Eesti inimesed on konkreetselt kampaaniarahvas. No on ju! Balti kett või … Öölaulupidu või … Üksinda ei saaks justkui midagi ära tehtud, ikka on vaja eestvedajat ning õlg-õla tunnet. Hea sõnaga võiks markeerida ka praegust kampaaniat “Tallinn 2011| – kultuuripealinn” ehk siis teha pikk pai faktile, et sellel aastal hakkavad kõik Eesti inimesed käsu korras ennastsalgavalt raamatuid õgima, sest on raamatuaasta.
Naabrieide puuriit
No kas ikka peab iga aasta miski uue “kampaania” välja punnitama, et inimesi mõne taas kord ülla idee ajendil ühe mütsi alla saada? Mullune mõttetalgu oopus just liialt kasutegurit ei toonud. Sel aastal oli esmalt plaanimisel idee, kuidas eestlane ja venelane panna vennastuma, aga kuna see plaan arusaadavatel põhjustel just ovatsioone ei tekitanud (no mida põrgut on siis eestlaste ja venelaste vahel lahti?), mängiti asi kiirelt ümber lihtsalt talguteks. Et lähen aitan naabrinaisel puuriida püsti panna.
Riigikogu valimised pole kaugel. Aastake ehk tirts peale. Sestap olekski just paslik aeg hakata nutikamaid lugejaid koolitama õigeid valikuid tegema.
Parem juba huumorikampaania
Mina olen oma lühikese elu jooksul avastanud ühe kummalise fenomeni. Nimelt – inimesed, kes suudavad nalja teha, on üldreeglina üsnakesti mõtlevad tegelased ja kindlasti mitte lollid. Ütleme nii, et huumorisoon on kvaliteedimärk. No kas te olete kunagi näinud lolli inimest, kes oskab teid naerma ajada?
Sestap annakski siin vihje, mis baasil võiks tegelikult Toompeale seltskonda valida. Huumorisoon! Niipea kui avastate, et kodanik oskab nalja visata, võite südamerahuga enda hääle talle annetada. Loomulikult ei või ka siin uisapäisa talitada – naljal ja naljal on vahe. Inimest, kes teile Raimo Aasa ehk Valdo Jahilo anekdoote tsiteerib, tuleb meetri pikkuse toikaga eemal hoida. See pole huumor. Ma arvan, et Edgar Savisaar proovib kah mõnikord vimkat visata ja poetab näiteks Katrin Siska kinga sisse klaasikilde või paneb salaja Viisitamme kohvitassi surnud kärbse. Aga kas keegi naerab?
Teades, et Riigikogus on tore kamp lõuapoolikuid koos, hakkab ka rahvas poliitika vastu suuremat huvi üles näitama. Valitsuse pressikonverentsid oleks sama oodatud kui uue-aasta naljasaated ning Riikogu infotundi ootaksid kõik nagu 1980. aastatel Nõmmiku või Everi ja Baskini ülesastumisi. “Oot-oot, kohe teeb peaminister ettekande,” pugistavad tänulikud valijad juba eos naeru. Ja nõnda lähenekski poliitika Eesti rahvale.
Sigaretikampaania: suits puude asemel
Ma ei tea, kui paljud selle artikli lugejatest suitsetavad. Loodan, et paljud. Kuna sellisel juhul saab ka neile suure tõenäosusega osaks vahva äratundmisrõõm. Nimelt – paned sigareti ette, praavitad tänaval ja ei lähe hetkegi mööda, kui kuskilt ilmub äkki miski kodanik ja pärib: “Kuule, peremees – ega sul äkki ühte suitsu pole?”
“Peremees” jääb hetkeks seisma ja kougib taskust välja Marloboro Lightsi paki.
Möödub taas mõni hetk, kui jälle üks seltsimees samalaadse palvega tema poole pöördub. Et suitsu ja värki. Isegi sõnastus on sama!
Vat see paneb juba mõtlema.
Meenub, et kunagi suitsuvaesel ajal müüdi Moskvas suitsukonisid. Kolmeliitrine purk oli vast 5 rubla või miskit.
Eestis, paraku, ei ole asi mitte suitsu puudumise taga. Inimestel lihtsalt pole enam raha suitsu osta. Vähemalt mitte tervet pakki korraga.
Hiljuti oli selline tore kogemus, kus, olles äsja ühte võhivõõrast inimest tobiga kostitanud, ajas ta mind selle peale terve pika tänava taga, üritades mulle 2 krooni sentides tasku toppida. Seega, ühekaupa saavad/tahavad inimesed suitsu osta küll.
Sestap vast võikski Savisaar oma tobeda puude jagamise kampaania lõppenuks kuulutada ning hakata hädasolijatele hoopis tasuta suitsu pakkuma.
(Eediku sihtgrupp suitsetab salasigarette.)
Ehk teeks hoopis hää riigikogu pisku muudatuse tubakaseadusesse ning võimaldaks taas kord, nagu omal ajal, hakata suitse ka ühekaupa müüma? Ja üle tooma? Ma arvan, et mis iganes fraktsioon selle muudatusettepaneku ka ei teeks, vaesemate suitsetajate hääled oleks tal järgmistel valimistel igatahes taskus.