Akimov on, muide, see respublikaan, kes koos Hants Hindiga Korbi & Co 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimiste järel taas võimule aitas, mille eest mõlemad mehed Res Publicast välja heideti.
“Inimene, kellest see lugu kõneleb, ei ole tavaline. Teate te paljusid linnapäid, kellel on seljataga enam kui poolteisttuhat langevarjuhüpet? Või volikogu esimehi, kel on pidevalt taskus fotoaparaat, et jäädvustada igapäevaelu ja koostada sel moel oma ajastu kroonikat? Tema koduarhiivis on harrastuskaameraga filmitud unikaalsed kaadrid õhust. Neil on tema abikaasa Tatjana hõljumas taeva all, sõbrad aeroklubist, linn, kus ta sündis ja kasvas ning mida ta praegu juhib.
Või kuidas teile meeldib linna juht, kes armastab puhkepäevadel küpsetada pirukaid? Mitte mingeid kiireid käkke, vaid ehtsaid, tehtud kõigi reeglite järgi pärmitaignast. Näiteks pojad armastavad pirukaid mustikatäidisega, aga Tatjana lihaga.
/?/ Korbid on üldse alati elanud nagu kõik. Igatahes nagu enamik naabritest. Seetõttu oskabki Valeri kõike: niita, lojuseid talitada, kartuleid kasvatada, peenraid rohida ja kasvuhooneid kurkidele ja tomatitele paigaldada. Seda kõike õppis ta juba lapsepõlves kodunt – ema, isa ja tema koos vennaga elasid linnaservas lennuvälja kõrval. Seda kohta kutsutakse rahvasuus Puruks.
Puru on üks täiesti eriline paik. Kui jutt ei oleks Eesti põlevkivibasseinist, vaid mõnest muust paigast, võiks seda kohta nimetada töölisrajooniks. Aga tänane Kohtla-Järve on selline nagu ta on – tegelikult saab kogu linna nimetada Eesti töölisasulaks. Samas on temas endaski täiesti erilise auraga osasid ja just üks selline osa on Puru. Ja ehkki linnaosa on eelmisel kümnendil osaliselt kaotanud kunagise kuulsuse särast, kuuleb siiani, nüüd juba halli parukaga soliidsetelt meestelt lausungit: “Me oleme purukad!” – just kui edu panti.
Kunagi elasid siin kõige karmimad kutid-uljaspead. Oma käitumisreeglite, oma aukoodeksi, oma ettekujutusega mehe aust ja naiste korralikkusest. Midagi oli nende argiellu sujuvalt üle kandunud endiste vangide käitumisest, keda selles kandis oli eriti palju. Ja pole midagi imestada, sest selline oli nõukogude rahva tegelikkus, kes ehitas ainulaadse ühiskonna, kus iga kolmas sidis vangis ja iga viies oli vangivalvur, et nood plehku ei paneks. Puru kutid sirgusid sitketeks meesteks, kes teadsid elust kõike või peaaegu kõike, kes oskasid tööd teha ja elatist teenida, lööke vastu võtta ja sõbrale raskel hetkel õla alla panna. Muidugi ei saanud kõigist seaduskuulekaid kodanikke. Aga see on juba teine teema.
/?/ Korbi triumfaalne naasmine tõsisesse poliitikasse oli paljudele kui pommiplahvatus. Viimase Kohtla-Järve Nõukogude-aegse meeri nimi tundus olevat 1996. aastaks igaveseks kadunu piirkonna poliitiliselt kaardilt.
Esmakordselt sai Korb Kohtla-Järve linnapeaks 1990. aastal. Juhtus see peaaegu juhuslikult nii talle endale kui ka enamusele lähikonnast. Inimest, kes pretendeeris tollal linnajuhi kohale, ei kinnitatud eesti keele mitteoskamise pärast. Aga Korb, kes oli tollal linna haridusosakonna juhataja, valdas keelt.
Juhtida linna on alati keeruline. Aga 1990. aastal oli see topeltkeeruline ülesanne. Korb sai selle ülesandega hakkama. Siin töötasid normaalselt kõik linnaametid, majades oli soe, valge ja ilma eriliste häireteta töötas linnatransport. Ja isegi 1991. aasta augustis, mil tulekahjuks oleks piisanud ühest sädemest, suutis ta kainelt hinnata olukorda ega lasknud ei ennast ega ka linna kiskuda hullumeelsuse kuristikku. Aga pärast jätkas linnavankri juhtimist kuni esimeste vaba Eesti kohalike valimisteni.
Ta ei kartnud töötuks jäämist. Oma kaevandusetööd ta valdas, rasket füüsilist tööd ei peljanud. Olid tal ju maa-all töötades möödunud nii mõnedki mitte kõige halvemad aastad. /?/
Umbes aasta pärast Tatjanaga abiellumist õnnestus Valeril naasta oma üliõpilaspõlve linna Neeva kaldal. Nimelt suunati ta kõrgemasse parteikooli. /?/
Tänasel päeval võib erinevalt hinnata haridust, mida jagasid omal ajal parteikoolid. Muidugi oli õppekavades palju skolastikat, kuid neis õppeasutustes oli ka palju positiivset. Kogenud õppejõud aitasid täiskasvanud õpilastel, kel mingil põhjusel oli lõpetamata mõni teine kõrgkool, süstematiseerida teadmisi, saada tõsist ettevalmistust sellistes ainetes nagu psühholoogia, filosoofia ja majandusteadus. Ja tollase Leningradi kõrgema parteikooli raamatukogu, kus õppisid, muide, paljud neist, keda peetakse siiani osaks Eesti eliidist, võis kadestada iga prestii?ne kõrgkool. Paljude tollaste õpingukaaslastega tollasest parteikoolist, kes on tänases Eestis saanud edukateks ärimeesteks, riigiametnikeks, diplomaatideks ja parlamendisaadikuiks, hoiab Korb siiani sidet.
Valeri suhtub üldse väga õrnalt ja siiralt kõigesse, mida võib nimetada sõpruseks või seltsimehelikeks suheteks. Tatjana jagab täielikult neid vaateid. Nende elus oli periood, kui sõprade ring kuivas järsku kokku. See oli siis, kui Korb polnud enam 1990. aastate alguses linnapea. Nad elasid üle kaotuse. Ja kui nad ringi vaatasid, selgus, et mitte kõik pole neist ära pööranud. Lähedusse jäid enam pühendunud, läbikatsutud inimesed, kellega Korbidel on tänase päevani kõige lähedasemad suhted. Nikolai Knjazeviga näiteks. Ta on Valerist veidi noorem. Nad kasvasid üles naabruses, hiljem hüppasid koos langevarjuga. Kui Korb määrati linna haridusosakonna juhiks, võttis ta ehitusala spetsialistina enda juurde Knjazevi, kes oli selleks ajaks jõudnud juba töötada ehitusel müüriladujana ning monteerijana ja lõpetada ehitusinstituudi. Ja hiljem on Knjazev alati olnud Korbi kõrval ning saanud märkimisväärseks juhiks, kogedes koos temaga kaotuseid ja võite.”