Sihuke tegelane nagu USA president Dwight Eisenhower olevat väidetavalt leiutanud väljendi sõjalis-tööstuslik kompleks – oma lahkumiskõnes 1960. aastal, hoiatades, et sellest võib tulla igavene jama, et ühiskond võib jääda sellise vaikiva kokkuleppe pantvangiks.
Sõjaline kola: maksud üles
Ehk siis Eisenhower pidas silmas olukorda, kus poliitikud muretsevad või väidavad ennast muretsevat maa kaitsevõime pärast. Kindralid küsivad pidevalt uusi relvi ehk siis raha nende hankimiseks. Relvatööstus toodab ja müüb – ning toetab rahaga poliitikuid, kes ikka suuremate sõjaliste eelarvete poolt on. Sihuke ringkäendus. Mille tagajärjel, kuna see kõik on ju kallis ja arusaamatu lõbu, maksud muudkui tõusevad. Ja tulemuseks on hunnik keerulist kolu, millest õigupoolest pole mingit kasu. Mis aga loob töökohti, elavdab just nagu majandust … Ja muidugi ajab maksukoormuse üles. Õhutab helgemaid päid välja mõtlema vidinaid, millega on võimalik suurt hulka inimesi korraga surmata – seeasemel, et leiutada midagi mõnusat ja kasulikku.
Nagu ennast elektriliste masinavärkide leiutamisega vaevanud Hiram Maximile sõber soovitas: mis sa tühja jandid, leiuta midagi, millega need lollid eurooplased üksteist hunnikute viisi maha tappa saavad … Noh, Maxim võttis kuulda ja leiutaski Vene kodusõja sümboli.
Veidraks teeb Eisenhoweri ütluse asjaolu, et ta ise oli ju elukutseline sõjard. Nii-öelda pani selle kõnega omaenese ja sõprade kindralite pesasse korraliku kangi. Eks ta muidugi olnud pensionile minemas ja seega asjast savi. Või mis tahes. Võib-olla oli ta arveid näinud, summadest ja nende väljakäimise kergusest kergelt ehmatanud ja oma järeldused teinud.
Kui Marss ründab …
Niikuinii teda kuulda ei võetud. Võimalik, et õigusega, sest eks jätnud ju N. Liit endast päranduseks juba vist 25 000 tanki üksi. Või oli 50 000? Igal juhul seda riiki enam ei ole. Ometi on USA kaitsekulud ligi pool kogu maailmas sellele läbilöödavast rahast. Ja umbusklikumad targutajad sealsamas USA-s nendivad: kui Marss ründab, siis me saame oma kõrgtehnoloogiliste tarkade relvasüsteemidega neile vist üsna edukalt vastu … aga mingitest poole kohaga – eks oopium taha ka kasvatamist – sõjatööd tegevatest rätipeadest, kel pole midagi peale kalasside ja koraani, me jagu ei saa … Kui muidugi raha ja rahvast juurde ei eraldata. Näh, Vietnamis prooviti mingit kusenuuskijat – et kus kõvem kontsentratsioon, ju seal ka Charlied kogunevad ja võibki napalmi peale uhada.
Olgu sellega nüüd. Nagu tubli sõjaajaloolane Martin van Crevelt muhedalt on märkinud, võib olla, et teadlased kasutavad julmalt juhme kindraleid ja poliitikuid ära, et oma laborisusserdamistele korralik rahastamine saada. Et nagu Wernher von Braun: ma teen teile selle tuumaraketi, kui te ei sega mind kosmosesse lendamast.
Nii, naa. Aeg eks ole edasi läinud, maailm virtuaalseks, ühiskond infopõhiseks. Rauakolu enam ei määra, tank on kirst lahinguväljal, sõjadki toimuvad edaspidi kübermaailmas. Rääkige seda muidugi afgaanidele kah … Arvutiseerige nad ära, siis saab kübersõda pidada, mitte vanamoelist. Moodsal ajal olgu ka vainlane moodne.
Veel üks mingi pagana asutus
Üleüldse on aina enam ja enam elu kuskil arvutites ja võrkudes. Meil on e-riik, e-tervis ja kõigis purkides niikuinii E-d sees. Meil on koerad kiibistatud ja igaühel kohustuslik ID-kaart, kah kiibistatud. Pangakaart niikuinii. Ja mis kõik veel.
Millalgi eelmisel aastal rääkis keegi rohelise mõtlemisega isik ideest kiibistada kõiksugu taara, et oleks võimalik jälgida, kuhu see kukub ja siis … no mis ikka … midagi organiseerida, hallata, pakkuda riiklikku või kohaliku omavalitsuse vastavat teenust.
Või luua mingi sihtasutus, nagu meil neid on juba nagu muda. Kõik ilusasti e-statud. Sihiga e-stada veel enam asju. Mida kõike võib pähe tulla. Igaüks võib välja mõelda, mida veel saaks vaatluse alla võtta, üle lugeda, salvestada, registreerida.
Ja siis hallata. Ehk siis valitseda, suunata, reguleerida. Muidugi karistada, kui reeglitest üle astutakse.
Võib-olla see pole veel kaugeltki nii ja tegu on järjekordse paranoiaga, ent võiks oletada, et midagi, mida võiks nimetada informatiiv-administratiivseks kompleksiks, on sündimas. Tahtes kangesti eestikeelseks jääda, siis – teabe-halduslik … eh … nojah, olgu kompleks. Või kokkulepe või salanõu.
Või diil. Koostöö?
Heal asjal palju nimesid. Ega mõte sest muutu. Samamoodi, kui omaaegsed sõjardid leidsid, et neil on vaja uusi vidinaid, mis teevad “põmma” ja “ping”, ning seletasid nende vajalikkuse ära poliitikutele, kelle valimisringkondades seda kola toodeti, võib juhtuda armastatud infoühiskonnaga. Poliitikule seletatakse – koos annetusega valimiskassasse – et oleks ikka väga lahe olla järjekordselt milleski esirinnas. Teha mingi järjekordne riiklik programm, loomulikult virtuaalne, infotehnoloogiline. Mille kaudu annetus mõistagi kaunilt tagasi teenitakse, võib-olla rohkemgi. Ei saa ju unustada veidrat seaduspärasust – leping võimuga on kullaauk, sest klient on rahul igal juhul ja maksab kuhjaga arved kinni. Nagu ka armeele müüdud haamer maksvat kümme korda rohkem kui poehaamer.
Jälgimine, jälgimine, jälgimine
Infoga on ka lihtsam. Sa ei pea eriterast leiutama, polügooni ehitama. On vaid vaja piisavalt usaldusväärselt väita, et mingisugune teadmine või sõnum on tegelikult hullult oluline, pakkuda võimudele välja võimalused selle kogumiseks ja haldamiseks ning ongi valmis. Programm, sihtasutus, amet, tellimus, uued töökohad, eelarvelised vahendid … korras.
Niinimetatud ettevõtjal ja võimul on täielik huvide kokkulangemine – võim tahab igal juhul laieneda ehk rohkemaid nähtusi kontrollida, seega on puhtalt tänulik, kui infoettevõtjad jälle mingite heade mõtetega tulevad. Olgu siis taara, koera, inimese kiibistamine, jälgimiskaamerate püstitamine, häiresignaal avalikku kempsu: EI PESNUD KÄSI! Suitsuandurid kohustuslikuks ja ühendusse üldise süsteemiga, mis teatab, kel patarei vahetamata (seda pole veel tehtud, aga küll tuleb). Tolmuandur, näiteks. Või Geigeri loendur, ja kõik võrgustikesse. Sõrmejäljed kõigilt niikuinii. GPS määrab ju iga mobiili asukohta.
Jätkuks vaid fantaasiat, aga küll jätkub.
Mis sest siis nii väga … Ainult et mõttetu teave ongi see, mis ta on – mõttetu teave. Ja on raske ettegi kujutada, et sellisest teabe-halduskoostööst võiks kogemata kõrvalproduktina miskit head välja karata. Nagu mikrolaineahi ja seesama internet olla ju sõjalise uurimistöö käigus kogemata leiutatud-avastatud. Midagi kindlasti veel. Kuid mida võiks sündida kõikvõimalikust jälgimisest, teabekogumisest … Ei kujuta ette. Järjekordne teenus riigi poolt koos seda osutava ametiasutusega? Mis muud. Aga kes selle kinni maksab ja kes seda tellinud on?
Vana küsimus juba.