Laxness pöördub “Islandi kellas” oma rahva juurte juurde, võttes ühelt poolt nii stilistilise kui sisulise mõjutajana islandi saagad ja paigutades teiselt poolt teose sündmustiku 17. sajandi lõppu ja 18. sajandi algusesesse, mil enamik Islandi rahvast (rahvaarv pärast katku oli alla 40 000) kannatas 1660. aastal absoluutse monarhilise võimu saanud Taani kuninga rõhumise all. Valitses äärmine vaesus ja viletsus ning lootusekiirt ei paistnud kusagilt. Muuhulgas sai vanglakaristuse iga talumees, kes julges kellegi teise kui verehinda nõudvate taani kaupmeestega kaupa teha, pisimgi vastuhakk Taani võimule tõi kaasa rängad karistused. Mätaskatusega majades elav lihtrahvas oli nii vaene, et müüs salaja oma lapsi ja varastas ellujäämiseks õngenööri.

Ajaloolised põhisündmused

Juba esimene peatükk räägib, kuidas Taani kuninga käsul purustatakse kõige väärikamal kohal, Altingi väljade kohtuhoone küljes rippuv kell, mida hüütaksegi “Islandi kellaks”. See märgib ühtlasi Islandi iseseisvuse viimast hingetõmmet – kaob viimane kild mälestusest, et Island oli enne 1262. aastal Norra ja hiljem Taani võimu alla langemist iseseisev.
Teose põhisündmused on ajaloolised ning ajaloolised on ka peategelased, kuid Laxness rõhutab, et tegu ei ole ajaloolise romaaniga: “Karakterid, tegevus ja stiil alluvad ainult teose enda seaduspäradele.” Selles mõttes sarnaneb romaan ka islandi saagadele – nii neutraalse, eemalseisva stiili poolest (vastandina subjektiivsele ja hinnangulisele) kui ka reaalsuse painutamisega vastavaks sellele, mida jutustaja öelda tahab. Laxness võtab ajaloolised persoonid ja annab neile uue elu, kirjeldades samas ehtsalt tollast eluolu. Saagade stiil moodustab siiski vaid osa romaani narratiivsest tehnikast ja seda vastandatakse pidevalt teistsuguste võtetega, näiteks taani kantseliidi ja religioosse retoorikaga (milleks Laxness uuris tolleaegseid dokumente).

Autori anne

Laxness ise on korduvalt kirjutanud, et kirjanik peab iga oma uue teose jaoks leidma spetsiifilise stiili ja tooni, mis paneks teose lugeja jaoks kõige paremini helisema. Ning kahtlemata vajas tema uus teos äsjalõpetatud Ólafur K?rasoni tetraloogiast “Maailmavalgus” erinevat helistikku. Selles kontekstis on Laxnessi stiili võrreldud ka Ernest Hemingwayga.
Nimelt tõlkis Laxness vahetult enne “Islandi kella” kirjutamist Hemingway “Jumalaga, relvad!”. Sel ajal kirjutas ta Hemingway ja islandi saagade kohta, et kummastki ei maksa otsida ühte lausesse kokku võetud “vaimseid pärle”: “Me peame, nii nagu ka islandi saagasid lugedes, hindama autori annet tema täielikku vaimset suurust silmas pidades, mis väljendub tema teoses kui tervikus.”
Võimalik, et see kehtib ka “Islandi kella” puhul.

18 aastat peas veeretatud mõte

Romaanis on kolm peakangelast: talumees Jón Hreggvidsson, Sn¿fr?dur Islandi Päike ja Arnas Arn¿us. Esimeses osas domineerib Jón Hreggvidssoni elukäigu kirjeldus, mis põhineb tema autentsel kirjal Taani kuninga arhivaar ?rni Magnussonile (1663-1730), mida Laxnessile näitas 1924. aastal Kopenhaageni Ülikooli professor Jón Helgason.
Laxness on ise öelnud, et veeretas pärast seda 18 aastat peas mõtet selle ainetel romaan kirjutada. Õnnetu talumees satub rõhujate kohtumõistmise nõiaringi, väike inimene jääb õigusemõistmise hammasrataste vahele kinni ning peab üle 30 aasta võitlust enda õigeksmõistmise nimel. Algul süüdistatakse teda õngenööri varguses, siis Taani kuninga solvamises ja seejärel juba teda kohtuotsuse alusel piitsutanud timuka mõrvas. See, kas ta kuninga timuka ka tegelikult tappis, pole tegelikult oluline ei Laxnessi ega tollaste kohtumõistjate jaoks – surmanuhtlus määrati siis ka palju väiksemate pattude eest. Viimase osa peakangelane on Arnas Arn¿us, kelle prototüüp, legendaarne vanade käsikirjade koguja ?rni Magnusson, tegi autori sõnul “hiiglaslikku tööd selleks, et siis, kui islandlased on välja surnud, oleks vähemalt midagigi alles, mis tõendaks, et sellel väikesel saarel elasid islandlased”. Islandit ei saa müüa, teatab Arnas Arn¿us sakslastele, kes tahavad saare taanlastelt ära osta ja pakuvad talle valitseja kohta.

Tõlgendamisvõimalused

Romaan pakub tõlgendamiseks palju võimalusi. Siin on peidus nii ajalooline romaan, traagiline armastuslugu kui ka pinget kruviv, ent samas humoorikas põnevusjutt. Kuid üks on kindel: siin on lugu islandi rahva – ning võib-olla kõigi väikerahvaste – iseseisvusest, algul selle masendavast kadumisest, siis lootusekiirest selle taastamisele, ning väärtuste otsimisest rahva südamest ja juurtest. Ning võib-olla seetõttu on see teos ka eestlastele eriti oluline. Laxnessi suurus peitub siin selles, et ta suudab ühe väikerahva ellujäämispüüdlusi kirjeldada nii, et kogu maailm sellest huviga loeb ja aru saab.
Ent Laxness on ka enne ja pärast selle romaani ilmumist kirjutanud mitmeid suurteoseid ja keegi pole öelnud, milliseid neist peaks aja möödudes hindama kõige kõrgemalt. Eesti keeles on varem ilmunud “Salka Valka”, “Iseseisvad inimesed” ja “Aatomijaam”, ent järge ootavad veel nii mõnedki islandi ühe suurema kirjaniku meistriteosed.

* * *

Kuidas sündis “Islandi kell”

“Islandi kell” on seni ainsa islandi Nobeli preemia laureaadi Halldór Kiljan Laxnessi (23. aprill 1902 – 8. veebruar 1998) kolmeosaline romaan, mille puhul me praegu kasutame ühist nimetust. Selle esmatrükk langes tähendusrikkasse ajajärku: esimene osa “Islandi kell” ilmus 1943. aastal, “Linalakk piiga” 1944. aastal ja “Tulekahju Kopenhaagenis” 1946. aastal.
Teose kirjutamise ajal käis II maailmasõda, mis ei läinud mööda ka Islandist. Briti väed saabusid Islandile 1940. aastal, 1941. aastal vahetasid ameeriklased nad välja, et jääda veel pikkadeks aastakümneteks. Situatsioon, kus saarel on 50 000 sõjaväelast, oli tollal vaid 130 000 hingega rahva kultuurile ja säilimisele ohtlik, eriti olukorras, kus Islandi kui riigi saatus oli teadmata. Islandi saatus rippus, nagu palju kordi varemgi, juuksekarva otsas, kuid lahenes siiski: 17. juunil 1944. aastal kuulutas Island end ajaloolistel Altingi väljadel iseseisvaks riigiks, mõni aeg hiljem lõppes ilmasõda ja baasi jäi NATO egiidi all kümme korda vähem sõjaväelasi. Tänapäeval Islandil enam võõrvägesid pole ja rahvuse säilimist tagab 2008|. aastal üle 300 000 islandlase, kuid toonane situatsioon, kus islandlased pidid sügavalt enda sisse vaatama ja mõtlema, mis nende rahvast üldse saab, mõjutas kahtlemata Laxnessi loomingut.

* * *

Vett, vilet ja ikaldust

EI MIDAGI UUT SIIN MAAKERAL: Tänane hädine olukord on tuttav. “Islandi kella” III osa neljas peatükk räägib kriisist Islandi moodi 17. sajandi lõpul.

Õpetatud mehed on kirjutanud oma raamatutes mitmest Islandit laastanud suure katku ettekuulutusest. Tähtsamateks tuleb lugeda ikaldust ja näljahäda, mis külvasid surma üle kogu maa, eriti vaese rahva seas, ja teravat puudust õngenöörist. Sellele lisanduvad sagenenud varastamine, röövimine ja verepilastamine ning maavärinad maa lõunaosas. Juhtus ka kummalisi asju. Sügisel enne katku abiellus Eyrarbakkil üks 80-aastane naisterahvas umbes 20-aastase mehega. Kevadel nõudis naine lahutust impotentiae causa . 17. mail nähti seitset päikest. Samal kevadel sünnitas üks lammas Bakkakoti talus Skorradaluris imeliku talle, kellel oli sea pea ja harjased; silmakoobastest allpool oli ülalõualuu puudu; pikk keel ripnes üle alalõua, mis ei kinnitunud kolba külge; silmi ei meenutanud miski; kõrvad olid väljaveninud nagu jahikoeral; kolbast tolgendas väike lambanisa, millel oli auguke sees. Kui utt sündis, kuulsid inimesed teda selge häälega ütlemas: “Ketserite lastes peitub vägev Saatan.” Talvel enne katku tuli Kirkjub¿jari kloostrist teade, et abt oli koos ühe teise mehega kloostri surnuaial jalutades maa alt ulgumist kuulnud. Kjalarnesil kostis õhust kohutavat lärmi. Skagafjorduris tõmmati merest välja selline raikala, mis hakkas pärast laeva pardale tõmbamist peenikese häälega kisendama ja kriiskama; kui kala rannas tükkideks lõigati, siis karjus iga tükk samamoodi edasi; ja nagu sellest veel küll poleks olnud, lõugasid tükid ka siis edasi, kui need taludesse olid viidud; ei jäänud muud üle, kui kalatükid merre tagasi visata. Taevas nähti inimesi. Lõpetuseks tuleb mainida üht muna, mille munes üks kana Fjalli talus Skeidil. Sellel oli selgelt näha mingi tume märk, mis oli Saturni tagurpidi sümbol ja tähendas, et omnium vicissitudo veniet .

* * *

Isad ja pojad

Arvo Alas
Arvo-Jürgen Alas sündis 20. märtsil 1943. Andeka skandinavisti, tõlkija, kirjaniku, muusiku ja diplomaadi murdis raske haigus 18. septembril 2007|.
Tõlkinud:
Norra keelest: – Bj¸rnstjerne Bj¸rnson “Maateadus ja armastus” (LR 1982) – Henrik Ibsen “Väike Eyolf” – Sigurd Hoel “Patused suvepäikese all” (LR 1972) – Rolf Stenersen “Edvard Munch” (biograafia) – Tor Åge Bringsv¿rd “Pinocchio paberid” (LR 1988) – Thorbj¸rn Egner “Kardemoni linna rahvas ja röövlid” – “Sööbik ja Pisik”
Taani keelest: – Ludvig Holberg “Mäeotsa Jeppe” (LR 1978) – “Valitud näidendid” (Faatum 2005|) – Martin A. Hansen “Jonatani teekond. Valetaja” (Eesti Raamat 1981) – J¸rgen-Frantz Jacobsen “Barbara” (LR 1974) – William Heinesen “Kadunud moosekandid” (LR 1984) – Hans Scherfig “Idealistid” (LR 1979) – Peter Seeberg “Karjased” (LR 1985) – Peter H¸eg “Preili Smilla lumetaju” (Varrak 1998) – S¸ren Kierkegaard “Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned”(Vagabund 1998)
Islandi keelest: – Grettir ?smundripoja saaga (LR 1982) – Nj?lli saaga (Varrak 2001) – Vésteinn L?dviksson “Kaheksa torustikust kostvat häält”(LR 1971) – Jón Óskar “Minu silmad ja sinu silmad” (LR 1976) – Jón Helgason “Sõnade jäljed tänaval”(LR 1981) – Svava Jakobsdóttir “Pidu ilumüüri ääres” (LR 1986) – Njördur Njardvik “Surmamõistetud” (LR 1990) – “Viikingid Vinlandis: Eirikr Punase saaga. Gröönlaste saaga” (LR 2003|) – Gudbergur Bergsson “Luik” (LR 2005|)
Vene keelest: – I. Steblin-Kamenski “Islandi kultuur” (1974)

Askur Alas
Sündinud 23. aprillil 1973. Õppis Islandi ja Tartu ülikoolis (islandi keel ja kirjandus ning skandinavistika). Pärast Islandilt naasmist 1994 tõlkis esmalt tohutult paksu raamatupidamise käsiraamatu kohalikele omavalitsustele. Hiljem tõlkis ETV-le 24-osalise multifilmisarja “Jõulud teel maale” ja alustas Egilli saaga tõlkimist, mis on üks tähtsamaid saagasid pärast Njalli saagat. See on veel pooleli. Enne “Islandi kella” tõlkis veel näpuharjutuseks näidendi “Köök mõõdu järgi: tavalised õuduslood”, mida esitati kevadel Põhjamaade draama päevadel. Vabal ajal töötab ajakirjanikuna Eesti Ekspressis.

* * *

Toomas Hendrik Ilvese järelhüüe Arvo Alasele 18. septembril 2007|

Eesti on kaotanud Arvo Alase – tuntud literaadi, tõlkija ja diplomaadi, keda kui vaimuinimest, kolleegi ja sõpra kurbusega mälestame.
Arvo Alas tegi oma kirjutiste ja tõlgete abil olulise osa skandinaavia kultuuripärandist eesti rahvale kättesaadavaks ja seeläbi tuttavaks. Juba ainuüksi see väärinuks tunnustamist kustumatu tähtsusega elutööna.
Arvo läheb aga ka Eesti diplomaatia ajalukku, kui Eesti esinduse ülesehitaja ja esimene iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi suursaadik Taani kuningriigis. Alustanud Lennart Meri ülesandel tegevust Taanis 1990. aasta detsembris Eesti Instituudi esindajana, tutvustas ta Eesti esinduse rajamise ja ülesehitamise kõrval iseseisvust taotleva Eesti seisukohti ja nõutas neile rahvusvahelist toetust.
Kui Eestis hindame Arvo Alast skandinaavia kultuuri tutvustajana, siis niisama tulemuslikult esindas ta Eestit meie riigi ja kultuuri saadikuna Taani, Norra ja Islandi avalikkuses.
Ka selle eest võlgneb Eesti riik Arvo Alasele jäädava tänu, mille osaliseks väljundiks on talle omistatud Valgetähe IV klassi orden.
Avaldan siirast kaastunnet kõikidele Arvo lähedastele, omastele ja sõpradele.