Algatuseks: seda, et meie juurde sõidaks revident, pole sugugi tarvis ainult vene kultuuri pehkinud oludes. Teen siinkohal ühe vajaliku märkuse. Mulle näib, et mõned vene keelest eesti keelde tõlkijad on viimastel aastatel nakatatud vene ebakompetentsusest – nad ei tunne üldse kaasaegset vene keelt, kuid asuvad seda kõigest hoolimata muretult tõlkima. Näiteid võib tuua palju, enamasti õnneks küll mitte tõlkekirjandusest, vaid niigi seebisest meediavormist – televisioonist. Ma otsustan eestikeelsete tiitrite järgi, millega on varustatud Esimese Balti telekanali programmid ja filmid. Kangelaste repliigid kas siis on julmalt moonutatud või puudub neil üldse mõte. Asi on selles, et kaasaegne vene kõnekeel on hakanud seitsmekümne protsendi ulatuses koosnema varaste pätileksikast, millega harjub raskustega mitte ainult eesti, vaid ka põlisvene kõrv.
Keel reageerib elule märksa kiiremini kui õiguskaitseorganid. Meeldivad meile kõik need väljendid või mitte, kuid just need ennekõike peegeldavad ajastu vaimu, mis on segatud varguse, tooruse, jultumuse, suurte rahasummade, õigeusu teeseldud, vagatseva ja piinarikka taassünni, piiramatu kriminaalsuse, lõpmatu sõja, võitluse bandiitlike grupeeringute ja riiklike struktuuride vahel. Kõike seda mõistmata ei saa olla täna vene keelest tõlkija. Nõme mõeldagi, kuidas eesti vaatajat antud kanaleid jälgides paratamatult rappa jooksutatakse.
ÕILSA BANDIIDI IHALDATUD OSA
Vene teadvuses elab kustumatult mõte sellest, et mida paremini näitleja kangelast mängib, seda lähemal on ta elule. Pärast filmi “Noor Kaardivägi” said Stalini preemia ainult need näitlejad, kes mängisid murdumatuid põrandaaluseid, reeturite osade täitjatele preemiat ei antud.
See lugu meenutab ajaloolist anekdooti: justkui oleks Inglismaal “Othello” etendamise ajal lavale jooksnud provintsivaataja ja tapnud näitleja, kes “kägistas” Desdemonat. Nad maeti kõrvuti ja kalmule asetati tahvel: “Siin lamavad parim näitleja ja parim vaataja”.
Kuid Venemaal, kus kunstitegelased on alati olnud jäljendamisobjektideks, pole sellel folklooril muinasjutulist oreooli. Nii näiteks ütles Sergei Jurski kunagi mulle, et keeldus vana Henry Milleri professionaalselt ahvatlevast rollist, kes kirjutab erootilisi kirju noorukesele tütarlapsele, ainult seetõttu, et ei tahtnud solvata vaatajaid, kes olid harjunud tema intelligentsete ja korralike kangelastega. Igor Kva?a keeldus mängimast Albee näidendis tegelast, kes armub kitse, oma laitmatu reputatsiooni pärast.
Vene praegusaja kõige populaarsem kinonäitleja Sergei Bezrukov sai kuulsaks, muutus masside iidoliks pärast seda, kui mängis “õilsa” bandiidi osa seriaalis “Brigaad” (“Brigaadiks”, muide, nimetatakse uues vene keeles bandiitlikku formeeringut). Unistus õilsast röövlist elab inimkonnas, kellele ei meeldiks romantiline Robin Hood? Kes poleks salaja vaimustuses itaalia “perekonna” kindlatest seadustest? Kuid Venemaal on eriline rahvuslik armastus Röövel-ööbiku, Stenka Razini, Jemelka Pugat?ovi, Vladimir Dubrovski vastu, kes on Pu?kini poolt põlistatud kui julguse, õilsuse ja au sümbol.
JESSENIN KUI BLEND-A-MEDI REKLAAM
Varaste autoriteedid Venemaal kogunesid ja otsustasid: õieti mängis Bezrukov oma kangelast, “mõistete” kohaselt mängis, ning jõudsid järeldusele – ta on oma, on ise bandiit, ise seaduslik varas. Ning ta muutus rahvalikuks kangelaseks.
Tüdrukud aga just selliseid armastavad – ilusaid, edukaid, varastatud rahaga. Ning paariliseks “õilsale” leitakse alati “õilis” prostituut Fjodor Dostojevski kerge käega, tema Sonet?ka Marmeladova.
Mis siis edasi? Edasi algab lugu Sergei Jesseninist: lõbus, uljas, joodik, naistemees, mida veel tahta?
AINULT VÕIMAST REKLAAMIKOMPANIID
Sergei Bezrukov sai nime Sergei Jessenini auks. Sergei Bezrukovi isa, teater “Satiiri” väga keskpärane näitleja, kirjutab romaani Jesseninist, millest selgub, et bol?evikud tapsid elajalikult rahvapoeedi, teatasid, et ta poos end üles, ning siiani, 1925. aastast, hoiavad oma saladust, lubamata kellelgi tõde teada saada. Stsenaarium kirjutatakse otse raamatust.
Esimene Balti kanal palkab re?issööri, kellegi Igor Zaitsevi. Kes on see Igor Zaitsev? Ei tea. On teinud mõningaid klippe televisiooni tarvis ja neidki jumal teab kuidas. Mitte ükski korralikest re?issööridest polnud nõus filmima jampsi, kus puudub igasugune ajalooline usutavus, igasugune katse näidata poeeti, mitte õlleka püsikundet. Igor Zaitsev oli nõus. (Kui duumasaadik Mitrofanov väntas ilma riigiasjade ajamist katkestamata erootilise filmi Gruusia presidendi Mihhail Saaka?vili ja Julia Timo?enko romaanist, tema üle ometi naerdi, Nikita Mihhalkov aga märkis nördimusega, et seda diletandi soperdist on isegi piinlik arvustada. Zaitsevi juhtumi puhul vaikisid kõik).
SERGEI BEZRUKOV – AJASTU PEEGEL
Sergei Bezrukov karjub kõigis telekanalites ja klantsajakirjades (kus ta armastab end eksponeerida vannitoas koos oma naise Irinaga): aitab Jessenini pidamisest joodikuks ja märatsejaks, meie papaga näitame teile tema tõelist palet!
Tõeline nägu väljendus idioodi valgehambalises naeratuses, mis reklaamis hambapastat. Alati purjus, alati kaklema tükkiv või naistega voodisse ronimas. Rohkem mit-te mi-da-gi!
Naiivsed teadlased tõstsid arglikku lärmi ajalooliste ebatäpsuste pärast. Näiteks ei saanud Sergei Jessenin tsaar-imperaatorilt nimelist kella, vaid ainult pidi selle saama. Taolisi ebatäpsusi on naljakas arutada: kunstiline film pakub meile versiooni, mis võib mitte hoolida mingitest faktidest, kui need faktid seda segavad. Kuid tingimusel, et see versioon on kunstiline, aga mitte ainult kantud jultunud ambitsioonidest.
Mõned aastad tagasi vapustas mind ameerika film, kus prantsuse 17. sajandi kuni ngate-katoliiklaste luksuslik surnuaed oli muudetud tagasihoidlikuks protestantlikuks kalmistuks kaasaegses ameerika vaimus, üks musketäridest aga lõi ärritunult kuningas Louis’le rusikaga näkku.
Nii on ka filmis “Jessenin”. Seal aevastavad Suured Vürstinnad, tsaari tütred, taskurätti nagu toatüdrukud, Sergei Jessenin aga istub lossis vastuvõtul, jalg üle põlve; loeb luuletusi, pöördudes tsaarinna poole seljaga! Isegi bandiit “Brigaadist” taipas rohkem etiketist!
AJALOOLISTE VALEDE PARAAD
Kõik Hõbedase sajandi suured poeedid on esitatud provintsiopereti karnevalimaski printsiibil: kaetud valge puudriga, justkui marmorist idioot on näiteks Aleksandr Blok. Purjus kretiin pungis silmadega, keda kuulajad kostitavad mädanenud tomatitega, on Anatoli Marienhoff. Jesseniniga kaklusse tükkiv riiakas oligofreen on Boriss Pasternak. Koketne himur lollpea on Zinaida Raich. Vana hüsteerik niiskete küllastamatute huultega on Isidora Duncan (sellesse ossa paluti, nagu kiitlesid filmi loojad, ehtne ameeriklanna Shawn Young, kellele nähtavasti ei suudetud tema ülesannet selgitada, igal juhul selles filmis see näitleja, ehkki tegeleski kunagi tantsuga, midagi peale küpse vanuse ei demonstreerinud).
Kõige selle inimrämpsu keskel kuraasitab kartongist Jessenin, hambaid irevile ajades. Trotski käsul jälitavad võimud Nõukogude korra esimesest päevast alates suurt poeeti, kogudes tema kohta süüdistusmaterjali (mida otse öeldes tegelikult kunagi ei juhtunud; Jessenin oli uue võimuga kõige soojemates suhetes). Kõik ajastu tulevased ohvrid, kogu Hõbedane sajand, kõik, kes hukkusid hiljem laagrites või elasid moraalselt piinatuna, elavad filmis õndsat elu, ainult Jesseninil ei lasta elada. Tarvitseb tal vaid kõrtsis nõusid lõhkuda, korraldada purjuspäi kaklust ja märulit, sõimata kuulajaid ja austajaid, kui metsistunud t?ekistid kohe püüavad teda korrale kutsuda. Lihtsalt jube!
VASTUPANUTA TAANDUMINE: NÄIDATA PÄTTI
Ükski kirjanik ei saa luua kangelast, kes oleks targem ja andekam kui ta ise. Kui kunstnik hakkab looma portreed geeniusest, peab ta mõistma, et toob ilmsiks kõige enne oma taseme, oma arusaama ajaloost ja kultuurist, ja seetõttu peab olema tähelepanelik ja ettevaatlik. Ta peab olema orienteeritud väärtuste hierarhiale.
Jessenini juhtumil seisab kahtlemata esikohal tema poeesia, mis heidab jumalikku valgust kõigile teistele inimlikkuse avaldustele, selle hierarhia rikkumine viib selleni, et miski teisejärguline, kaheldav, kõrvaline hakkab muutuma peamiseks ning diskrediteerib kuju täielikult.
Loomulikult on hoopis lihtsam, arusaadavam ja hõlpsam näidata, kuidas inimene joob, mürgeldab, magab tüdrukutega, kui püüda ette kujutada kogu isiksuse mastaapi, mis ilmneb suures andes. Ning ka vaatajale on hoopis meeldivam teada, et mitte ainult tema, vaid ka Jessenin joob, märatseb, vahetab naisi, käitub häbematult, ent vaataja on ka kaine, käib tööl, nii et ta igal juhul näeb välja hoopis meeldivam suurest poeedist. Kõik tavalised näitlejad kõigist tavaliste bandiidiseriaalide tavalisest ajudeta massist kõnnivad ekraanil. Go?a Kutsenko, Konstantin Habenski, Jekaterina Gusseva, Ksenia Rappoport, Dmitri ?t?erbina, Aleksandr Mihhailov, Oleg Tabakov (tema mängib KGB kindralit möödunud sajandi 80ndate keskpaigast ja mängib nii halvasti, nagu talle oleks makstud astronoomilist honorari just halva mängu eest).
VEHKIDA RUSIKATEGA PEALE KAKLUST
Muide, selle operetliku filmi jubedus ei seisne isegi selles, et poeet on selles alandatud tavalise päti tasemele, vaid selles, et pärast taolisi filme võib iga pätt pidada end poeediks. Meeldivalt, ahvatlevalt mitte ainult võrrelda end geeniusega ärajoodu hulga poolest, vaid ka loomingu suhtes. No mida? On vaja vaid mõtlikult vaadata kuud ja “värsikesed” tekivad iseenesest. Ja mitte halvemini kui suurtel, vaid isegi veel paremini.
Ma kuulen üha sagedamini isetegevuslikelt teatritelt, et nad võistlevad edukalt professionaalsete teatritega ning isetegevuslikelt kirjanikelt kinnitusi selle kohta, et teadmatus ja ebakompetentsus avavad ainult laiemalt kunsti uksi. Nii see on! Ja just need õnnelikud diletandid on haaranud täna võimu. Millise joobumusega piinavad nad kirjandust, millise mõnuga väänavad nad fraase, et kohandada neid oma kasina mõistuse tasemele!
Kas tasub rusikatega vehkida peale kaklust, mis nagu näib, on lootusetult ja lõplikult kaotatud?
Muidugi tasub!
Lihtsalt seepärast, et mulle see meeldib.