Läbitunnetatud ja minimalistliku käekirjaga Jim Jarmuschi peetakse USA sõltumatu kino ikooniks ning tema nimi on igale filmikunstist lugupidavale vaatajale teada kui omamoodi kvaliteedimärk. Jarmusch kuulub David Lynchi, Gus van Santi ja vendade Coenite kõrval nende väheste USA re?issööride hulka, kelle tööd on leidnud äramärkimist ka Euroopa olulisemal filmifestivalil Cannes’is: “Võõram kui paradiis” (Stranger Than Paradise (1984)) – Kuldne Kaamera; Mystery Train (1989); “Kohv ja sigaretid” (Coffee & Cigarettes – III (2003|)) ja “Murtud lilled” (Broken Flowers (2005|)) – Grand Prix.
Lakooniline filmikeel
Reegleid ja ?anrikonventsioone eirava Jarmuschi filmikeel on äärmiselt lakooniline – vähene dialoog, vaikeluline tempo ja sageli must-valge koloriit on selle re?issööri visiitkaardiks olnud juba tema filmikarjääri algusaegadest 1980. aastatel. Narratiiv ei ole Jarmuschi jaoks pooltki nii oluline kui tundlikud detailid ja meeleolu. Näitlejatelt ei oota ta rollimängu, vaid püüab kaamerasse isiksuste kohtumisi hetkes. Sumeda foonina kumab kõikidest tema teostest läbi re?issööri omapärane huumorimeel.
Kummaliselt iroonilisel kombel on ka Jarmuschi välimus sarnane tema filmidega. Juba teismeeas täiesti valgeks muutunud juustega re?issööri on enamasti nähtud kandmas musta ülikonda. Tema filmid aga tunduvadki kandvat suuresti autori isiksuse peegeldusi, nii ka viimane. Ise ütleb ta nii: “Mulle meeldib ringi ekselda ja tegutseda instinktiivselt. Järgneda ahvatlustele ilma igasuguse konkreetse sihita.”
Jarmuschi tippteoseks peetakse ka kohalikus kinolevis vilksatanud eksistentsiaalset vesternit “Surnud mees” (“Dead Man”, 1995) Johnny Deppiga peaosas. Pimedatel öödel oleme saanud suurelt ekraanilt nautida ka teisi Jarmuschi filme: “Kummituskoer: samurai tee” (Ghost Dog: The Way of Samurai (PÖFF 1999)); “Kohv ja sigaretid” (PÖFF 2004|) ja “Murtud lilled” (PÖFF 2005|). Tema värskeim film, meditatiivne “Võimu piirid” (Limits of Contol) linastus 2009|. aasta PÖFF-il programmis “13 valitud teost”.
“Võimu piirid”
Jarmuschi uusimas filmis põimuvad elegantselt re?issööri loomingut läbivad teemad: elu äärealadel tegutsevad üksiklased, kokkupuuted tundmatute paikade ja kultuuridega, teel olemine kui selline – kulgemine ning filosoofilised mõttearendused. Ühtlasi teeb “Võimu piirid” kummarduse 1960.-1970. aastate Prantsuse ja USA filmidele, konkreetsemalt John Boormani 1967. aasta filmile “Point Blank” ja Jean-Pierre Melville’i sama aasta filmile “Le samoura?”. Jarmuschi uusimat teost on nimetatud ka arthouse action-trilleriks, kuid teda ei huvita ?anrikonventsioonide järgimine. “Soovisin teha action-filmi, kus ei oleks action’it,” jagab kultusre?issöör oma visiooni.
“Võimu piirid” jälgib Hispaanias ringi rändava mõistatusliku üksiklase tegemisi ja seda iseloomustab äärmuslik distsiplineeritus. Stoilist ja napisõnalist peategelast kehastab Aafrika päritolu suursugune Isaach de Bankolé (von Trieri “Manderlay”), kelle jaoks on see juba neljas koostöö Jarmuschiga. Mõistatuslikele koordinaatidele ja vihjetele järgnev salapärane võõras kohtub oma rännakul kummaliste teejuhtidega (muljetavaldav näitlejateansambel eesotsas Tilda Swintoni, Gael Garcia Bernali ja Bill Murrayga), kes kuuluksid justkui mõnda salaühingusse, edastades peategelasele krüptilisi juhiseid ning filosofeerides muusika, filmide ja teaduse teemadel.
“Parimad filmid on justkui unenäod”
Peamine element, mis muudab Jarmuschi uusima linateose külluslikuks kinoelamuseks, on Wong Kar-wai ihuoperaatori Christopher Doyle’i (“Paranoid Park 2046”, “In the Mood for Love”) lummav kaameratöö, mis kuvab taustaks kütkestavad Hispaania maastikud, peatudes pikemalt Madridi ja Sevilla linnapildil. Mainimist väärib ka filmi heliriba ja pisidetailid, millel lähemal analüüsil on re?issööriga tihe isiklik seos. Näiteks filmis kirjatuvina funktsioneerivad tikutoosid või psühhedeelsed punginoodid.
Filmi pealkiri “Võimu piirid” on laenatud William S. Burroughsi samanimeliselt esseelt, kuid käesolev film on eelkõige leidnud innustust tema meetodist. Lähtepunktiks oli re?issööri sulest pärinev 25-leheküljeline jutustus ning edasi lasti end kanda juhuslikkusest, mis andis filmitegijad sarnaselt filmi põhipostulaadile vabaks strukturaalsetest piirangutest. Sündmuste näiline juhuslikkus ning dialoogi, tegevuste ja motiivide kordused on oluliseks teguriks, mis annavad sellele filmile meditatiivse, lausa unenäoliku iseloomu. “Parimad filmid on justkui unenäod,” sõnab üks filmi salapärastest tegelastest.
Jim Jarmuschi “Võimu piirid” linastub Tallinna Cinamonis alates 12. veebruarist. Filmi levitab Acme Film OÜ.