KONFLIKTIDE LINNUPESA: Mõni aeg tagasi tundus, nagu Eestil oleks tekkinud välispoliitika. Nimelt hääletasime me riigina ÜRO Peaassamblees otsuse poolt, millega tunnistati kehtetuks ja õigustühiseks USA presidendi Donald Trumpi avaldus tunnistada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. Vastukaaluks sellele sammule tekkis Eesti meedias diskussioon selle üle, kas peaksime üht oma suuremat liitlast toetama või mitte. Kuid sisulist arutelu selle üle, mida Jeruusalemma staatuse muutmine tähendab eeskätt inimestele, kes seal elavad ning kogu maailma stabiilsusele tervikuna, ei järgnenud. Toomas Verrev teeb otsa lahti.
Lihtne talupojaloogika ütleb, et mis vahet seal on. Milleks üldse meile mingi Iisrael, mis on sama suur kui pool Eestit, ning kas on selle pealinn Jeruusalemm või mitte? Kuid Iisraeli riik ja Jeruusalemma staatus on olulised selleks, et Lähis-Idas ei tekiks järjekordset sõda. Ehk siis, kui su eluunistuseks ei ole just see, et kütuse hind sinu kodutanklas tõuseb, siis ära Jeruusalemma staatusega mängi.
Tuleb lihtsalt aru saada, et üks asi on suur poliitika ja USA presidendi soov kellelegi kangesti meeldida, kuid palju olulisem on selle sammu mõju inimestele, kes elavad nii Jeruusalemmas kui ka selle ümbruses – nii lähemates linnades kui ka maades. Kohvikuintelligendid ja eksperdid, kes on Lähis-Ida vaid pildilt näinud, väidavad, et palestiinlased võivad elada ka kusagil mujal. See ei päde. Eestlased on väike rahvakild, kellel on veel okupatsioon värskelt meeles. Mõõtmed on teised, ning situatsioon samuti, kuid lihtsalt võrdluseks: kuidas oleksime meie suhtunud sellesse, kui mingi „idamaa tark“ oleks meile laulva revolutsiooni ajal öelnud, et mida te inisete siin, liit on suur ja lai, kolige kusagile Novaja Zemlja igikeltsale, kui siin ei meeldi – mis siis, et olete elanud siin sajandeid.
Mis teeb Jeruusalemmast Jeruusalemma?
Linnana ei ole Jeruusalemm suurem asi. Nagu ikka – tänavad-majad-ummikud, asfalt ja palmipuud. Kuid lisaks sellele kõigele asub Jeruusalemma vanalinnas ka Templimägi. See umbes Toompea suurune Herodese ajal võlvidega laiendatud kõrgend teeb selle pühaks linnaks kolmele suurele religioonile: judaismile, kristlusele ja islamile. Liialdamata võib öelda, et Templimägi on võti Lähis-Ida konflikti mõistmiseks. Lihtsalt võrdluseks: Templimäeta oleks Jeruusalemm midagi sarnast Tartuga, millel puuduks ülikool. Ehk siis tavaline unine provintsilinn.
Judaismile on Templimägi eriti püha koht, sest nende õpetuse järgi loodi just seal maailm. Viimsepäeval tõusevad seal surnud esimesena üles ning seal asus ka esimene ja teine juutide pühamast püham tempel, millest viimase hävitasid roomlased aastal 70 m.a.j. Veel praegugi võib näha roomaste purustuste jälgi templi sissepääsu juures olnud rahavahetajate poekeste juures, kus nendega omal ajal tõreles Jeesus. Peale seda on juudid oma templit taga nutnud ligi 2000 aastat ning teevad seda tänagi templi alusmüüride juures, mida kutsutakse Nutumüüriks.
Judaismi seostest Jeruusalemmaga räägib suuresti Vana Testament. Uus Testament lisab sellele kristlaste jaoks uue mõõtme Jeesuse toimetuste kaudu, sest see on koht, kus ta tegi oma suuremad üleastumised, vangistati, hukati ning kus ta ka üles tõusis. Tõusis nii, et tänapäeval on tema haudu lausa kaks: üks anglikaani kiriku oma kõikidele protestantidele ja teine Kaljukirikus kõikidele teistele.
Nii nagu Uus Testament tuleneb Vanast, on ka Koraan nende mõlema edasiarendus ning Templimägi on püha koht ka moslemite jaoks. Seal asub Kaljumošee ning Al-Aqsa ehk Kauge Mošee, kust läks oma hobusel taevasse Muhamed ning mis on praegu kolmas pühim paik moslemite jaoks. Templimäe olulisust rõhutab ka fakt, et islami algusaegadel palvetasid moslemid Jeruusalemma, mitte Meka poole. Veel praegugi kutsuvad palestiinlased Jeruusalemma vähemalt kõnekeeles Al-Quds ehk Püha.
Lühidalt on Templimägi oluline mitmele osapoolele ja ühe ignoreerimine hästi ei mõju. Eriti kui arvestada, et sealsed inimesed on oluliselt kuumaverelisemad kui need, kes siinmail elavad. Ehk siis mõelge sellele, mis juhtus, kui Pronkssõdur viidi Tõnismäelt Sõjaväekalmistule. See, mis juhtuks Templimäe ümbruses, kui üks osapool minema puksitaks, oleks aga tuhandeid kordi hullem.
Juutide ja Palestiina konflikti anatoomia
Tõsi on, et Jeruusalemm koos Templimäega on käinud käest kätte kümneid kordi. Võib-olla on just sellest jäänud mulje, et palestiinlased ja juudid on vaenutsenud omavahel juba sajandeid. Tegelikult on see konflikt vana vähem kui sada aastat.
Nimelt elasid nii araablased kui ka juudid küllaltki harmooniliselt koos kuni XIX sajandi viimaste kümnenditeni. Nagu meil Eestis, toimus ka nii juutidel kui ka palestiinlastel sellel ajal rahvuslik ärkamine. Need araablased, kes elasid Palestiinas, hakkasid kutsuma end palestiinlasteks.
Sama juhtus ka juutidel. Juudi rahvus kui selline oli olemas, kuid noored linnades elavad ja haritud juudid olid väsinud ortodokssete juutide halast ja ootamisest, et Jumal tuleks ja looks uuesti juudiriigi (koos templiga loomulikult). Noored inimesed otsustasid, et aitab ootamisest, käärisid käised üles ning sõitsid Iisraeli, tollasesse Palestiinasse, et Iisrael ise üles ehitada. Loomulikult ortodokssetele juutidele selline Jumala tahtest üleastumine ei meeldinud ning nüüdki enamik neist Iisraeli riiki pehmelt öeldes väga ei armasta. Oma isade maale minemiseks andis sionistidele tõuke ka mitmel pool Euroopas rahvusliku ärkamisega kaasas käinud antisemitismi tõus, mis pool sajandit hiljem päädis holokaustiga.
Hoolimata sellest, et enamik neist noortest sionistidest ei teadnud enamasti põllumajandusest midagi ja algus oli vägagi raske, said nad hakkama. Selles kõiges oli paras annus idealismi ning mis seal salata, ka sotsialismi, kuid nii sündisid esimesed kibutsid, millest paljud tegutsesid 1990. aastate lõpuni ning haritud sai palju maad, mis muidu kasutuna seisis. Näiteks ka enam kui miljoni puuga Jeruusalemma mets, mis tervitab Tel Avivi ja Jaffa poolt tulevaid inimesi ning kus tänapäeval asub Yad Vashem, suurim holokausti mälestuskeskus maailmas, on istutatud suuresti enne Iisraeli riigi sündi.
Lisaks said nad hakkama ka millegi tõeliselt harukordsega, elustades heebrea keele, mida seni oli kasutatud vaid sünagoogides. Lihtsalt võrdluseks: tänapäevani sureb igal aastal maailmas välja kui mitte kümneid, siis kindlasti mitmeid keeli. Peale heebrea keele ei ole kuulda olnud nende elustamisest.
Hoolimata sionistliku liikumise ülevusest on selles ideoloogias siiski üks suur viga. Nimelt kujutasid nad ette, et lähevad enda isade neitsilikule maale, mis on tühi ja vajab vaid harimist. Fakt oli aga see, et seal juba elasid palestiinlased. Kui saabusid esimesed sajad või isegi tuhanded sionistid, siis muret ei olnud. XX sajandi esimestel kümnenditel aga hakkas neid saabuma kümnete tuhandete kaupa. Territoorium, kuhu nad saabusid, on küllaltki väike, nii et see viis juba esimeste kokkupõrgeteni sionistide ja palestiinlaste vahel.
Neljakümnendate lõpus teravnes konflikt kahe osapoole vahel veelgi, kasvades tõeliseks põrandaaluseks sõjaks. Holokaust oli värske uudis ja ÜRO otsustas rahu tagamiseks lüüa Palestiina territooriumi mõtteliselt pooleks nii, et üks pool jääb juutidele, kes saavad sinna luua Iisraeli, ning teine palestiinlastele. Palestiina territooriumi keskele jäi Jeruusalemm, millele anti eristaatus neutraalse linnana.
Aga kui Ben-Guriyyon kuulutas 1948. aastal välja Iisraeli riigi, siis selle piiridest kinni ei peetud. Algas sõda noore Iisraeli riigi ning naabrite – Egiptuse, Süüria, Jordaania ja Iraagi – vahel. Ning ega ka kohalikud araablased päris käed rüpes istunud.
Lühidalt: esines liialdusi. Ja mitte vähe. Näiteks on Ari Shavit kirjutanud oma hinnatud raamatus „My Promised Land“ araablaste tapmisest ja väljasaatmisest Lyddast ehl Lodist 1948. aastal. See ei ole ilus kirjeldus. Eriti kui arvestada, et Lydda, praegune Lod on üks vanemaid asustatud punkte maailmas. Lisaks on selles linnas sündinud püha Jüri, kes on väga oluline pühak nii Inglismaal, Gruusias (püha Jüri – St. George) kui ka mujal. Lisaks aeti viiekümnendatel buldooseritega kokku suurem osa iidsest vanalinnast ja asemele ehitati tavalised viiekordsed paneelikad, umbes samasugused, nagu neid Mustamäel näha saab. Ning tagasi lasti vaid üksikud lojaalsed palestiinlased.
See on koht, kuhu turistidel Iisraeli külastades minna ei soovitata. Kuid paar aastat tagasi tegin seal üht arhitektuurilist projekti. Lod on nimelt oluline selle poolest, et see on üks vähestest kohtadest, kus juudid ja palestiinlased elavad samades majades koos ja üksteisega riidu ei kisu. Samas on see üks vaesemaid linnu Iisraelis, nii et vaesus ühendab inimesed. See on erandlik, sest selles konfliktis ei ole kumbki pool oma liialduste pärast vabandust palunud, pigem keeratakse ikka vinti üle.
Muide, enamik eestlasi, kes on Iisraelis käinud, on pahaaimamatult sattunud ka Lodi, sest selle äärelinnas asub Tel Avivi lennujaam. Ja kui peaksite Iisraelis mõne kuritööga hakkama saama, on võimalus, et sattute Lodi pikemaks ajaks, sest seal asub ka juudiriigi suurim vangla, mis just liigse luksusega silma ei paista.
- aasta sõja tulemusel sai Iisrael endale rohkem maad, kui ÜRO ette nägi, kuid värske Iisraeli riik Jeruusalemmas ülemvõimu ei saavutanud. Vanalinna koos Templimäega kontrollis Jordaania kuningriik. Iisraelil oli Ida-Jeruusalemmas vaid väike saareke Mount Scopusel, kus asus siis ja asub praeguseni üks Heebrea ülikooli peamistest kampustest.
Olukord muutus aga 1967. aastal toimunud Kuuepäevase sõja ajal, kus Iisraeli armee tõestas enda lahinguvõimet kõige paremast küljest, nii et Iisraeli territoorium suurenes kolm korda ning üle 2000 aasta esimest korda kuulus nendele ka Templimägi. Lisaks kontrollis nüüd Iisrael tervet Jeruusalemma koos Siinai poolsaare ja veel muude jubinatega. Seda ei suutnud muuta ka mõni aasta hiljem toimunud Yom Kippuri sõda.
Vahepealsetel aastakümnetel tegi Iisrael rahvusvahelise üldsuse survel hulga järeleandmisi. Siinai tagastati Egiptusele ning palestiinlased said enda valdusesse siiski Iisraeli kontrolli all oleva Palestiina territooriumi, mis oli küll oluliselt väiksem kui algne ÜRO poolt määratu. Sellel oli oma roll ka Palestiina Vabastusarmee karismaatilisel liidril Yāsir Arafātil.
Loomulikult nimetas Iisrael Jeruusalemma oma ajalooliseks pealinnaks. ÜRO ja paljud teised riigid olid ja on ka tänaseni selle vastu, sest ka palestiinlased peavad seda enda pealinnaks. Iisraeli Knesset ehk parlament, peaministri residents ning paljud ametiasutused asuvad küll Jeruusalemmas, kuid enamik saatkondadest on siiski Tel Avivis.
Selline status quo on kehtinud aastakümneid ning sellega võib rahul olla, sest laiapõhjalist sõda see endaga kaasa ei too. Selle muutmine on aga väga halb mõte, sest kui seda teha, on väga selge, et asi lõpeb suure taplemise ja sõjaga. Ning võitlus ISIS-ega on selle kõrval naljanumber.
Jah, isegi täna, kui valitseb suhteline rahu, lõhkevad seal pidevalt pommid, toimuvad terroriaktid ja eskaleeruvad pinged. Kusjuures nende tegude kordasaatjad ei ole üldse eranditult palestiina radikaalid. Sama palju valavad õli tulle ka juudi ekstremistid. Tundsin end küllaltki ebameeldivalt pärast seda, kui vaid paar tundi peale minu viibimist ühes trammipeatuses Mount Scopuse lähedal sõitis araabia noormees autoga kolm inimest surnuks. Samas, kui paar kuud hiljem märkasin silmanurgast, kui rolleril palestiinlane Menachem Begini keskuse ees tulistas kõhtu juudi radikaalset liidrit, ei tundunudki see enam midagi väga erilist. See on veidi nagu 90-ndate Tallinn, mil Tammsaare tee Neste bensiinijaamas tõesti kõmmutati vahel, kuid sellegipoolest inimesed sõid-jõid, armastasid ja elasid oma elu.
Elu Jeruusalemmas tänapäeval
Olles lugenud China Miélville’i teost „Linn ja linn“, tunned end Jeruusalemmas jalutades justkui selles romaanis. On olemas nähtamatu joon, millest üks pool lihtsalt üle ei lähe. Ida-Jeruusalemmas, mis jääb Surnumere poole, elavad palestiinlased. Juudid elavad Lääne-Jeruusalemmas. Mõtteliseks piiriks nende vahel on trammitee Damaskuse värava ääres.
Kujutlege näiteks, et Tallinnas Viru ringil üks osa inimestest lihtsalt ei läheks kunagi üle trammitee. Kuid Jeruusalemmas see just nii ongi.
Sama kehtib ka vanalinnas, mis on jaotatud neljaks. Kõige suurem nendest osadest on araablaste kvartal, läbi mille kulgeb ka suurem osa Kristuse viimasest teekonnast ehk Via Dolorosast. Juutide kvartal paikneb otse Templimäe ees. Lisaks on seal ka väike kristlaste ja jõukas armeenlaste kvartal. Ka seal on vahe vaid mõnekümnes meetris ning üks pool väldib selle nähtamatu piiri ületamist, mis siis, et araablaste poolel on näiteks toidukaubad mitu korda odavamad. Rääkimata elaniketihedusest. Kui võrrelda Tallinna ja Jeruusalemma vanalinna, siis need on samas suured. Kuid Jeruusalemma vanalinn ei ole mitte muuseum, vaid ka linn, kus elatakse. Elanikke on seal tänapäeval u 40 000, seda on rohkem kui terves Tallinna kesklinnas.
Ka Templimägi on jagatud. Ülemine osa kuulub Wakifile ehk moslemite religioossele esindusele ning juutidele on jäänud alumine ehk nutumüüri osa. Ning ajutiseks pealinnaks peavad palestiinlased tänapäeval Ramallah linna, kus leidub samuti arvukalt nende välisriikide saatkondi, mis on Palestiinat iseseisva riigina tunnistanud.
Asundused kui komistuskivi
Põhimõtteliselt sellest piirist üle ei astuta. Laias laastus võib öelda, et Iisraeli kodanik on näinud kõige tõenäolisemalt Ida-Jeruusalemma või Palestiinat kas läbi tanki periskoobi või relva sihiku. Siiski on selles ka erandeid. Nimelt käib juba aastakümneid Ida-Jeruusalemma vaikne koloniseerimine. Ehk palestiinlastele ei anta ehituslube, ametnikud lihtsalt venitavad nii palju kui saab, ning siis ehitatakse samadele platsidele majad, mida asustavad juudid. Ning loomulikult valvab seda kamp püssimehi. Inimesed, kes sinna kolivad, ei ole reeglina Iisraelis sündinud, vaid tulevad USA-st, Prantsusmaalt, Ukrainast ja mujalt, sest igaüks, kes suudab tõestada enda juudi juuri saab põhimõtteliselt Iisraeli kodakondsuse ning võimaluse naasta „isade maale“. Palestiinlased aga, kes on elanud seal aastasadu, peavad selle saavutamiseks kümneid kordi rohkem pingutama ja oma lojaalsust tõestama. Eriti selgelt on see näha näiteks Templimäe vahetus läheduses olevas Silwani külas, mis asub Kidroni oru alguses. Selles aastasadu araablastega asustatud külas lehvib nüüd pea igal kolmandal majal Iisraeli lipp. Ning neid tuleb igal aastal juurde.
Sama nähtus avaldub suuremal määral ka Palestiinas, kuhu on loodud tuhandeid juudi asundusi. Kusjuures ÜRO on korduvalt pidanud neid ebaseaduslikeks. Need on veidi düstoopilised ideaallinnad, mis on sageli turvalisuse huvides peidetud kõrgete müüride taha. Kuid elu on seal ilus. Sõjaväelased loomulikult hoolitsevad nende turvalisuse eest, kuigi konflikte tekib seal pidevalt. Praegu elab seal üle 800 000 juudi asuniku, mis on umbes 10% Iisraeli elanikkonnast. Ning nende illegaalsete asunduste arv kasvab pidevalt.
Umbes 10 aastat tagasi piirati Palestiina suuresti müüriga, kus on vaid paar läbipääsupunkti. Ütleme nii, et too müür seal harmoonilist läbisaamist Iisraeli ja Palestiina vahel ei süvenda. Kes on seal korra käinud vabatahtlikult, see vist enam teist korda ei lähe. Kuid on palju palestiinlasi, kes veedavad seal iga päev tunde. Põhjus on selles, et müüriga piiratud Palestiinas ei ole kuigi palju võimalusi tööd teha, nii et inimesed peavad seda tegema Iisraeli poolel.
Näiteks asub Palestiinas üks araabia kristlaste küla, mille nimeks Taybeh. Seal tegutseb ettevõtlik Nadim, kes avas Lähis-Ida esimese pruulikoja. Ta korraldab seal ka Oktoberfesti, nii et tema õlut teatakse ka kaugemal. Kuid näiteks oma toodangut Jaapanisse saates on keerulisem saada see Jaffa sadamase kui sealt edasi Jaapanisse.
Ta on ettevõtlik mees, USA-s õppinud ja õllekultuuriga tutvunud ja avas logistilistel põhjustel õlletehase ka Saksamaal. Ühesõnaga, tema saab hakkama. Kuid tuhanded inimesed peavad käima Jeruusalemmas tööl. Palestiina ajutine pealinn Ramallah on Jeruusalemma vanalinnast sama kaugel kui Maardu Viru ringist ja ka Petlemm on sama kaugel. Palestiinlased on umbes samal pulgal nagu mehhiklased USA lõunaosariikides, tehes peamiselt lihtsamaid töid. Kui ma elasin Jeruusalemmas, oli meie maja aednik palestiinlane. Naabrid rääkisid temast igasuguseid hirmulugusid, kuid mulle tundus, et vähemat enda tööga sai mees hästi hakkama.
Kuid üleüldiselt Iisrael araabia juuri ja ajalugu ei hinda. Kui toimuvad väljakaevamised, siis otsitakse vaid seda 2000 aasta vanust kihti, mis tõestab, et „meie olime siin enne“. Vast heaks näiteks on Simon Wiesenthali Keskuse poolt Jeruusalemma kesklinna Mamilla veehoidla juurde ehitatav Tolerantsuse Muuseum, mis ehitatakse vanale araabia surnuaiale.
Probleem nr 1
Nagu eelpool kirjapandust võib järeldada, esineb Jeruusalemmaga piisavalt probleeme. Kuid kindlasti ei ole see probleem number üks Iisraelis. Jeruusalemma kui ametliku pealinna teema teenib selgelt Donald Trumpi riigisiseseid huvisid. Ehk on seltskond, kellele ta tahab lihtsalt meeldida. Üks põhjus on kindlasti ka see, et Iisraeli kodakondsuse saavad peaaegu kõik, kes suudavad enda juudi juuri tõestada. Kuid paljud neist elavad teistes riikides, omades topelt kodakondsust. Sellest hoolimata on neil valimisõigus. Nii juhtubki, et esiplaanil on küsimused, mis tunduvad seal maal päriselt elavatele inimestele tähtsusetud. Noh, on ju meie väliseestlasedki veidi käredamalt meelestatud ja kiruvad endiseid kommuniste, kes meil võimul on, samas kui Eestis elav inimene mõtleb pigem maksudest ja aktsiisidest.
Ehk tavalise inimese jaoks, kes elab Iisraelis või Jeruusalemmas ei ole pealinna staatus suurim probleem. Selleks on hoopis elukallidus.
Lihtne näide: enda ajaloolist süüd lunastavad noored Saksamaalt. Tavaliselt võetakse selleks aasta kesk- ja ülikooli vahel. Nad töötavad näiteks supiköögis ning kõige tublimad saavad aidata alla vaesuspiiri elavaid holokausti ohvreid. Näete siin mingit ebakõla?
Kuid vaesus ei puuduta mitte vaid vanureid. Elatustaset arvestades on see üks kallemaid riike maailmas, kus palgad on keskmisest madalamad ja hinnad kõrgemad. Nii kõrged, et inimesed ei saa lihtsalt hakkama. Ja see ajab nad vihaseks.
Nii juhtus aastal 2011, kui üle 500 000 inimese ehk 6% Iisraeli elanikkonnast tuli Tel Avivi trendikal Rotschildi avenüül protestima elukalliduse vastu. Inimesed, kes on oma riigi patrioodid ja valmis iga kell selle eest sõdima, ei saa enda palga eest isegi korterit üürida, vaid peavad seda jagama teistega. Näiteks kõige lihtsam ühetoaline korter maksab Jeruusalemmas peaaegu pool miljonit dollarit, Tel Avivis veel rohkem. Lisaks riided ja muud kulud.
Nii on ka poliitikud enda siseturu jaoks mõeldud sõnumid suunanud just sotsiaalse võrdsuse suurendamiseks. Sõjaks ollakse valmis ja sellega inimesi ei hirmuta, elukallidusega aga küll. Kui enne oli noortel sionistidel Euroopasse, eriti Saksamaale kolimine tabu, siis praegu on see saanud tavaliseks nähtuseks. Ehk noored lahkuvad Iisraelist sinna, kust nende vanavanemad tulid paremat elu otsima.
Mis oleks lahendus?
Selge on see, et selline olukord ei rahulda kumbagi poolt. Suuremat pilti vaadates oli ju lahendus ÜRO-s laual juba 70 aastat tagasi. Ehk siis see kahe riigi lahendus. Tänu Oslo lepingutele oleks see üheksakümnendate alguses ka teoks saanud, kuid plaan luhtus juudi radikaali atentaadi tõttu Yitzhak Rabinile.
Praegugi on meil põhimõtteliselt kaks eksisteerivat riiki, mis elavad – üks vähem, teine rohkem – isolatsioonis. Kas tõesti on nii rumal idee, et lahendada see asunduste küsimus ja minna edasi, sest kui kohe kuidagi koos ei saa, siis ehk püüaks eraldi. Iisraeli riigi sünd on ime ning leian, et kahe riigi lahendusest, mille radikaalid soovitavad unustada, võidaks mitte anult Palestiina, vaid ka Iisrael.
