Prado muuseumis raputab surnud paabulind Luis Melendezi natüürmordil sulgedelt agooniapiisku ja sirutades surmajärgselt kaela, avab laulu otsides noka. Ta on surnud, ta laulab; värv on selline, justkui peale surma lubjatud maja, Melendez asetas ta kaljuservale, all mäsleb meri, mis ometigi rahulik … Säärast proportsioonide rikkumist, asjade võimendamist võib näiteks vene kultuuris täheldada vaid Mandel?tami puhul.
С миром державным я был лишь ребячески связан,
Устриц боялся и на гвардейцев глядел исподлобья.
Nii püüab lapsemõistus mahutada lõputu maailma tragöödiat ühte ainsasse lapsepisarasse.
Tänavapildid, tänavapildid
Juhtkoer saadab armunuid. Nad peatuvad ja naine liibub mehe vastu. Gran Via kummardab. Kubemeni üles keeratud pükstes istub pruunikspäevitunud kerjus ning, sirutanud ette oma kuivanud käed kui linnukoivad, karjub, sõimleb ja nõuab vahutaval suul almust, vehib kätega ning kisub möödujaid hõlmadest, justkui eesriidest, mis peab tõusma. Keskpäeval, kui isegi maikuu palavus muutub lõõskavaks nagu raud, ühineb hulgusega tema sõbratar, veel alles plika. Hulgus asetab tema pea alla siidi ja helmestega tikitud padja ning too heidab pikali, keerab end kerjuse ümber kerra, sõrmitsedes münte tema plekk-karbi sees.
Kaks kõhna, äravaevatud transvestiiti istuvad pingile kesk naistejalatsite müüki. Nad proovivad pikki, tohutuil kontsadel puusadeni saapaid … Ent nad ei saa seda läikivat lakitud seadeldist jalga, kuna suurim naiste number on 41, noormeestel aga 42 või 43. Ometigi õnnestub ühel mahutada end hispaania saapasse, teine aga kurvastab ning kurdab maailma ebaõigluse üle. Kohale saabub paks lühikest kasvu mustade lakeeritud juustega poeomanik, abielusõrmus sõrmes, valmis kõiki ära kuulama ning mõistma. Ta nõustub sellega, et maailm pole täiuslik ning et selle elava ja ükskõikse üüratu jalatsikuhja sees pole kõigil võimalik oma leida.
Ning ikka ja jälle, mu mõtted lendavad – Goya poole. Meie võiksime suunduda Gogoli poole, kui ta julgeks armastada surma nii, nagu teevad seda hispaanlased – mitte aastaks ega tunniks, mitte “Jumalikuks komöödiaks” või “Hirmsaks kättemaksuks”, aga terveks igavikuks. Siis ilmuksid ka temale Goya kapriisid, juba teisel pool õudust ja valu, kus painaja ei hirmuta harjumusega, kannatus on aga võimetu ükskõiksuse ees.
… kõik need on muinasjutud
Ümberringi aga, nii palju, kui jätkub silmi, on kohvikud ja ülesriputatud seakintsudega kiirsöögikohad. Kintsud on määritud õliga ja mässitud hõlstidesse. Järsku ligineb hispaanlane ühele neist ning lõikab terava noaga tüki, paljastades singi kahvatu sisemuse. Kõik vaatavad. Justkui oleks tänaval kõndinud tüse naine kukkunud ning rebestanud suka, mille all nahal ilutseb marrastus.
Tirso de Molina ülistatud Don Juani vastu suunatud naiste armastuse õudus, lootusetus ning meeleheide ei seisne mitte selles, et too petab, eelistab teisi, hülgab ja unustab. Sellega, kes armastab tõeliselt, pole võimalik konkureerida, sest ta valib lõppude lõpuks ikkagi Surma. Ka Don Juani huvitab surm ise kui tundmatu, kogemata elamus, kui too armastus, mis võib kesta igavesti ega tüüta iial ära. Kommodoor surub esmakordselt tema kätt, pigistus põletab ning käsi põleb leegis ega pole jõudu võidelda selle põhjatuse kutsungi vastu.
Tirso de Molinal selgub lõpus, et Don Juan ei võrgutanud Annat. Naised ei puutu üldse asjasse. Meeste vahel seisab Surm.
Vene “Kivist külalises” asetas Pu?kin meeste vahele Surma asemel naise. Teda rabanud pidusööming kivist külalisega ilmus meile aga Tatjana unenäos – koletiste söömingu näol: hirm, kirg, nuga.
Edasi mööda tänavat. Mööda Kolumbusest, Lope de Vegast, mälestusmärkidest. Üks neist kuningalossi juures on pahatahtlik allegooria kunstivormide suhtelisusest. Üüratult kõrgele postamendile on asetatud peleriiniga meestemantlis väejuhi büst. Postamenti ennast mööda ronib aga täies varustuses, vintpüssiga täispikkuses jalaväelane, kandes büstile tähtsat teadet.
Ning lõpuks Cervantes. Istub kivitahvlil, lugedes raamatut, ekseldes ilmselt satiiri ja lüürika vahel, leidmata nende vahel kümmet erinevust. Tema all on aga nagu ikka kombeks, Rossinante’i ja eesli seljas pronksist Don Quijote ja Sancho Panza, kes tõid loomad joogikoha juurde. Madal tiik on kaetud suurte roheliste lehtedega teksti soonekestes. Andestage, kes hakkab siis vaidlema, et tuuleveskid tõepoolest sarnanevad laialisirutatud kätega hiiglastele, lambakari aga tõesti meenutab karakullise kangekaelsusega edasi pürgiva vaenlase väesalka?
Kõik need on muinasjutud. Ent kolm hispaanlast võivad moodustada täiesti ammendavalt iga naise eluõnne, kui nad ainult õigesti ajaliselt ära jaotada. Nooruses õnnetus ja hukk, kohtumine ja lahkuminek, Don Juani vastu paranematu armastuse haav. Küpses eas värsi arütmia, egoism ja kapriisid, tõved ja hullumeelne andekas sonimine, ohverdav armastus Don Quijote’i vastu. Ning kõige lõpuks kombekas rahumeelne sügis Sancho Panzaga.
Kellele tuleb härjavõitlusel kaasa elada?
Kuninglik härjavõitlus. Tribüünid tõusevad ja vaatavad. See on rituaal, mis ei luba arutelusid. Seda mõistavad käsitööna tehtud särkides teemantidega ehitud mansetinööpidega hispaania grandid, läbipaistva Bacardiga kõrged klaasid ja mitme ümbritseva rea inimeste meeli hägustava lõhnaga sigarid käes. Seda mõistavad nende tagasihoidliku väljanägemise, ent hindamatu hinnaga ehetega kaaslased, seitsmekümneaastased iludused, kes pühendasid oma elu isikliku väärikuse ja kohusetunde hellitamisele. Seda mõistavad noored lastega kohale tulnud hispaanlased. Lapsed nutavad, pöörates päid tumepunase verega kaetud härjast ära, kuid neid sunnitakse vaatama ja peagi nad harjuvad. Seda mõistavad midagi märkmikesse kribavad, sigaret sigareti järel suitsetavad ning huvitava pealtvaataja reaktsiooni otsinguil pilguga tribüüne seiravad algajad ajakirjanikud. Seda mõistavad vanad Blowup’i meistrid, aeglaselt kalleid kaameraid vutlaritest välja võttes ning noogutades soosivalt toreerodele, kes teretavad ülesvõtjaid peaaegu lipitsevalt.
Muidugi ei mõista seda ameeriklased, ning kui esimene pikadoor annab härjale odaga löögi, karjatavad nad protesteerivalt, hispaania tribüünid aga kõõritavad nende poole ning ameeriklased mõistavad, et “roheline mõtlemine” võib neile siin kalliks maksma minna.
Kellele tuleb härjavõitlusel kaasa elada, härjale või toreerole? Mu jumal, ei ühele ega teisele, vaid ainult iseendale. Sest sind toodigi ju siia, et mõistaksid, kui lühike on elu, kui naeruväärne ja mõttetu Saatus, mis seda valitseb ning millest õigupoolest sünnib kunst.
Öösel on Madridis külm ja pime. Maas vedelevad valged lehed, sest terve päev on ümbrispabereid maha pillatud. Elu pudeneb maha valgete lehekestena. Siin ei räägita peale hispaania keele ühtki muud keelt. Ei artikuleerita. Ei aidata vestluskaaslast miimikaga. Nähes, et neid ei mõistetud, korratakse kõike algusest – väga aeglaselt.