Eestlastel on ikka komme koledasti midagi ainult eneste väljamõeldiseks või ainuomaseks pidada. Nii on näiteks verivorstidega. Küll räägitakse lugusid, kuidas meie naabrid imestavad – te sööte nagu vanad metslased verega tehtud vorste!
Vale puha, tegelikult on verivorsti siinmail söödud alles viimane sada aastat. Enne seda tunti ja tehti küll saksa kultuuriski tuntud valget tanguvorsti. See on põhimõtteliselt samasugune asi nagu verivorst, aga ilma vereta. Esmalt levis komme Jõululauale verivorste valmistada Lääne-Eestis rannarootslaste kaudu. Lõuna-Eestisse tulid verivorstid Lätist alles 19.sajandi lõpul, 20.sajandi alul. Aga verivorste armastavad meie hõimurahvastest ka soomlased, marilased. Kuid isegi Argentinas süüakse Jõulude ajal verivorste! Tõsi, argentiinlased armastavad neid küll rohkem grillida.
Viimasel ajal ei saa enam hästi rääkida selles, et kõik poes saada olevad verivorstid on rämps ja ainult need omatehtud on need kõige õigemad. Peab tunnistama, et näiteks Saaremaa verivorstid on tänavu tõesti head!
Aga omatehtud verivorstide võlu selles ongi, et nad on omatehtud. Ning pealegi on kodus verivorstide valmistamine suur naudinguline ja seltskondlik tegevus. (Pärast on väga hea tunne omatehtud vorste sõpradele maitsmiseks viia!)
Ja kõige tähtsam – verivorstide valmistamisel on omad rituaalse tähendusega nipid ja imelised riistapuud ning ettevalmistused. Niisiis, sõbrad kampa ja verivorste tegema.
Ettevalmistused verivorstide valmistamiseks algavad juba suvel. Ja, ja, saite õigesti aru, sest vorstirohtu tuleb korjata ja kuivatama hakata just siis. Laiemalt tuntakse vorstirohtu majoraani nime all. Missugune see üheaastane taim välja näeb, on kasulikum taimede välimäärajast järele vaadata!
Üks väga tähtis instrument verivorstide valmistamise juures on vorsti toppimise pulk. See on riistapuu, millega valmiskeedetud segu läbi lehtri soolikasse aetakse. Seda pulka võib sobivast oksast muidugi igal ajal voolida. Kuju oleneb verivorsti valmistaja kogemustest ja ilumeelest.
Kui Jõuluaeg hakkab kätte jõudma, on suurimaks peavaluks veri ja sooled. Iskiklikust kogemusest võib öelda, et lamba- või seasooli peab varakult minema turule lihamüüjate käest kauplema. Samuti verd. Vahel saab sooli ja verd ka lihatööstuste juurest (kui varakult ära rääkida.) Siis jääb tavaliselt tüütu soolte puhastamine ära.
Pestud tangud tuleb panna lihapuljongisse keema koos sea läbikasvanud tükist lõigatud kuubikute ja sibulatega. Puder lasta tasasel tulel pehmeks keeda. Kuum puder maitsestada soola, musta pipra, vorstirohu, peenestatud loorberiga. Mõni armastab lisada ka vürtsi, mõni köömneid. Kui puder on jahtunud, segada sinna sisse veri. Veri tuleb tingimata kurnata läbi sõela või marli.
Siis hakkab soolte täitmine verepudruga. See töö nõuab pisut harjutamist ning seda on hea teha mitmekesi, kus igal ühel oma roll täita. Täitmine käib lehtri ja pulga abil. Kui paras vorstiosa on pudruga täidetud, tuleb soolele vurr peale lüüa, sõlm sisse keerata ning täitmist jätkata, kuni järgmine paraja pikkusega osa soolest on muutunud silma järgi hinnates õige suurusega tulevaseks vorstiks.
Kui sooled täidetud, tuleb vorstid panna vürtside ja soolaga maitsestatud vette 15-20-minutiks tasasele tulele keema. Sealjuures tuleb kindlasti igale vorstile nõelaga augud sisse torgata, et nad lõhki ei keeks.
Esimene kord on see kõik võibolla raske ja ei tule päris hästi välja, aga järgmisel aastal on vilumus juba kindlasti olemas. Ajapikku kujunevad välja ka omad maitsed – mida kui palju vorsti sisse panna.
2½ dl tangu
6 dl puljongit
200-300 g pekisemat sea läbikasvanud liha
50 g suitsupeekonit
1 sibul
50 g võid
soola maitse järgi
musta pipart
vorstirohtu (majoraani)
purustatud loorberit
250-300 g verd
Sea- või lambasooli