See asi sai alguse üsna aasta algul. Jäime pärast Jääääre juubelikontserti Volga ette laulu jorisema, Indek Kalda, Riho Sibul ja mina, ootasime taksot ja sõpru, aeg venis. Mina meenutasin siis, kuidas ma olin just Kivastiku filmiesitlusel üle kolmekümne aasta tangot tantsinud, Lungele ja Kaldale kaasa ja ette laulnud, Ingale lihtsamaid samme õpetanud, neid mida mulle isa õpetas, kui veel koolipoiss olin.
Aeg venis, ühe takso olime juba minema lasknud. Siis laulis Riho mingit Dietrichi laulu ja meie Kaldaga saksa tangosid … ja need ei lõpnud otsa. Ega me sõnu palju mäletanud, aga üks tango tuletas teise meelde ja joru muudkui kestis, vaikne ja musikaalne joru tegelikult, ega me õieti purjus olnudki.
Kalda arvas siis, et sellest võiks ju plaadi teha – vanadest tangodest, et kas mina tõlgiksin neid ühe CD täie. Muidugi, arvasin mina, muidugi võiks! Mul oli lapsepõlves kodus sadakond vana plaati olnud, sõjaeelseid ja -aegseid, mõnigi tango oli lapsena meelde kulunud, otsisin need nüüd Youtube’ist välja, kuulasin ja kaalusin. Need, mida eesti keelde panna otsustasin, olid valitud väga suurest hulgast, sadadest. Prantsuse ja vene omi sai ka sekka, Pariisis plaadistatud ilusaid vene emigrantide laule. Ühe, kõige magusama – “Armastuse vein” – soovitas Heikki Kalle. Katsusingi nõnda valida, et vaheldust oleks.
Mõnu läks juba teise tango juures nii suureks, et algversioonidele käega lõin: mõnel on ju algseid motiive sees, aga suuresti on sõnad mu enda luuletused. Sain tõesti mõnuga lasta – tango vabandab magususe välja, oma nime all ma ei saaks olla nii magus ega vanamoodne – aga minus on see külg ju sees küll.
Nojah, poisid – Kaljujärv ja Lumiste ja Dvinjaninov ja Lunge ja Kalda – laulsid need siis korra läbi ja leidsid, et etendust nii lihtsalt ei saa. Plaadi võib ju saada, aga lauluõhtuks oleks ikka teksti ka vaja, kirjutagu ma midagi, mis lauludele vahe sisse teeb. Kirjutasingi, läksin jälle hoogu, kirjutasin terve näitemängu.
Mu näidend ei ole niisiis näidendina sündinud, kompositsioon ei ole iseseisev, ripub lauludest ära.
Kirjutasin selle põhjal, mida mu ammusurnud isa mulle sõjast ja Pallasest rääkinud oli, natuke uurisin juurde ja rääkisin kunstiajaloolastega. Ajalooliselt on kõik üpris täpne – pildikesi Pallasest 1942-1944.
Muuseas, KesKus’i lugeja neid pilte osalt teab, novembris 2008| avaldasin mõned siinsamas lehes. Ent mõningad pildid püsivad ikka ja ikka edasi.
Pildike pidudega
Kombekus polnud ka Pallasest kuhugi kadunud, aga Pallase eripäraks võrreldes näiteks Ülikooli või Kõrgema muusikakooliga oli, et seal peeti ilmast ilma pidu. Tartu linnapea abikaasa Veronika Keerdoja oli Vabbe maaliateljee õpilane ja see tähendas mõndagi: Pallasel olid oma liha- ja viinakupongid ning kui peod juhtusid komandanditundi sisse libisema, polnud sellestki midagi, ainult teada pidi andma. Nii saab Ado Vabbe 1943. aasta 13. märtsil Postimehes ilmunud intervjuus Ilmar Mikiverile öelda, et sõda pole Pallase õppetööd õnneks veel põrmugi seganud ? Päris täpne see ju polnud, muutused olid ju alanud juba varem … Villem Ormisson oli end venelasteaasta lõpupoole tapnud (see oli vaieldamatult poliitiline endatapp), mõni poiss oli juba sõtta võetud, poolvabatahtlikult, nagu see käis, üks oli juba ka surma saanud, Ülo Kärner nimelt. Ta oli major Vase pataljonis kaugluuresse saadetud ning siis hooga vene partisanide varitsusse sisse suusatanud. Avo Keerendi rindejoonistusi ilmus lehtedes üle nädala. Herman Aunapuu oli elus ja tuli, endiselt tagasihoidlik ja malbe, pärast sõda kohe Pallase riismete juurde tagasi.
Üldiselt huvitasid Waffen-SS-i eesti pataljonide värbajaid rohkem sõjaväelist koolitust saanud poisid – ja neid polnud kunstnike hulgas palju. Neil, kes kuulusid andekamate hulka, aidanud Pallase direktori Arnold Matteuse isiklikul palvel sõjaväest viilida neurokirurg dr Ernst Raudam. Kuni 1944. aasta kevadtalveni, siis enam viilimine ei aidanud, siis polnud sellest enam kasu ja siis ei sobinud seda ka enam teha, vaenlane oli Peipsi taha jõudnud ning isamaatunne ärkas nüüd äkisti igas rinnas, kõige romantilisemates veel kõige võimsamalt.
Aga seni veel pidutseti. Olen kuulnud jutte maskiballist ja jõulupeost ja pidudest näituste avamiste järel. Ühel sellisel said tuttavaks mu vanemad. Ema oli 18-aastane ja püüdis koos teise samasugusega, Lagle Israeliga suure trepi varju hoida, isa meelitas ta sealt välja ja viis tangot tantsima. “Violetta” oli see olnud ? hör’ mein Lied, Violetta. Ema oli koperdanud mis hirmus.
Peod lõppesid tihti Endel Kõksi ateljees. Pärast Aunapuu sõttaminekut (nad olid seni töötuba koos pidanud) üüris Kõks ateljee Kalevi ja Lille tänava nurgale madalasse puumajja, mis on alles praegugi. Sinna oli Pallasest mõnikümmend sammu, seal oli ka päris korralik pianiino ja ruumi tantsimiseks. Elmar Kits oli ka alati kambas olnud, teistest rohkem joonud ja rohkem purju jäänud. Võtnud siis suure kondiga noortel daamidel – Kaja Kärneril ja Vaavi Mossil (Valve Janovil) – ümbert kinni ja nutnud. Purju jäid lõpuks teisedki, viin oli ju kuradima kange. Kuidas seda Wehrmachti laost toomas käidi, teab rääkida Lembit Saarts. Räägib ka, mõnuga.
Pildike mäludest
Miks see kõik mulle meelde on jäänud? Ei teagi ? eks poisikesele olid sõjajutud põnevad, hiljem ehk lood tudengielust. Ning püssid ja paljad modellid ? noh, siin oleks võib-olla Freudil sõna sekka öelda. Aga olen ka tahtnud teada, milline on minu sügavat veendumust mööda eesti maalikunsti kõige ilusama, täiuslikuma ja rafineerituma perioodi taust.
Nii oli Saksa okupatsiooni aeg eesti maalikunsti arengu krooniks. Aega oli vähe ? kogu iluigatsus pidi kiiresti lõuendile saama. Enne mida? Surma? Tõenäoliselt just surma.
Vabbe, kes polnud kolmekümnendatel mitte ühelgi näitusel esinenud, pani nüüd äkki välja kümme tööd korraga. Ja järgmisel näitusel veel mõned – ja siis veel. Õlimaale, gua??e ja akvarelle kahekordsel siidpaberil. Neist pole säilinud ühtegi. Vabbe ateljee Aia ja Vaksali tänava nurgal põles maha. Kõks nimetab ühes artiklis (Mana 4/1962) Vabbe kõige huvitavamaks tööks üldse 1942. aastal maalitud “Protsessiooni Hispaanias”, mis hävis koos Veronika Keerdoja kunstikoguga. Keegi teine pole sellest kunagi rääkinud. Pole ju näinudki. (Mina kujutan seda pilti – ühe paberile maalitud eel- või järeltöö põhjal – siiski vist pisut ette.)
Põles ka Vardi ateljee koos kogu nelja aasta loominguga. Vardi oli hiljem öelnud, et nii kurb ja tühi tunne oli, nagu oleks perekond maha lastud (Heldur Viirese suulistest mälestustest).
Kõksi ateljee jäi imekombel alles, Kitse oma ka. Nende õrn ja närviline jumalagajätt Euroopa kultuuriga on meil aeg-ajalt silme ees. Kummaliselt nukker ja ilus. Mõtlen Kitse õlipilti “Pealelõunal” 1944. aastast ning sellega pisut sarnanevat Kõksi maali kahe lamamistooliga. Või Kitse pilte Tartu varemetest või Kõksi pargistseene. Ka need jätavad jumalaga.
Aleksander Raid, filoloog, mitme pallaslase hea sõber, kel ka sõja ajal vahel Pallasesse asja oli, mängis mulle seitsmekümnendate lõpus vahel klaverit. Tema Chopin kõlas teisiti kui tollal üldiselt tavaks oli, see polnud mitte õliselt tundlev, vaid külm. Äärmiselt pessimistlik ja samas kõigest hingest ilu ihalev. Usun, et Hermann Hesse kuulis Chopinis just samu nüansse.
***
Mees pisut kortsunud valges
TAGASI EILSESSE: Kaks hetke Indrek Hirve ajaloonäidendist “Tango 1944 – Pallase lõpp”. Mõlemad hetked on kantud ette kui Ado Vabbe monoloog.
1.
Ado Vabbe (Pisut kortsunud valges ülikonnas, ümmarguste prillide, prantsuse mokahabeme ja hallinevate juustega härra):
Kui ma esimest korda Feldkommandanturi Pallasest rääkima läksin, ässitati mulle koer kallale, tõsijutt, seisin kesk endist Tartu ülikooli rektori kabinetti ja värisesin, suur saksa lambakoer lõrises mu põlveõndla juures ja väikest kasvu kolonel, või mis ta oli, röökis laua tagant, et ma idioot olen, kui mõtlen keset “kiiret ja võidukat sõda” hakata kunsti õpetama, pealegi majas, kus asub nüüd edukaks ründesõjaks nii oluline laatsaret.
Aga siis, kevadel tuli meile appi Tartu endine linnaarhitekt Arnold Matteus. Tema autoriteet sakslaste silmis oli ühe ootamatu sündmuse järel äkki ääretult kõrgele tõusnud, nimelt peatus ühel hommikul ta akna taga tolmune Opel Admiral, sellest hüppas välja väsinud kuller, pikas nahkmantlis noor ohvitser – ja ulatas Matteusele ümbriku, milles oli kiri Reichi sõjatööstuse ministrilt Albert Speerilt, Arnoldi koolivennalt Karlsruhe tehnikaülikooli päevilt. Mida minister seal ütles või pakkus, jäigi saladuseks, aga kohalikud võimud vaatasid sestpeale Matteusele igatahes alt üles.
Lui käis siis ateljeest ateljeesse, rääkis Vardi ja Võerahansuga, käis ka Tallinnas endisi üliõpilasi taga ajamas … ning neljakümne teise sügisel tegime kooli lahti! Eks nende kõrgema kooli õigustega, professoritiitlite, sõjaväepikenduste ja palgarahadega läks veel pisut aega … aga see on teine jutt.
Poistel tuleb muidugi üksteise alla Omakaitses valves käia, tavaliselt Kivisilla rusude otsal istuda, vahel ka mõni haarang kaasa teha.
2.
Pallases on meil nüüd kaks klaverit, üks, kontsertklaver suures saalis ja teine, kõrvaltänavast küüditatute majast linna esimese põlemise ajal päästetud pianiino üleval joonistusklassis. Seda piinavadki nüüd poisid nii päeval kui ööl, seal tantsitaksegi tihti hommikuni välja. Ei, ega see tavaliselt mingi rõõmus pidu ei ole, nukker on see kõik – omad poisid ju sõjas, kes Ukrainas, kes Neveli soodes, kes Ingerimaal, iga päev võib tulla järgmine surmateade. Iga päev võib ka juhtuda, et järgmine poiss sõtta võetakse, kuigi linnapea proua võitleb oma lemmikute eest nagu emalõvi. Eile tõi proua kaks pudelit reinveini kaasa, omal silmad niisked, ikka oma kullakestele, oma poistele, kuni nad veel elus on, kuni nad veel nii ilusasti laulavad, kuni nad veel maalivad …
Sakslastele peame maja lahti hoidma, ikka peab saalis väike väljapanek olema – ohvitseridel peab midagi uudistada olema, see hoiab meie suhted võimudega ilusasti parlanksis.