Kas polnud Dovlatov pedant? Muidugi oli. Ta võttis raasukesed, väikesed inimesed ja tõstis, ülendas nad oma tegelaskujude tasemele. Ta sõitis väikesesse Tallinnasse – harjutama emigratsiooni (kui geograafia oli veel teadus kõlblusest) – ja laiendas selle oma jutustamise territooriumini. See on “Sovetskaja Estonia” toimetus, see on peatoimetaja Genrihh Frant?evit? Turonok, nemad ja paljud teised lakkasid olemast kartongist – nagu nad olid elus – ning muutusid elavaiks, minnes Dovlatovi raamatu lehekülgedele. Elavaks osutus ka see keel, mille ta oma tegelaskujude jaoks välja mõtles ja mida me seepärast kõnelema hakkasime. Ent rääkides soovisime olla võimalikult lähedal autorile.
Tallinnas käisid äsja Jelena ja Katja Dovlatov, kirjaniku lesk ja tütar, keda täna tuntakse samuti kogu maailmas. (Jelena Dovlatova on Dovlatovi Fondi president Moskvas ning vene-inglise keele tõlkija, Katja Dovlatova töötab kirjandustoimetajana USA-s).
POSTUUMSED SÕPRUSED
*
Paljud literaadid on teinud ning teevad edasi endale kirjanduslikku nime “tutvusest” Dovlatoviga. Moodne sõna “Dovlatov” kantakse üha sagedamini raamatute pealkirjadesse, et kindlustada raamatu minekut. See on tuntuse vältimatu tagajärg, kuid, nagu mulle näib, moonutatakse Dovlatovi kuju sageli valesõprade sule all?
Jelena Dovlatova: Täna kinnitavad oma suurt lähedust Dovlatoviga ka teda vähe tundnud inimesed, räägivad ühistest loomingulistest plaanidest, ühistest asjadest, vägivaldselt ja visalt suurendades ja üle suurendades oma osa tema elus.
*
Hiljuti kirjeldas tuntud kirjanik ja telesaatejuht Viktor Jerofejev sundimatult, kuidas jõi teie New Yorgi köögis koos Sergeiga.
Jelena Dovlatova: Olen sellest eriti imestunud, kuna Viktor Jerofejev tõepoolest käis kord meie juures New Yorgis, kuid võttis üksnes Serjo?alt intervjuu Ogonjoki jaoks. Tilkagi mingit alkoholi polnud. Siis jättis ta endast intelligentse inimese meeldiva mulje.
Katja Dovlatova: Tol ajal oli moes olla intelligentne, praegu on moes olla labane. Kirjanduses on möödapääsmatu hierarhia, kuid kohvikutes võib seda muuta, võib seda ära uhtuda, võib madaldada kuulsat inimest ja tunda, et sa pole põrmugi halvem, aga võib-olla isegi parem. Selle, mida tegi Jerofejev ühes ajaleheartiklis, suurendas Igor Jefimov terveks raamatuks, avaldades kirjavahetuse Dovlatoviga.
Jelena Dovlatova: Dovlatovi nimi avab uksi ning teda kasutatakse sageli kasuahnetel eesmärkidel.
*
See kadeda aupaiste röövimise tendents algas Mihhail Velleri “Serjo?a Dovlatovi noast”; pealkiri spekuleeris kuulsa nimega, kuid tekstis öeldakse, et autor ise oleks kirjutanud kilomeetrite kaupa sellist proosat, nagu kirjutas Dovlatov. Te olete seda lugenud?
Jelena Dovlatova: Kategooriliselt ei suutnud. Ei hakanud sellele oma aega raiskama.
*
Aga kuidas te suhtute mälestusraamatutesse? Asja Pekurovskaja töös “Kui juhtusime laulma S.D. ja mina” on täis niisugust pseudoteaduslikkust, et näib, nagu oleks sinu ees dissertatsioon tundmatul teemal.
Jelena Dovlatova: See on lihtsalt kuri ja rumal raamat. Milleks oli tarvis raisata aega kahe kõrgema hariduse saamiseks, kui ta lihtsalt tahtis teatada inimkonnale, et tal on tütar Dovlatovilt, aga tütrele teatada, et tal on lurjusest isa. Kuni Serjo?a surmani varjas Asja tütre eest tema isadust, paljastas saladuse alles pärast matuseid; kõik see on edasi antud halvamaitseliselt. Arutledes Dovlatovi loomingu üle, rõhub ta sellele, et tema teostes on kõrvalekaldumisi elutõest. Justkui pretendeeriks kunstiline teos dokumendi osale! Ent raamatu peamine ülesanne on näidata, kuivõrd on Asja Pekurovskaja eredam ja andekam teenimatu populaarsuse saavutanud Sergei Dovlatovist.
*
Mida te ütlete Aleksandr Genise raamatu “Dovlatov ja ümbruskond” ja Ljudmila ?terni raamatu “Dovlatov – minu hea sõber” kohta?
Jelena Dovlatova: Genise raamat on väga heatahtlik, õnneks, ta meenutab mingeid Serjo?a jutustusi, naljakaid lugusid ja annab neid hästi edasi. Mis puutub ?terni raamatusse, siis aitäh talle heatahtliku intonatsiooni eest, selle eest, et ta jätab Dovlatovile õiguse olla nimetatud kirjanikuks, kuigi rõhutab mitu korda läbi kogu raamatu oma põhjapanevat rolli tema loomingulises elus. Ütleb, et “Teate” kinostsenaariumiks kirjutamine on nende ühine töö. Erinevalt Dovlatovi jutustustest ja tema kirjadest talle, mis ühtekokku moodustavad kolmandiku raamatust, kuulub see tekst eranditult Ljudmila ?ternile.
*
Raamatust tuleb väja, et Dovlatov ei saanud ei kirjutada ega elada Ljudmila ?ternita.
Jelena Dovlatova: Mõistate, inimesed ei suuda siiani tunnistada seda, et elasid kõrvuti tähelepanuväärse inimesega. Serjo?a pidas end ülal üsna tagasihoidlikult, tal puudus ametlik tunnustus. Algul püüti tema talenti madaldada, nüüd, kui ta on saanud tohutult tuntuks, püütakse madaldada tema inimlikke omadusi. Vahendeid valimata kukutada.
TEE ÜLESMÄGE JA ELU ÜLAL
*
Katja, sina lugesid isa muidugi inglise keeles. Mis meeldib temas ameeriklastele?
Katja Dovlatova: Huumor, lakoonilisus, moraalijutluse puudumine, pole kaheleheküljelisi lauseid, millega assotsieeruvad vene autorid. Kergus, iroonia. Kuid seejuures ei tohi unustada, et ameeriklastele ei meeldi eriti tõlkekirjandus, tõelist menu, nagu Venemaal, Dovlatovil siin pole. Muidugi, kaheksa jutustust, mis avaldati New Yorkeris, tõestavad tema tunnustamist, kuid eeskätt on see kriitika ja ameerika intelligentsi tunnustus. Ameerikas ei tea ka Brodskit sugugi kõik.
*
Kas ta oli oma sõna, oma igapäevase kõne suhtes sama nõudlik kui kirjanduses?
Jelena Dovlatova: Tegelikus elus oli tema kõne võrdne stilistikaga, milles on kirjutatud tema raamatud. Isegi pisiasjades.
*
Kas ta sidus ka oma kodakondseid oma keelelise täpsusega?
Jelena Dovlatova: Kahtlemata. Tema juuresolekul ei tohtinud öelda “na fig”, “soplei pere?ibu”, ta krimpsutas nina sõna “nozdri” peale – see sõna näis talle ebameeldivana.
Katja Dovlatova: Lapsena hakkasin ma vastu paljudele isa nõudmistele, nüüd aga olen ise nendeni jõudnud. Isa nõudis, et ma ei segaks venekeelsesse kõnesse inglise sõnu. Ta luges seda rumalaks kombeks ja lohakuseks. Nüüd ma ärritun, kui tuleb rääkida inimestega, kes hüppavad ühelt keelelt teisele. Tundub, et nad ei oska neist õieti ühtki. Tuleb välja, et isal oli täiesti õigus. Minul, nagu isalgi, on sõnad, mis mind ärritavad oma kõlaga, tõsi küll, inglise keeles, mis on mulle ometi lähedane, näiteks “moist”.
*
Kas teda kirjanduse kõrval veel midagi tõsiselt huvitas?
Katja Dovlatova: D?äss. Prokofjev ja ?ostakovit?. Üldse oli ta väga musikaalne. Hankis balalaika ja püüdis panna seda mängima nagu band?ot. Mängis vanaemale, Nora Sergejevnale, kitarri. Ta mängis hästi klaverit, ehkki ei tundnud ühtki nooti. Arvas, et inimest, kel puudub musikaalne kuulmine, usaldada ei saa. Veel meeldis talle ameerika kino. Tal olid oma lemmiknäitlejad ning ta vaidles mõnikord vanaemaga maitsete erinevuse pärast.
*
Kas ta luges teile oma asju, haavus märkuste peale?
Jelena Dovlatova: Haavus, kuid kuulas alati, üht-teist ka parandas. Nagu igale kirjutavale inimesele, oli talle tähtis teada, kuidas tavaline lugeja teksti vastu võtab. Mõnikord luges teksti kõvasti, et ise kuulata, kuidas see kõlab. Kas kangelased “hakkavad elama”.
Katja Dovlatova: Isa andis mulle lugeda tõlkeid. Küsis minu arvamust. Mõned ingliskeelsed pealkirjad mõtlesime koos välja. Ma olin kuueteistaastane, kui inglise keeles ilmus “Kompromiss”; meie sõbrannaga naersime lugedes pisarateni, kuid isale ma sellest ei rääkinud. Me ei vahetanud komplimente, polnud kombeks. Kunagi ta märkis, et ma joonistan kenasti. Ma olin juba üle kahekümne. Ma ei vastanud midagi, kuigi see tähendas mulle palju, sest ma alati arvasin, et isa joonistab ilusasti. Ta oli andekas paljudes asjades.
*
Kas ta armastas midagi, mis polnud üldse seotud kunstiga?
Katja Dovlatova: Käisin temaga koos kalal. Kuid teda ei võlunud mitte kala püüdmine, vaid atribuutika. Sest kalale minekuks peab vara tõusma, istuma vaikselt, rahulikult, järgima kalapüügi eeskirju. Kõik see lõi korra, ehk selle, mille poole ta püüdles oma küllaltki rahutu eluga.
Jelena Dovlatova: Ta armastas meie linnalähedast maja. Ehkki see oli pigem poolpehastunud vagun. Tillukeses toas, kus seisis rikkis pesumasin, seadis ta endale sisse vaikse nurga, mida me kutsusime kabinetiks, riputas seintele igasugu “asju”. Riputas isegi koopia sõbralikust sar?ist, millel Brodski teda kujutas.
Katja Dovlatova: Isa oli sellest joonistusest väga liigutatud, kuid joonistas ta Brodskist paremini ning koguni parandas sar?i suurema sarnasuse nimel. Ehkki kinnitas kusagil, et parem on teha plastiline operatsioon, et sarnaneda joonisele, kui parandada Brodskit.
Üldse armastas ta ehtida oma töökohta igasugu kallite pisiasjadega. New Yorgi korteris rippus isa laua kohal foto noorest Norast, veel üks foto armastatud koera Gla?aga, naljapilt allkirjaga “Roi medvedjev”, illustratsioon vene “Playboyst” – alasti nais- ja meessoost matrjo?kad, sar? Gri?a Poljakist, karikatuur Leninist ja testament kollases ümbrikus, mis riputati üles kaks aastat enne surma.
*
Kui jube on istuda testamendi all, ma ei kujuta ette?
Katja Dovlatova: See kuulus tema saatusse – võitlus kaosega. Ta koostas kirjalikke plaane igaks päevaks. Kriipsutas tehtu läbi ja tegemata jäänu kandis järgmisele päevale. D?äss, lõppude lõpuks, on ka kaose organiseerimine. Mind pani ta lapsena marke koguma. Seepärast, et seal oli kindel protseduur: pesta käed, võtta marke ainult pintsetiga, korralikult asetada need albumisse?
Jelena Dovlatova: Ta püüdis kõik minuti pealt täita. Tõusis kell kuus hommikul, kui kõik magasid, kohmitses oma töölaua taga, läks koeraga jalutama. Mitte kunagi ei loopinud asju laiali. Laual valitses ideaalne kord, seevastu sahtlites oli rohkesti korratuses pisiasju. Seega olid kõikjal jäljed just nimelt võitlusest kaosega.
“MEDAL SELLE EEST, ET TA MEID TALUB”
*
Kas nõudis ta kodakondsetelt, et need kogu aeg oleksid heas tujus?
Jelena Dovlatova: Teda rõõmustas see, et ma alati ärkasin naeratusega.
Katja Dovlatova: Isa rääkis, et Leenale on tarvis anda medal selle eest, et ta meid talub?
*
Kuidas te suhtute Tallinnas avatud mälestustahvlisse?
Jelena Dovlatova: Suurepärane, et see seal on. Seda enam, et selles linnas elas ta ainult kaks ja pool aastat. Ning kurb, et Piiteris ei tule midagi välja samasuguse tahvli paigutamisest majale, kus ta elas peaaegu kogu oma elu. Tõsi, Laevaehitusinstituudis on juba midagi memoriaalset toas, kus asus ajalehe Za Kadrõ Verfjam toimetus, kus Dovlatov töötas kirjandusliku kaastöölisena. Meie Katjaga pole veel näinud.
*
Dovlatov oli nii täpne kõigis asjus, et totrana tunduvad nende pretensioonid, kes tahavad saavutada tema saatuses tähtsamat kohta, kui ta ise määras.
Jelena Dovlatova: Teil on täiesti õigus. Enamasti on see soga, mille loovad ajakirjanikud, kes sensatsiooni jahil ei pööra tähelepanu faktilisele täpsusele? Tallinna, Piiteri, ameerika naised? Naljakas ja tobe. Milleks seda praegu vaja on? Teavad ju Dovlatovi lugejad juba ammu, et tema raamatud – mitte biograafia puhtal kujul, vaid kunstilised teosed, on puhas kirjandus. Mis puutub juriidilistesse aspektidesse, siis need on määratud testamendiga, mille jättis Sergei ja mille raames me tegutseme.
Katja Dovlatova: Ma teadsin, et isal oli veel üks laps, kuid ma kasvasin üles väga täpse tunnetusega perest, mis koosnes emast, isast, vanaemast ja koer Gla?ast. Hiljem sündis minu vend Kolja. Ei ole minu asi isa hukka mõista, tal oli õigus elada, nii nagu ta soovis, kuid need publikatsioonid, mis ilmuvad internetis ja mõningad memuaarid, mis pööravad ta isikliku elu pahupidi, solvavad mu ema. Minus kutsuvad need esile põlgust ja vastikust. Kõik käib lihtsa ja mõistetava skeemi kohaselt: solvatud enesearmastus, tigedus. Suhtun nendesse inimestesse haletsusega ja püüan mitte välja teha.
*
Mulle tundub, et Sergei oli väga range enda vastu ja kannatas pideva süütunde all.
Jelena Dovlatova: Ta rääkis: “Ma solvan sageli, kuid ei tee seda kunagi teadlikult.” Ta oli äkiline ja võis rängalt solvata, kuid pärast piinles selle pärast hirmsasti.
Katja Dovlatova: Sageli Leena vaikis ja lihtsalt ei vastanud talle, solvunult. Oodates andestust, tegi kingitusi, jättis kõige ootamatumatesse kohtadesse umbes sellise sisuga sedelikesi: “Noh, hea küll, ma rohkem ei vihasta teid?”
*
Kas muutus ta Ameerikas kodanlikuks? Armastas mugavust?
Jelena Dovlatova: Ma ei tea isegi, kuidas sellisesse küsimusse suhtuda. Me elasime kolmes toas algul neljakesi, hiljem oli meid viis. Arvestamata koera. Raamatud, kirjutusmasin. Erinevad pisiasjad kirjutuslaual. Ameerikas sai ta osta endale parajaid riideid. Selle, arvan ma, võib viia komfordi mõiste alla. Polnud vaja joosta kõige selle järele (mida ta, tegelikult, mitte kunagi ei teinud), võis lihtsalt minna spetsiaalsesse kauplusse, mis lisaks ei asunud kaugel. Komfordiga oli seotud ka võimalus trükkida kopeerpaberi abil, võis teha suvalisel hulgal koopiaid igal nurgal, apteegis, pangas, isegi majapidamistarvete kaupluses. Seega kõigi nende olmeraskuste puudumist, mida esines eelmises elus igal sammul, võib juba pidada mugavuseks. Ei, ma ei arva, et teda võib nimetada kodanlikuks. Ta armastas otsida kingitusi, naljakaid mõttetusi. Kord sõitis meile külla poeet Mi?a Jerjomin. Karkudega. Serjo?a leidis talle vanakraamiturult kaunistuse – tillukesed hõbedased kargud?
Viimasel elupäeval oli tema juures portfell, milles lebas hulk naljakaid suveniire, ettevalmistatud kinkimiseks?
*
Ta tahtis kõik korda teha. Kas ta ei mõelnud sellest, kuidas näevad välja mälestused temast?
Katja Dovlatova: Ta ei rääkinud sellest kunagi. Arvan, et teda poleks eriti rõõmustanud see, mida temast kirjutatakse. Ta reageeris valuliselt igale oma raamatu uustrükile, kartis, et antakse välja teksti vanad variandid. Seetõttu jättis kaks eksemplari oma raamatutest kirjutuslaua sahtlisse juhuks, kui seda kavatsetakse välja anda kodumaal. Kahjuks on praegu publitseeritud tekstides pea kõigis mingeid erinevusi. Neid muudatusi tehakse mõnikord meie loal, mõnikord ilma selleta. Kõige sagedamini nende palvel, kes ei tahtnud olla “ära tuntud”. Kuid praegu mõtleme me emaga sellele, et tuleb kõik taastada. Ja trükkida originaaltekstid.
*
Kas te kavatsete midagi tema pärandist välja anda?
Katja Dovlatova: Kavatseme avaldada ?urnalistika “Novõi amerikanetsist”. Ma tahan, et Leena ja veel mõned inimesed, kes seal isaga töötasid, kirjutaksid eessõna. Mulle näib, et isa oli selles ajalehes siiralt õnnelik. Tema elu oli väga täidetud, talle meeldis töötada koos sõpradega. Meeldis sedavõrd, et töötas kaua aega ilma palgata. “Novõi amerikanetsi” aeg oli parim tema elus. Ja üldse oli ta Ameerikas sageli õnnelik ja rahul, ei unistanud tagasipöördumisest, nagu paljud soovivad mõelda. Kui ta oleks elus, siis vaevalt läheks ta tagasi, sõidaks Venemaale asju ajama, kuid mitte rohkem.
Katja Dovlatova: Ta pidi olema ümbritsetud inimestest, teda huvitas alati inimeste reaktsioon, ja ta võis ise organiseerida sü?ee. Asjata on mõelda, et ta on sarnane oma raamatu kangelastega. See on kirjanduslik võte, ei muud.
*
Milline koht on teie elus Tallinnal?
Jelena Dovlatova: Ma sõitsin siia, et tunda, mis sidus Serjo?at selle linnaga, kus ta ei avaldanud raamatut, midagi tähtsat ei kirjutanud, kuid avastasin palju, mis läks hiljem tema teostesse.
Katja Dovlatova: Mina olin vist haaratud samast tundest, kuid ometi seda sidet ei tundnud. Võib-olla olen ma liiga tihedalt seotud isaga New Yorgis. Kohtumised minevikuga ei toimunud, kuid toimus kohtumine olevikuga – ma olen isa sõbra majas – ja pidevalt muutub see linn mitte ainult isa, vaid ka minu omaks.