Täna, kirjanik Jüri Ehlvesti sajandal sünnipäeval, on meil põhjust veelkord ja sügavalt eesti kirjanduse valupunkte ning edusamme kaaluda.
Enne Ehlvesti oli eesti kirjandus üks hämar udukogu. Pärast “Päkapikk kirjutab” ilmumist aga sai tast selline udukogu, et karju appi. Ja mida raamat edasi, seda hullemaks asi läks.
PIKAST HERMANNIST
Kui võrdleme Jüri Ehlvesti loomingut Jaan Krossi omaga, siis on nagu Pikk Hermann kolosseumi kõrval – kohaliku peenraha B-poolele piisab, aga edasi?
Nali.
Fallokraatlik torniköks Pikk Hermann lammutati umbes seitsekümmend aastat tagasi (2036), et teha ruumi poola bordelliketile. Mis puutub aga Jaan Krossi, siis oli ta eesti kirjanik, Ehlvesti kaasaegne.
EESTI KIRJANDUSE FENOMENIST JA LEGENDIDEST
Eesti kirjandus on täna tõeline fenomen, rahvas on praktiliselt väljasurnud, viimased sadakond isendit suhtlevad vene keeles ja kargavad turistide rõõmuks luikede järve ning kaerajaani. Kirjandus elab aga jõudsalt edasi ja seda – just ja ainult – tänu Ehlvesti erakordsele andele.
Ma olen pidanud paljudele üliõpilastele seletama, et eesti keel ei ole kirikuslaavi dialekt ega iidse ulmeseriaali kurjamite mõuramine või veel vähem Jüri Ehlvesti looming.
Jürile omistatakse tagantjärgi mõndagi, palju sellest on legendid ja lihtlabane müügitöö. Ametlik kirjanduslugu peab teda enam kui kahe tuhande romaani ja seni veel lõpuni katalogiseerimata lühijuttude massiivi autoriks.
Vabandust, aga tuletan meelde, et see ametlik kirjanduslugu on bullshit.
EHLVESTI ELULOOLISTEST FAKTIDEST
Päris kindlaid eluloolisi fakte on tudengite rõõmuks ja fännide masenduseks ainult kolm.
Esiteks: Jüri ei olnud inimsööja.
Teiseks: Jüri oli taimetoitlane.
Ja kolmandaks: Ehlvest oli eesti kirjanik. Kõik jututud sellest, nagu oleks ta elanud Tartus, nagu oleks ta vangistatud mingite tornide õhkimise eest või löödud arusaamatuse tõttus New Yorgis risti, on elava ettekujutuse viljad.
Arvestades kirjandusliku pärandi hulka ja kvaliteeti, peame leppima tõsiasjaga, et Ehlvest kirjutas oma teoseid kaheksakümmend aastat praktiliselt ilma puhkuseta, magades ööpäevas ainult kolm-neli tundi. (Siinkohal tuleb rõhutada, et sel ajal ei olnud ehlvestlik viljakus veel kirjanike hulgas üldlevinud, sageli piirdusid literaadid logelemisega ja ilmutasid paremal juhul vaid sadakond raamatut.)
EESTI KIRJANDUSE ÜKSAINSUSEST
Aga nüüd tagasi eesti kirjanduse probleemide juurde. Probleeme on ja mitte vähe. Eesti kirjandust kirjutavad tänapäeval paljud: on poolakaid, mongoleid, lääne?iiite ja väga hulgaliselt hiina ja india rahvaste esindajaid.
Eesti keel pole aga kellegi emakeel ja sugugi kõik ei valda grammatilisi peensusi ega tunne kõiki miljonit eestikeelset sõna.
Samas on eesti kirjandus praktiliselt ainus elujõuline kirjandus maailmas. Kõikides muudes keeltes raamatuid kirjutavaid inimesi pole rohkem kui etnilisi eestlasi, seevastu eesti kirjanikke on ainuüksi Koreas kakssada tuhat. Üle maailma on meid muidugi miljoneid, viimase jüriaadi ajal loendati meid neliteist miljonit kuussada tuhat.
EHLVESTI-AEGSE EUROOPA TAASTAMISEST
Paraku ei ole eesti kirjandus nii lihtne nagu eesti keel. Ehlvesti monumentaalse ja mitmetahulise loomingu sügavusteni pole kaasaegsetest eesti kirjanikest küll keegi veel küündinud, kuid ahvatlus on liiga suur ja eeskuju vastupandamatult nakkav. Me loeme seda, me jumaldame seda, me näeme, et see on võimalik ja üritame edasi.
Me proovime. Me muutume iga päev metoodilisemaks, kogenumaks ja paremini organiseeritumaks. Me oleme taastanud kaks tuhat ruutkilomeetrit Ehlvesti-aegset Euroopat, et saavutada võimalikult lähedasi kirjanike töötingimusi. Meil on siin kõik võimalused kalkunite kitkumiseks ja muude esmatähtsate rituaalide sooritamiseks.
Äsja rekonstrueerisime koguni tõrgeteta toimiva Hansapanga ja katoliku kiriku Sixtus Teise onutütre juhtimisel.
Tänu teatavatele tühikutele sariaadiseaduses ei saa võimud meid ketserluses ega nõiduses süüdistada. Pealegi on enamus imaamidest eesti kirjanikud või siis vähemalt Ehlvesti õpetuse pimedad järgijad. Tegelikult probleemi koheselt ei näegi, kuigi New Yorgi taastamine pole hetkel veel reaalne.
KIRJANDUSLIKEST HURAALIDEST
Viiskümmend aastat pingutamist inimvõimete piiril on meid veennud selles, et entusiastide hordid, praktiliselt piiramatud majanduslikud võimalused ja valitsuse halvasti varjatud soosing ei ole meid aidanud saavutada Jüri Ehlvesti kirjanduslikku taset. Viimasel ajal ei möödu enam ühtki suurt kirjanduslikku huraali mõne pessimistliku sõnavõtuta.
On küll ka konstruktiivset kriitikat, on aga ka vingumist ning lisaks väga palju häid mõtteid, kuidas eesti kirjandust rohkem ja paremini kirjutada. Iga vähegi arukas idee kaalutakse hoolikalt sektsioonides läbi ja rakendatakse ellu ka ainult siis, kui seda toetab kasvõi ainult üks teise järgu eesti kirjanik.
ORJATURU TEHINGUTEST
Nii oleme haridussüsteemi põhjalikult muutnud, kirjanduslike võimetega lapsed saavad parimad juhendajad ja töötingimused. Orjaturul ei tehta enam ammu ühtegi tehingut ilma kriitikutega konsulteerimata. Oleme loobunud kõigi kirjaoskajate sisseostmisest, selle asemel testime nüüd kõiki inimkaubapartiisid ja eraldame võimeka materjali olenemata kirjaoskusest või IQst.
Juba teist aastat jälgime hoolikalt planeedi elanikkonda ning kes vähimalgi määral mõtteviisilt, välimuselt või harjumustelt Jüri Ehlvesti meenutab, sellele teeme ettepaneku, millest tal ei ole mõistlik keelduda.
Me töötame koos geneetikutega, farmatseutidega, ka kurjategijatega kui tarvis, keegi ei saa öelda, et me olem jätnud midagi tegemata.
ALLAHI ARMULISUSEST
Me peame õnnestuma. Me peame saavutama eesti kirjanduse kuldaja taseme ja selle ületama. Ja me teeme oma plaanid teoks hiljemalt Jüri Ehlvesti kahesajandaks juubeliks.
Spordis pole ükski rekord püsima jäänud, ei jää ka kirjanduses.
Olgu Allah meile armuline.
Kivisildnik
Abi-Piirisaare Dalinistliku Kõõlu asutajaliige