KUIDAS INIMESEST HEA VÄLJA DESTILLEERIDA: Inimene – see võib olla nii kilo seepi laual kui ka akadeemik, ütleb teatri- ja riigilavadel toimetav Jaanus Rohumaa. Kultuurikoer Saba võttis kohtumisele Jaanusega kaasa ka Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa.
Kõik on harjunud, et kõigil on kiire, aga Jaanus Rohumaad kätte saada prooviv kultuurikoer Saba väidab, et Jaanuse kiiret ei anna kõikide teiste kiiretega üldse võrrelda, sest see on palju kiirem. Koer püüab kiirustaja siiski kahe koosoleku vahel kinni ning tirib ta rihmapidi ühte tühja Tallinna puhvetisse, et koos tähtsatel teemadel haukuda.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Alustaks maailma kõige trafaretsemalt. Trafaretsemat küsimust kui see, et miks sa lavakasse läksid, ei ole kusagilt võtta.
Jaanus Rohumaa (J.R): (Elavneb kohe) Hehee! Mina tahtsin ikka lapsest peale lavastajaks saada. Üks oli see, et koolilaval loed luuletusi, teine aga, et juba kuuendas klassis läksin raamatukokku ja võtsin Stanislavski „Näitlejatöö endaga“. Lugesin kaks lehekülge läbi, edasi ei lugenud ja viisin raamatu nädala hiljem tagasi. Mul oli kõik selge. Tõsi, vahepeal tahtsin saada geograafiks, ajakirjanikuks ja läksin korraks ka bioloogiat õppima. Aga üldse ikka teater. See tundus äge koht olevat.
J-K.R: Kas see on see, et tahtsid kõik oma käe järgi paika panna?
J.R: Võib-olla pigem, et ma tahtsin oma maailma. Ma hakkasin hästi vara lugema, kuskil neljaselt või nii. Ja lugesin väga palju ja mulle väga meeldis raamatute maailmas olla. Ja teater tundus ka olevat mingi selline muu koht. (Mõtlikult) Mitte et reaalsus oleks talumatu olnud, vastupidi, kõik oli tore… Aga muinasjutud olid tähtsad! Ja üldse, mulle igasugused lood meeldivad. Väga naljakas raamat, mida lugesin juba 10-aastaselt, oli Irwin Shaw „Noored lõvid“.
J-K.R: (Hakkab äratundmisrõõmust nihelema) Minul on ka sellega hea lugu! Isa teatas, et see pole lasteraamat ja pani selle kõige kõrgemale riiulile. Saamata aru, et see oli kõige lollikindlam viis mind seda lugema panna!
J.R: (Rõõmustab) Absoluutselt! Vaatan enda laste pealt, kas neil on aega lugemiseks. Et meil kuidagi oli aega.
J-K.R: Kas on siis?
J.R: On ikka, tüdrukutel on kõvasti aega. VHK (Vanalinna Hariduskolleegium) on kuidagi selline kool ka, et seal nad lihtsalt hakkavad lugema.
J-K.R: Bioloogia, geograafia ja teater on ikka täiesti erinevad maailmad, ent sinus said nad kokku.
J.R: Geograafiast kõigepealt: mulle meeldisid väga kaardid. Arusaadav ka, kui sa loed raamatuid, siis sa tahad teada, kus mingi koht asub. Bioloogiaga oli samuti lihtne, mõtlesin, et kus ma veedan aasta enne lavakat. Olin lugenud paari asja, mis puudutavad molekulaargeneetikat. Sel ajal oli Keemia-Bioloogia ja Füüsika Instituut ülikõva sõna, nagu lääs tegelikult – ning mõned sõbrad olid seal. Käisin neid seal vaatamas ja see oli väga inspireeriv.
J-K.R: (Pistab vahele) Sealt sai piiritust ka!
J.R: Muidugi. See kamp oli tõesti lahe.
Marek Reinaas (M.R): Sinu ülikooli ajal välja pakutud slogan oli, et aastaks 2000 viis miljonit eestlast. Selle elluviimiseks oleks pidanud ka väikese geenimutatsiooni tegema.
J.R: (Naerab) Meil Komissarov oli selline õppejõud, kes meid ässitas tegelikult olema kriitilised. Kuna meie ümber pulbitses laulev revolutsioon, ütles ta, et kunstnik peab säilitama kriitilise vaate ka sellele hetkele. Mitte olema vastu, vaid suutma seda loomingus analüüsida ja ka naerma nende asjade üle. Me tegime hästi erinevaid etüüde. Aga tal käis mingi krõks peale iseseisvuse taastamist 1991. Tuli proovi ja teatas, et kuulge, jätame senise materjali kõik kõrvale. Tal oli piibel kaasas. Tegelesime kaks kuud piibliga, istusime Lembit Petersoni juures ja lugesime piiblist Matteuse evangeeliumi. (Naerab veel rohkem) Tulemuseks oli mitte midagi, me ei läinud isegi eksamile nende materjalidega! Kusjuures see oli põnev, kes seal laua taga istusid, Munk (Ivo Uukkivi – toim,), Dan Põldroos, Merle Palmiste, Tarvo Krall…
M.R: Ehk siis plaan „5 miljonit eestlast aastaks 2000“ oli selline kriitika laulva revolutsiooni pihta? Ja kui see tänapäeva poliitikas sulle jälle otsa vaatab, siis mis tunne on?
J.R: Peale Islandil käimist on mul rahvaarvuga teine suhe. Kas selleks, et olla tore rahvas, peab olema meid tingimata 300 miljonit või saab ka 300 000-ga hakkama? Ka väiksena on ju tore olla ja saab kultuuri hoida.
J-K.R: (Õiendab vahele) No aga kusagil on piirid. 51 liivlast võivad ennast lolliks pingutada, aga kasu ei ole sellest midagi.
J.R: (Noogutab nõustuvalt) Soomeugrilastega on üldse enam-vähem nägemist-situatsioon. Ega seal Siberis ei ole enam pikka pidu. Aga kas eestlasi on olnud kunagi nii palju kui praegu, kas me oleme olnud nii rikkad kui praegu? Ei! Mitte kunagi. Peale Liivi sõda ja Põhjasõda oli see arv päris väike, 150 000 tuuri.
J-K.R: (Natuke kahjurõõmsalt) See, mis sa just ütlesid, on kohutavalt ebapopulaarne! Et me oleme rikkad. Samal ajal, kui mingid melanhoolikud hädaldavad, et meil söövad lapsed puulehti ja muu sihuke jama.
J.R: (Võtab üle) Jaa-jaa, et meil on kõige rohkem joodikuid ja süstivaid narkomaane ja mida veel. Selle statistikaga saab pilti väänata, kuidas parasjagu vaja on. Ja tegelikult saab elada kogu elu permanentses masenduses. Ja sellises hädaldamisseisundis. (Selgitavalt) See on sihuke tõrjemaagia. Tegelikult, objektiivselt ei ole siin häda midagi. Käisin ühel üritusel, on selline asi nagu Euroopa Kultuuri Parlament. Seal siis arutati Euroopa kriisi üle. Ja siis üks vanemaid olijaid, endine Soome kultuuriminister, tõusis püsti ja ütles, et kuulge, mina vana mehena ütlen, et see virisemine siin päev otsa kordab seda sama mustrit, mida oleme siin juba aastaid teinud – et Euroopa on hädas, Euroopa on hädas. Mis me küll teeme, oi-oi-oi kui halb. Aga järsku mõtleks, et äkki see on normaalne seisund? Võib-olla see ongi elu? Et vahepeal on raske ja kõik ei lähegi nii nagu tahad ja vahepeal tuleb pingutada? Ja et on olemas võimalus, mil keegi teine tahab midagi muud kui sina. Õudne lugu küll!
J-K.R: Sel ajal, kui sina lavakasse läksid, oli seal ju tohutu rüselemine, vähemalt 500 teismelist röökivat tüdrukut ukse taga. Miks sa üldse arvasid, et sisse saad?
J.R: (Laiutab käsi) Mina olin täiesti kindel! Aga tahtjaid oli muidugi murdu, vene aeg, lavakaga seoses mingi teistmoodi eluke paistis. Kui ma praegu peaks valima – raske ennast panna muidugi sellisesse olukorda – arvan, et õpiksin psühholoogiat. Või pigem sellist ökopsühholoogiat, et kuidas kogukonnad omavahel peaks globaalselt hakkama saama. Või tahaks Balti Filmi- ja Meediakooli minna ja õppida režiid ja sinna kõrvale arvutimängu teooriat. Kui sa tahad ikka lugu rääkida inimesele, siis muidugi kõige puhtam on, et lihtsalt räägid. Aga kui sa tahad kunstilisi vahendeid kasutada, siis see on täitsa ogar, kuhu tehnoloogia minemas on! 3D kino on lapseke selle kõrval, mis kohe saabub. Et sa saad loos sees olla, rühkida Kääbikuga mäest üles ja haarata mõõga… (Ohkab) Aga jäägu see järeltulevale põlvele!
J-K.R: Sa olid vahepeal presidendi kantseleis, Ilves on ka psühholoogiat õppinud, kas said sealt mingi tõuke?
J.R: Mitte otseselt, pigem mõtlen sellele, et kuidas me seda kasutame, mis meil on. Kuidas me inimesest selle n-ö hea kätte saaksime.
J-K.R: See on nagu puskari ajamine…
J.R: (Vaidleb) Ei, ikka mingi peenema napsu! Sa ju saad inimesest ka seepi keeta kui vaja, no siis ongi paar kilo seepi laual. Aga samas võib samast inimesest saada ka akadeemik. Eesti inimese põhihäda on hirmud. On nad siis abstraktsed, ajaloolised või muud. Hirm hävida, kaduda, hirm muutuse ees. Hirmude ravimiseks on ka äärmus olemas, paned endale mingi aine sisse ja kujutad ette, et seda ei ole, mida sa kardad. Aga see on selline lühike tee. Hirmu tekitab turvatunde puudumine ja vähene suhtlemisoskus. Ma ise olen ka kogu elu sellega võidelnud.
M.R: Lavastajana ja teatritegijana said sa kõik pagunid ja ordenid kätte, mis Eestis saada on. Vähemalt see nimekiri on jube pikk.
J.R: (Rõõmsalt) Aga selle peale ju ei mõtle, kui teed! Sa ei mõtle tegelikult retseptsiooni peale. Sa ei tee turunduspõhiselt. Sa teed nagu hooga ja vajadusest. Nagu armunud seisundis. Häda on selles, et aastate jooksul hakkad õppima, tekivad oskused ja vilumused, hakkad neid kasutama ja siis ühel hetkel võid ennast ka lõksu panna. Kuidas hoida käsi lahti ja meeles sees vabadus, see on suur kunst.
J-K.R: Väga moodne on öelda, et kes peale 25. eluaastat luuletab, on mingi opakas. Mina sellega nõus ei ole, ilmselt käib asi ka muude kunstide kohta.
J.R: (Kindlal toonil) Mina ka mitte, see on täitsa jama! Mulle väga meeldivad räppimislaivid, et pannakse mingi biit peale, sa hüppad lavale, võtad mikri ja hakkad lihtsalt panema ja sul tuleb ja tuleb. Nad on nagu transiseisundis, nagu šamaanid. Et nad saavad mingi kontakti kätte ja siis tuleb puhast kulda. Ma mõtlen, et kas ka 60–70-aastaselt oleks millestki räppida? Oo jaa, hullult! Hullult palju rohkem kui 15-aastaselt!
M.R: Tundub, et ühel hetkel panid sa teatriukse kinni ja avasid ametniku ukse. Kas seepärast, et ordenid ja pagunid said teenitud ja võtsid hoopis suurema etenduse, mida lavastada?
J.R: (Veidi ebalevalt) See ei olnud nii teadlik. Mul tegelikult oli juba väike plaan olemas, mida teha. M olin sõpradega sepitsenud juba paar firmat valmis. Oli esimest korda elus juba natuke raha. Nagu Erki Nool ütles, sai ka Näpi vorsti natuke leiva peale viilutada. (Üldine naer)
Ja lapsed olid juba, kaks esimest, ja väike maakodukene, Ja siis viisin veel sõber Rein Raua õhutusel doktorantuuri paberid sisse Tallinna ülikooli kultuuriteooriasse. Aga siis tuli Tomi ettepanek ja alguses oli jutt, et kord kuus astud Kadriorust läbi, et saad kõiki samu asju teha, mis sa praegugi teed… No aga vaevalt läks esimene paar kuud mööda, kui avastasin, et olin juba valitsuskomisjoni liige, valmistan vabariigi 90 aasta juubelit ette… Ja siis tulid muud asjad otsa ja hakkasid järjest asjad ära kukkuma: doktorantuur, firma…
M.R: (Tunnustavalt) Sa oled kõva vend igasugu pidusid korraldama. Presidendi vastuvõttu oled mitu korda teinud, rääkimata vabariigi 90. ja 95. aasta juubelist. Ja praegu ongi veebruar ja taas vastuvõtt tulemas. Vaatad sa vastuvõttu profi pilguga telekast?
J.R: Ma ei ole enam kolm aastat presidendi kantseleis. Kõik asjad ju arenevad. Ja lõpuks on ikka elektrikitarr laval, kuigi kultuurimaja juhataja ütleb, et mis rõvedus see siin on! Et kuidas te niimoodi ilusale pillile olete mingi juhtme külge pannud. Aga see vastuvõtulavastuste mõte oli minu meelest Ingrid Rüütli või Ülle Põldmaa mõte, sinnamaani oli tehtud lihtsalt niimoodi, et Estonia teater tegi eeskava. Keegi laulis aariaid, keegi tantsis. Siis korraga toodi mind. Mina ütlesin, et mina teeks midagi teisiti. Ja siis ma tõin sinna heinapallid ja panin folklauljad laulma. Paljud ütlesid, et nüüd on küll midagi halvasti, et see on nagu näkku sülitamine. Jaak Johanson ja Riho Sibul, mingid Tätted ja Matvered. Johhaidii, kurat, et mis toimub. Et kas me sellist Eestit tahtsimegi? Aga sealt läks see hargnema.
J-K.R: Ja praegu on sul sajandi pidu korraldada.
J.R: (Parandades) Jah, aga meid on rohkem seal. Sellest vanast gängist on Toomas Kiho, Margus Kasterpalu, siis on Tiit Pruuli ja Anneli Ohvri, kes oli varem „Teeme ära!“ kommunikatsioonijuht. Meie oleme selline juhtrühm. Mina töötan igapäevaselt, nüüd Margus ka. Ja siis kusagil on veel mingi valitsuskomisjon, mis käib paar korda aastas koos. Ja siis on igapäevaselt korraldustoimkond ka, kes peab kogu seda asja koordineerima. See loogika, mis valisime, on lihtne. Suurem osa sellest pullist on inimeste käes üle Eesti.
M.R: Eks meil naabruses ole veel riike, kes enam-vähem samal ajal hakkavad tähistama.
J.R: (Muigab) Aitäh Esimesele maailmasõjale, aitäh sellele auväärsele Serbia tudengile, kes vaesele Franz Ferdinandile kuuli kerre kihutas! Kõik see vallandus ju sellest, et selle suure segaduse varjus said rahvad end vabaks vingerdada, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida riigi juubeli puhul.
M.R: Mulle tundub, et sa liigud kogu aeg väiksemast suurema poole. Et teadsid vara, et hakkad lavastama ja lavastama sa vast jäädki. Eesti kõige kõvem lavastaja, kes on ennast ka lavastajaks nimetanud, on Edgar Savisaar. Ma saan aru, et see maailm, kuidas lavastada Eestit, see sind ei huvita?
J.R: (Resoluutselt) See ei ole üldse teema, see on naeruväärne! Kui keegi seda isegi arvab või kujutab ette. See on täiesti naeruväärne, need diktaatorid. Kunstil on ikkagi omad kriteeriumid ka. Kunst peab olema tagasi keritav. Ja ta peab olema katkestatav. Mängu saab katkestada alati, kui keegi näiteks hakkab viga saama selle käigus. Aga rahvaga ei mängita. Riikidega ei mängita.
