Nagu ikka, lauldakse kodukohast, aias sirguvast kasepuust ning ema küpsetatud mustast leivast. Isamaalised laulud, ?a?lõkk ja sinimustvalge lehvimas iga viie aasta tagant – eestlane kummardab traditsiooni altaril. Miks?
Meie ühendamisraskused
Öelda, et eestlane on laulurahvas, pole päris õige. Ei tea mingit rahvust, kellele ei meeldiks laulda. Miks defineerime rahvuslikku omapära tihti just selle kaudu? Eestlasele ei meeldi laulda muidu, kui ta pole suures grupis või joobes. Kui te pole märganud, siis oleme üsnagi vaoshoitud rahvus. Natukene nagu jaapanlased, kes hoiavad emotsioonide väljanäitamist kontrolli all ja teevad liiga palju tööd. Ühistranspordis ollakse vait ja vaadatakse kramplikult üksteisest mööda. Emotsioonide väljaelamiseks on oma kindel aeg ja koht. Õllesummer on kindlasti üks neist kohtadest ja teine on laulupidu.
Meie vaoshoitust märkab siia teisest riigist esmakordselt sissesõitnu ühe esimese asjana. Kõik sotsiaalsed ja emotsionaalsed piirangud sulavad aga laulukaare all, kus rahvuslikus ekstaasis muututakse ühtseks mesilassülemaks, mis end jälle vokaalselt väljendama asub. Välismaalastele on see kõik kindlasti huvitav folklooritava, mis tänu oma traditsioonilisusele meie rahvuslikku identiteeti tugevdab. Kes siis poleks võõramaalasele seletanud Laulupidu lahti iseseisvumise ja omariikluse võtmes. Eesti Nokia otsimine on kadunud udusse nagu siilike, aga vähemalt on meil see ühislaulmise võimalus. Seda rahvustunnet tuuakse välja nagu ila Pavlovi koeral – kui viia vähemalt tuhat eestlast öösel kuskile lageda platsi peale ja panna koordineeritult häälitsema rahvalaule ja regivärssi, siis on pisarad ja sõbramehetunne garanteeritud.
Eestlasi on raske milleski ühendada, kuna me kipume virisema ja eemalt lõõpima. Vahel saab ikka head nägu tehtud ja tuldud linnast välja koristama või staadionile tantsima-lõõritama.
Ühepealine koletis
Laulupeo osa tibladest lahtisaamisel on muidugi ülepaisutatud. Kohe, kui vaenlase füüsiline kohalolu kadunud oli, polnud kellegi vastu enam laulda … Ehk siis, oli põhjust kokku tulla ja end ühtsena tunda, kuid nüüd, kui pole kedagi riigist välja ajada, on mage ja veidi mõttetu kokku tulla …
Enne oli selline lahe vastupanuelement sees, aga nüüd on niisama fun. Sellega seoses tahaks mainida Eesti üht laulufenomeni kui relva võõrvägede vastu: nimelt Reet Linnat. Reet Linna on inimene, kes on teleri vahendusel terroriseerinud tuhandeid normaalseid inimesi. Vaid vähesed suudavad kõlada nagu piinlev emapõder ning ründav mürgiämblik korraga. Üks asi on mitmekümnetuhandeline inimmass vaenlasi eemale laulmas – teine aga on välisriike ründav ühepealine Reet Linna. Tema saade kummitas Eesti alevikke umbes tosin aastat. Sinna tulid kokku külajoodikud, haisvad vanamutid ja paljulapselised pered: laulupidu võib teha ka Kolga-Jaanis!
Kui laulupidu on kantud nüüdseks UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, siis võiks Reet Linna vokaalsed võimed keelustada UN-i resolutsiooni alusel.
Üks asi on passiivne vastupanu, teine agressioon inimlikkuse vastu. Kuid kas laulmine on siis ainus teadvustatud vahend hädadega võitlemiseks? Kas see peatab elektrihinna tõusu, kui me koos laulame?
Kepikõnnilaulupidu
Ka eksisteerib mingi punklaulupeo nimetust kandev üritus, millel on pungiga sama palju pistmist kui Eestil viie rikkama riigiga. Tullakse kokku protestivaimu nostalgias, kuigi nüüd pole nagu kellegi vastu väga protestida. Eriti irooniline on see punkliikumise puhul.
Laulupidude vahel on viis aastat, kus saab teha palju muud kasulikku. Kas selle kõrvale tekib muid alternatiive eestluse turgutamiseks? Äkki korraldaks keegi kabedam kepikõnnilaulupeo. Kepikõnnilaulupidu algab piduliku rongkäiguga Nõmme metsarajalt ja suundub otsejoones laulukaare alla. Paraadi juhib Andrus Veerpalu, kes ühendab viimasel ajal eestlasi nagu murdu.
Laulupidu on eestlase teadvusesse jälje jätnud eelkõige poliitilise olukorra tõttu. Kindlasti käiakse ka teistes riikides niimoodi koos ja lauldakse rahvalaule, hoitakse kätest ja vaadatakse end hiljem telekast. Eestlane tundub paljudele rahvastele külma ja kinnisena, ju siis on mõistetav, kui hädasti me vajame õiget aega ja kohta, kus end tühjaks kisada. Venelane röögib niisama kell kolm öösel su akna all, eestlane ootab oma aega laulupeoni.
Lõbusa elamuse nimel nagu punk- või üldlaulupidu on ikka lahe kokku tulla. Nalja saab ja ?a?lõkki … On, mida teha! Välismaalased saavad nostalgitsevaid pärismaalasi vaadata ning pärast krabavad inglise poissmehed Raekoja platsil mõned Järva-Jaanist mikrobussiga kohale veetud noorikud R-Kioski taha heteroseksi tegema. Et laulupidu ei panustaks vaid gruusia köögile, soovitaks boonusena kaasata ehtsa kama tegemise rahvariietes memmede poolt. Omariiklust tuleb demonstreerida täiel rinnal, julgelt! Kui sõjavägi endale lõpuks pääsukesekujulise reaktiivhävitaja saab, siis las sõidab sealt üle ja puistab alla rukkililli, otse kapatäie kama sisse. Las väljas, Balti keti taga möllab Euroopa Liit, juudid ja Reet Linna – meil on ikka lõbus olla, kas või natukest aegagi! Eesti Teemapark on nüüdsest avatud ja kama jätkub kõigile!