JEESUSE ÜMBERKONSTRUEERIMISE VÕIMALUSI: Eesti orientalist, teoloog ja assürioloog Peeter Espak kirjeldab, kuidas teaduse hulluksminevam versioon ei suuda oma näppe eemal hoida ühestki kultuurinähtusest. See, kuidas tänapäeval peetakse Jeesust erinevate uurijate arust kas transiks, homoks või neegriks, on ilmselt alles algus. Aga pole midagi uut siin päikese all. Selline protsess on sageli toimunud akadeemiliste teadlaste või kirikutegelaste pugemise eesmärgil parasjagu kehtiva riigiideoloogia ees, näitamaks ja tõestamaks, et juba Jeesus toetas samasuguseid ühiskondlikke eesmärke, mida on kaasajas määratud ellu viima “teadust” rahastavad komisjonid või ka mõni partei. Alljärgnevalt uurime põgusalt, kes siis Jeesus erinevate teooriate kohaselt olla võib.
Ammugi kollitab lääne vaimumaastikul ringi üks huvitav nähtus, mille kohaselt hakkavad nii teoloogid, ajaloolased kui ka erinevad arvamusliidrid ikka ja jälle Jeesust ümber konstrueerima sobivaks mingi ajastu poliitilise ideoloogia või ka kultuurilise õhkkonnaga.
Murrangulised “avastused”
Selline protsess on sageli toimunud akadeemiliste teadlaste või ka kirikutegelaste pugemise eesmärgil parasjagu kehtiva riigiideoloogia ees näitamaks ja tõestamaks, et juba Jeesus toetas samasuguseid ühiskondlikke eesmärke, mida on kaasajas määratud ellu viima “teadust” rahastavad komisjonid või ka mõni partei, kelle ees ikka rohkema raha või ka positsiooni nimel kaasa koogutada püütakse.
Kui Saksa III riigi ajal arendati teooriat sellest, et Jeesus oli tegelikult hoopis juutide poolt tagakiusatud tõeline aarjalane (kindlasti blond ja sinisilmne, saksa aktsendiga rääkiv nahkpükstes tüüpiline baieri talupojanatuur), siis viimase aja pseudoteadlastele ja “riigiteoloogidele” on vastavalt hetke oludele olnud omane juba teaduslik tõestamine, et Jeesus oli kas homo, neeger või transkehaline.
Enda pudrukauss on uurija silme ees ideaalina kui püha graal ja sellele järgneb januselt ka vaim. Kõige rumalamad usuvadki lollust ja kiidavad sellele siiralt kaasa, osavamad võtavad lihtsalt ideoloogilise allaheitlikkusega kaasneva hüve vastu ja mängivad kaasa.
Jeesuse konstrueerimine just parasjagu maksvale ideoloogilisele korraldusele sobivaks on loomulikult väga pika ajalooga alates kristluse kujunemise algfaasidest peale. Kuid suuremad murrangulised “avastused” jäävad siiski lähiajalukku.
Väga levinud spekuleerivaks kujutelmaks umbes 20. sajandi keskpaigast peale olid ilukirjanduslikud väited sellest, nagu oleks Jeesusel olnud endise prostituudi Maarja Magdaleenaga mingitlaadi armusuhe või vähemalt võimalus sellise suhte tekkimiseks. Hiljem lisandusid neile spekulatsioonidele ka kõikvõimalikud vandenõuteoorialikud käsitlused Jeesuse ja Maarja Magdaleena abielust, mida arendas edasi ka Dan Brown oma “Da Vinci koodis”.
Aastal 2012 tekitas aga suure sensatsiooni hiljem võltsinguks osutunud “Jeesuse naise evangeeliumi” väidetavalt 4. sajandist pärit tekst, milles oli mainitud Jeesuse naist. Algusest peale kahtlasena tundunud tekst leidis aga igati sooja vastuvõtu nii mõnegi progressiivse teoloogi silmis.
Hipijeesus
Sellised esilekerkinud teooriad või kujutelmad peegeldasid 1960-ndatel enamasti pigem seksuaalse vabanemisliikumise käigus järkjärgult tekkinud arusaamu, et selles poleks mitte midagi imelikku, kui ka Jeesusel, keda kirikutraditsioon varem pidas surmani tsölibaadis elanuks, oleks olnud pruut või naine.
Kui hipid iga põõsa taga sugu tegid, rahust ja armastusest rääkisid ja sageli ka ise Jeesused välja nägid, on üpriski mõistetav, et varem või hiljem pidigi tekkima läänemaailma diskursusesse paratamatult kuvand ka erootiliselt armuelu elavast Jeesusest. Kui ta ilmselgelt heast veinist ja ka toidust oskas lugu pidada, miks poleks võinud siis Jeesus oma inimpooluses ka muid bioloogilisi funktsioone täita samamoodi nagu kõik inimesed aegade algusest peale?
Mis juhtus päriselt 2000 aastat tagasi, on täielikult teadmata. Ühtegi tõestust eri pühadest tekstidest selle kohta, et Jeesuse järgija Maarja Magdaleena oleks ka kunagi päriselt olnud (endine) prostituut (tõenäoliselt väärtõlgendus hilisemas kirikutraditsioonis) või ka Jeesusega mistahes romantilises suhtes, pole otse olemas. Sellised kujutelmad muutsidki populaarseks just 20. sajandi kirjanduslikud spekulatsioonid nagu 1971. aastal ilmunud ja lavastunud Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i rokkooper “Jeesus Kristus superstaar”.
Homojeesuse tulek
Kuid unelmad sellest, et Jeesusel võis olla romantiline suhe naisega, hakkasid peatselt purunema seeläbi, et ühiskonnas sai naise ja mehe armastuse idealiseerimise ja seksuaalsuse vaba väljendusõiguse aeg kahe eraldi soo vahel läbi. Puhumas olid uued tuuled ning inimkonna ja looduse krooniks oli tõusmas uus ülima armastuse ja seda kehastava kangelase liik nimega homoseksualist!
Nagu anglikaani preester ja inimõigusaktivist Paul Oestreicher maailma juhtiva vasakväljaande The Guardian artiklis “Kas Jeesus oli homo? Tõnäoliselt oli” aastal 2012 kirjutas: “Idee sellest, et Jeesusel oli romantiline suhe Maarja Magdaleenaga, on puhtalt ilukirjanduslik ja ei põhine ühelgi piiblitekstilisel tõendusmaterjalil. Teisalt aga tõendid selle kohta, et ta võis olla see, mida me täna kutsuma sõnaga “gei”, on väga tugevad.”
Teadmamees küll ütleb, et tegelikult võis Jeesus olla nii heteroseksuaal, biseksuaal kui ka homoseksuaal ja üheski variandis ei saa olla päris kindel. Võimalus homoseksualismiks olla kõige tugevam, sest Jeesuse intiimne suhe tema armastatud järgija Johannesega olla Piiblist selgelt väljatoodav. “Tänapäeval oleks iga inimene seda nii interpreteerinud,” järeldab Oestreicher.
Kaasaja Jeesuse variandid
Kuid kõigest mõned ajad hiljem on inimkonna ja looduse uueks krooniks tõusnud hetero- ja homoseksuaalsete Casanovade asemel hoopis uus meeletu paljusus pigem sootuid või fluiidseid olendeid, kelle kokkulugemiseks ja väljaselgitamiseks vajab teadupärast iga tõeliselt rahvusvaheline teadusülikool enda katuse alla tegutsema paarikümne professoriga soouuringute instituuti, mis kindlasti peatselt asutatakse ka Eestisse.
Ka piibellikust endisaegsest “hoorast” on tänapäeval saanud hoopis polüamoorne indiviid. Ning iganenud rassistlikku arusaama, et inimliigil on kaks sugu, on asutud teaduslikus diskursuses nimetama halvustavalt tsisseksismiks (ingl cissexism).
Kaasaja Jeesus – selleks, et olla maksvale ühiskondlikule ideoloogiale vastuvõetav – saab seega olla ainult kas suguvahetav ja mittebinaarne indiviid või näiteks mustanahaline või eskimo. Või vähemalt natukenegi pruun, et mitte olla tõlgendatav valge kapitalistliku heteroseksuaalse planeedivastase meesrõhujana.
Selleks, et äratada tähelepanu ja heakskiitu nii vasakajakirjanduse kui teaduse rahastajate silmis, ei piisa enam sellest, et teha Jeesusest omasoolemb, sest homod ja lesbid nagu ka feministid on ammugi omandanud uuema aja diskursuses ja ühiskondlikus vastuvõtus kahtlusttekitava varjundi kodanlik-natsionalistliku kapitalistliku rõhumismehhanismi mutrikestena, kes kinnistavad ühiskonda tänaseks vananenud ja väärastunud kujutelm-arusaamu mehe ja naise bioloogilisest olemasolust. Järelikult tähestiku neljas täht lähebki käiku – Jeesus oli transseksuaalne!
Transjeesus
Kui alles mõned aastad tagasi tõestasid vasakäärmuslikud ringkonnad seda, et Jeesus oli mustanahaline, milliste absurditeooriate taha asus BLM liikumist heaks kiites ja lausa anglikaani kirikutes Jeesuse valge mehena kujutamist kunstis revideerida soovinud Canterbury peapiiskop Justin Welby, siis Cambridge’i ülikoolist on uuema teadussaavutusena maailma meediasse jõudnud teave, et Jeesuse “keha oli seksualiseeritud nii mehelikus kui ka naiselikus mõttes” ning tegu oli “transkehaga”.
Nooremteadur Joshua Heath, kelle juhendajaks olla eelmine Canterbury peapiiskop Rowan Williams, kasutas oma teooriate näitlikustamiseks jutluse käigus transjeesusest keskaegseid ja renessansiajastu kunstiteoseid ning ka hilisemat materjali, millel kujutatud veritsevat haava esitleti kui “vagiinat” Jeesuse kehal.
Iseenesestmõistetav, et säärane jaburus maailmakuulsast tippülikoolist (mille sarnaseid on muide juba aastaid enne arendatud eri vasakuurijate poolt ka mujal ülikoolides ja kväärjeesus koos oma vagiinaga on ammune külaline ka mitmetes varasemates “teadus”-uurimustes) äratas ka suurte meediaväljaannete tähelepanu. Samamoodi, kui mõni Hollywoodi staar järjekordselt aluspesu mitte kandes salajase sooviga, et “tehke ometi mu suguorganist pilti, et ma jälle lehte saaks”.
Oleks aga oodanud, et Cambridge’i ülikoolist või ka uurija enda poolt vastatakse rumaluse silumiseks, et tegu oli lihtsalt sooviga “intrigeerida”, mitte absurdi esitamisega päris ajaloona. Tudengitelt ja nooremteaduritelt ei peagi ootama “puhast teadust” ning rappaminek on aktsepteeritav. Nägu säilitades oleks võinud ka lihtsalt naljatledes vastata, et noored uurijad ja vahel ka vanad ikka liialdavad ja teevad pulli.
Cambridge’i Trinity Colledge’i dekaan Michael Banner nagu ka vasakväljaanded (sh The Daily Beast) asusid aga esitatud väiteid hoopis kaitsma või õigustama ikkagi “teaduse” seisukohalt. Kritiseerijad olla transinimeste suhtes sallimatud, kelle kaitseks ollagi sõna võetud, näevad woke-tonti seal, kus seda pole ega suuda mõista käsitluse taga seisvat suurt teadust!
Ehk kokkuvõtlikult – kui sa ei aktsepteeri kellegi luulet Jeesuse kehal asetsevast imaginaarsest vulvast, mis muudab selle keha transkehaks, oled sa vihkaja! Mitte mingit woke-tonti pole olemas – kõik puha parempopulistide väljamõeldis!
Kaasamäng ideoloogilistel kaalutlustel
Kuigi me teame päris kindlalt, et Jeesuse nahavärv oli pigem “valge” – umbes nagu ka tänapäevastel liibanoni araablastel, süürlastel, isegi saudidel, juutidel ja üldse kogu sealse Vahemere regiooni rahvastel (sh kreeklased, roomlased, kes suuresti tõenäoliselt välimuselt ei erinenudki) – võeti pseudoteaduslik teooria pruun- või mustjeesusest teaduse ja kiriku kõrgeimal tasandil ikkagi omaks.
Ning loomulikult pole mingit transjeesust ega tema kehas olevat veritsevat vagiinat kunagi kuskil väljaspool kaasaegseid marginaalseid kujutelmi olemas olnud – ei kunstis ega päris elus. Igas avauses naise suguorgani äratundmine sarnaneb ammugi levinud radikaalide-kunstiajaloolaste kombega kõikides eenduvates ehitistes ning eriti ausammastes fallose sümboli leidmisega. Ja kui keegi kuskil olgu keskajal või hiljem ka tõepoolest oleks kujutanud naise vagiinat Jeesuse veritseva haavana, ei ütleks see kõige vähimatki ei ajaloolise ega usulise päris-Jeesuse olemuse kohta, vaid oleks lihtsalt anomaalne sajandeid hilisem kujutis ehk erandlik kurioosum.
On selge, et õppinud teadusemehed ja kirikutegelased ei saa ka ise väidetut uskuda ja pigem ideoloogilistel kaalutlustel mängivad kaasa või teesklevad. Ning tõenäoliselt teevad nad seda seetõttu, et eeldavad, et nende enda heaolu, avalik progressiivne maine ja ka sissetulek sõltub sellest, et mitte liialt ärritada vasakäärmuslaste ja progressiivide kogukondi üles nende vastu protestima või mässama. Kardetakse, et vastuolluminek väljapressiva ja terroriseeriva vasakäärmuslusega jätab ideoloogilisele puhtusele pleki, rikub ära edasise tööelu ahvatlevaimad perspektiivid ning eelkõige rahulikus ja meeldivas keskkonnas elu lõpuni olesklemise.
Jeesus, mittebinaarne kliimapagulane
Sama toimub üle läänemaailma pea kõikides ülikoolides, ka meil Eestis. Professorid, rektorid, dekaanid ja direktorid teavad sageli väga hästi, millist täielikku jama nende alluvuses teaduse nime all läbi viiakse. Tõe väljaütlemine tooks aga kaasa meeldivas rahulolus ja alandlikus meeles olesklemise potentsiaalse katkestuse ning protestilaine aktivistidelt ja ka ebasoosingu progressiivsetelt parteidelt. Lihtsam on herilasepesa mitte torkida, palk ja medalid tegemata töö eest vastu võtta ja mõnuledes mõelda, et olen salliv ja moodne.
Kui mõni aeg tagasi hakkas angloameerika akadeemilisest maailmast laekuma nagu Vändrast saelaudu või föderaalreservist dollareid mustanahalise ja homojeesuse teooriaid, saigi kolleegidega arutletud, et millal tähestikus edasi liigutakse.
See on nüüd käes transjeesuse sünniga. Jääme ootama, millal mõni Briti või USA ülikool teeb Jeesusest mittebinaarse kliimapagulase, kes lisaks kannatas kliimaärevushäirete käes. Õnneks on teaduspõllu kündmisel veel parimad ajad ees, sest tähestikku on vahepeal tekkinud pärast plussmärki juurde niivõrd suurel määral tähti, et lõppu ei näigi tulevat. Kõik sadakond uusolendit ja -sugu ootavad kasutamist ja riigi poolt uurimiseks rahastamist!
Maarja Magdaleenga suhtes olnud heterojeesus ja pärast seda must- või homojeesus on minevik, transjeesus on olevik ja kliimaaktivistist pansooline mittebinaarne polüamoorne kväärjeesus, kes vihkab paremkonservatiive, on tulevik!
Päris-Jeesusel nii lihas kui ka vaimus on sellest kõigest aga jumala suva ja kui ilusti küsida, muudab ta meie kõikide jaoks vee ikka ja jälle veiniks edasi ning vajadusel päästab ka kurjast.
