad kerged ja täiesti töötavad. (Osutab paadile Seto flot) See siin näiteks kaalub ainult 11 kilo.
Nii et oled siis tarbekunstnik. Tarbekunstnik muidugi. Vabalt võid mind nimetada ka tarbekunstnikuks. Neid paate ju saab tarbida, siin on tarbimiseks absoluutselt kõik olemas, isegi akordion. Ja idee, mille nimel tarbida, on ninas, püstise noka peal. Aga egas ma ainult paate ei tee! Kõikvõimalikke puidukollaa?e samuti, näe, see siin näiteks on kapsavabariigi vapp!
*
AM: Sinu välissuhted. Riigiga näiteks?
RE: Ei tea, väga fanaatiline poliitikajälgija ei ole, ent matsu ikka jagan. Nagu mujalgi, on ka poliitikas hea nali hea, ent sitt nali teeb tigedaks. Näituseks praegu on isegi väga vastik. Mul olid külas sõbrad, kes muidu oskavad poliitikat hinnata ja sellest rääkida, aga seekord nad vältisid teemat resoluutselt. Nemad vältisid ja minul oli väga piinlik.
*
AM: Ometi käid ka ise parlamendis.
RE: Jah, meil on siin külapoe taga koht, mida kutsutakse parlamendiks. Seal käivad kohalikud pudeli või teise juures aegajalt maailma asju arutamas. Astun, jah, teinekord parlamendist läbi, võtan mõne õllekese. See parlament pole tsirkus, on rohkem nagu esmaabi- ja esmateabepunkt.
*
AM: Mida sa praegu loed?
RE: (Vaikus) Piinlik küsimus. Millal ma üldse viimati lugesin? (Mõtleb). Kurat, praegu pole raha ka, et vähemalt seda lugeda. (Mõtleb veel). Väga piinlik küsimus. Ei saa aja võitmiseks öelda ka, et hea küsimus, nagu tavaliselt tehakse. Ei ole hea küsimus. Väga halb küsimus on. Oota! (Käib korraks ära). Voodi kõrval on igal juhul Castaneda.